Spordi võlu seisneb selles, et suurvõidud ei ole ainult suurte rahvaste eelisõigus. Väikese Eesti sportlaste olümpiamedaleid on jagunud nii Tsaari-Venemaale, Nõukogude Liidule kui Rootsi Kuningriigile. Ei ole meie sportlased süüdi, et 89-aastasele Eesti Vabariigile on neil olnud võimalus olümpiatelt medaleid tuua vaid 32 aasta jooksul (1920 – 1936 ja 1992 – 2006).
Pingelises konkurentsis saavutatud võit väärib alati imetlust. Olla väikerahva esindajana kõikidest parem, tulla võitjaks Suurimatel Mängudel, tähendab kangelaseks tõusmist.
Eesti Olümpiakomitee algatusel, spordialaliitude ja – ühenduste, Sporditeabe Sihtasutuse ning Kultuurkapitali toel alustati 2004. aastal raamatusarja Eesti olümpiavõitjatest.
Soovime ja loodame, et see sari jääb aegadeks kestma, et sel lõppu ei tulegi.
Rahvale on kõik meie olümpiavõitjad kangelased. Kõik spordikangelased ei ole aga olümpiavõitjad. Sellepärast otsustas Eesti Olümpiakomitee koos oma partneritega paralleelselt olümpiasangarite sarjaga talletada raamatusse ka neid armastatud spordikuulsusi, kes olümpiakullani erinevatel põhjustel ei jõudnud või kes esindasid spordiala, mis olümpiakavva ei kuulunudki.
Esimene raamat on Heino Lipust, mehest, kes oleks võinud olla mitme olümpia kangelane, kui kuri saatus ja võõras võim ei oleks kõigi aegade ühelt suuremalt kergejõustikutalendilt nii alatult ja aralt selle võimaluse võtnud.
Mart Siimann, Eesti Olümpiakomitee esimees
Kangelane, kelle suurust ei mõõdeta medalitega
Heino Lipu suurusest räägivad tulevastele põlvedele saavutatud tulemused ja rekordid, mitte suurvõistluste medalid, mille eest teda võistlema ei lubatud. Tiitliteta rekordimeheks jäänud Lipp ei ole ainulaadne mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma spordis. Vähe on taolisi suurusi, kellele pole antud võimalust oma võimeid realiseerida suurvõistlustel. Kergejõustikus mahub Lipu kõrvale ehk Rootsi 20. sajandi suurimaks kergejõustiklaseks hinnatud kesk- ja pikamaajooksja Gunder Hägg, kellelt röövis medalid sõda ja elukutseliseks tunnistamine.
Eesti spordi suurkuju Heino Lipp viis endaga kaasa terve rea legende ja küsimusi, mida jääbki saatma igavene saladusloor.
Kes ikka oli Heino Lipp, Eesti kergejõustiku võibolla läbi aegade suurim anne, mitmekülgsuse etalon? Milleks oli ta võimeline tegelikult ja mis oli see põhjus, miks spordikuulsus oli määratud veetma oma karjääri koduarestis?
Ka Lipp ise ei vastanud nendele küsimustele. Kas ta pettunud mehena ei tahtnudki neid vanu haavu lahti kiskuda või ei teadnud temagi kõiki tagamaid. On vaid oletused, arvamused.
Põhiküsimus, miks Lippu kordagi välismaale ei lubatud, sai erinevaid arhiivitoimikuid lugedes ilmselt selgeks: Heino Lipu nimi oli kirjas Teise maailmasõja aegses saksa luureorganisatsioonis Tümmler. Ilma et ta sellest ise oleks midagi teadnud. Tõenäoliselt.
Grupi liikmed värbasid 1944. aastal uusi liikmeid ja tassisid nende juurde varustust pooleldi vägisi. Aga nimed pandi kirja. Sest nagu iga organisatsioon, nii soovis ka Tümmleri luuregrupp omada võimalikult palju liikmeid. Ja nii oli seal kindlasti teisigi, kes oma olemasolust selles grupis ei teadnudki.
Nagu oli ka KGB agentide puhul. Näiteks oli 1935. aastal ka Eesti suursaadik Põhjamaades Karl Robert Pusta tema enda teadmata kantud enne vapside kavandatud võimupööret uute ministrite nimekirja. See lõppes saadikule arreteerimisega.
Aga Lipu puhul oli tema nime figureerimine Tümmleri grupis tõsine süüdistus. 1945. aasta suvel ta korra arreteeriti, kuid lasti kui tippsportlane lahti. Võimalik, et nõrgema sportliku taseme korral oleks ta saatus kujunenud hoopis teistsuguseks. Kusjuures alles 1946. aastal avati tema suhtes pidev vaatlustoimik, mille pidamine lõpetati 1955.
Kui KGB-poolne tagakiusamine oli okupatsioonimärk, siis isegi kummalisem on eesti ajakirjanduse leige suhtumine Lippu alates 1949. aasta teisest poolest. Võibolla oli see käsk kõrgemalt, võibolla aga muud. Igatahes kirjutati eesti kergejõustiku suurimast sangarist minimaalselt ja veel harvemini peeti vajalikuks tema fotode avaldamist. Seda isegi pärast kolme kulda Liidu meistrivõistluselt.
Mõned inimesed on avaldanud arvamust, et Lipu sõidukeelu tagant tuleb otsida eestlasi, tema spordikaaslasi, kuid need on vaid oletused. Ent ometi kanti Lipu peale tihti kadedusevimma, päädides spordikuulsuse ennetähtaegse pensionile saatmisega.
“Lipp on praegu maailma parimaid talente söerajal ja võistlusväljal. Euroopa parima kuulitõukajana on tema tagajärg 16.98, kuid samaaegselt on 7780 punkti kümnevõistluses saavutatuna 1948. aastal…” kirjutasid ameeriklased. Ja lõpetasid loo sõnadega: “On siiski veel palju selgusetuid küsimusi hiiglasliku blondi eestlase ümber ja ükski neist küsimustest pole avalikult vastatud nõukogude spordijuhtide poolt. Nad vaid ennustavad, et Heino Lipp purustab maailmarekordi kümnevõistluses.”
Kõige lähemal oli Lipp välisvõistlusele pääsemisele 1946. aastal, mil ta anti kuulitõukes Oslo EM-võistlusteks isegi üles. Kuni viimasel hetkel, stardirajal olnud lennukist, Lipp maha võeti ja koju saadeti. EM-i protokollis seisab Lipu nime taga tähekombinatsioon: DNS.
Nii jäi Lipu osaks võistelda ja teha rekordeid vaid N Liidu territooriumil. Isegi sotsialistlikud riigid olid tema jaoks tabu. Teenekas spordiajakirjanik, koos Lipuga kümnevõistlust teinud Erlend Teemägi sõnul on arvatud, et kui spordiselts Kalevisse kuulunud Lipp oleks Dünamosse üle kolinud, pääsenuks ta äkki ka välismaale. Näiteks saksa sõjaväes teeninud lätlane Otto Grigalka jõudis dünamolasena isegi olümpiamängudele.
“Lipp kutsuti sel teemal ka Dünamosse vestlusele. Aga see klubivahetus ei oleks pruukinud ka aidata. Korvpallur Arvo Putmakerit näiteks ei päästnud seegi,” arutleb Teemägi.
Kindlasti mitte, sest me ju ei tea, millised ülesanded olid Grigalkal. Või kes ta üldse tegelikult oli?
Läänemaa kergejõustikumees Endel Susi rääkis loo, kuidas ta 1959. aastal Odessas koolinoorte võistlustel olles märkas sealse Tšernomoretsi staadioni rekorditetahvlil ka Lipu nime.
“Seal seisis kirjas kuulitõukes rekordimehena Heino Lipp tulemusega 17.26. Aastaarvuks vist 1951. Ametlikult oli ju tema viimane rekord 16.98. Küsisin kord Lipult, kas see Odessa tulemus on tõsi?
Lipp lõi käega ja ütles, et juhtus küll selline lugu, aga sellest pole mõtet rohkem rääkida. Miks, sellele jäigi vastus saamata.”
Jättes kõrvale lõputud küsimärgid või suurvõistluste oleksid, lummas Lipp siiski eelkõige oma ürgse talendiga. Tänapäeva moodsat tartaani silmitsedes ja tänaste tegijate tulemusi vaadates on võimatu mõista, kuidas suutis 107-kilone ja ligi kahemeetrine mehemürakas toona lisaks rekordilistele kuuli- ja kettakaartele joosta porisel mullarajal 400 meetrit 50 sekundi peale, teha tõketes 15 sekundiga Eesti rekordi ja kahepäevase katsumuse lõpetada 4.35-ga 1500 meetris… Seda ei usuks.
Nii jäigi Lipp kummalise saatuse tahtel suureks rekordite ja tulemuste, mitte tiitlite ega medalite poolest. Tihti arutleti selle üle, mitu medalit võinuks Lipp suurtelt võistlustelt teenida. Kord ütles ta ise jumala ausalt – võibolla mitte ühtegi.
Ometi on tema kuulsus kaasaegsete mälus märksa suurem paljudestpaljudest tiitlivõitjatest.
Kahju vaid, et tema ärasaatmine viimsele teekonnale ei toimunud teiste spordikangelaste kombel Estoniast, mida ta kahtlemata väärinuks. Sellest hoolimata jääme teda siiski mäletama kui Eesti spordi ja kergejõustiku üht suurimat kangelast. Kroonimata kuningat.
Tiit Lääne, raamatu koostaja
Kiviõlist, kaevanduste maalt
Heino Lipp on sündinud 21. juunil 1922 talupidajate Julius ja Alma Lipu peres. Talu asus Kirde-Eestis, otse Kiviõli piiril. Peres kasvas kolm poega. Vanemad sportlikud vennad Erik (sündinud 1913) ja Endel (1921) pakkusid talle konkurentsi jooksudes, hüpetes, heidetes.
Kord muretses isa võimlemisrõngad, riputas need küünilakke ja teatas, et jõulukingitused olenevad poiste spordisaavutustest. Toimekatel poistel jäi rabelemisest energiat ülegi. Vahel