Suusatamine on üks populaarsemaid spordialasid Põhjamaades. Selleks, et see ala võiks tõeliselt lõbu pakkuda, on vaja palju lund ja oskusi. Lumerohkus sõltub ilmataadist, aga oskused meist endist. Mitte keegi meist ei oska suusatada kohe õigesti – selleks tuleb arendada tasakaalu, õppida tehnikat ja palju harjutada. See õpik ongi mõeldud kõigile neile, kes tahavad hästi suusatada või siis seda teistele õpetada, see on mõeldud nii õpilastele kui õpetajatele, nii sportlastele kui treeneritele ja päris kindlasti kõigile iseõppijatele.
Sellest raamatust leiate klassikalise suusatehnika ja selle õpetamise metoodika, mis on pikkade ja põhjalike teaduslike uuringute tulemus ning mida on väga edukalt rakendanud paljud maailma tippsuusatajad. See metoodika võimaldab õppida kohe õigesti, ilma vigadeta ning ära parandada juba olemasolevad vead. Ka meie parimad Eesti suusatajad nagu Andrus Veerpalu ja Jaak Mae kasutavad seda suusatehnikat ja on selle väga hästi omandanud.
See õpik on koostatud klassikalise suusatamisviisi fundamentaalsete uuringute põhjal. Analüüsiti 205 maailma ja Eesti parima suusataja klassikalist tehnikat tasasel maal ja kuni 16-kraadisel tõusul. Suusatehnikat filmisime koos E. Sakiga. Originaalse aparatuuri liigutustegevuste registreerimiseks ja mõõtmiseks konstrueeris A. Okas.
Saadud tulemuste põhjal töötasin välja suusatamise tehnika elementkoosseisu määramise metoodika, konstrueerisin murdmaasuusatamise tehnika resultatiivsed mudelid ja nende teadvustamise metoodika. Ühtlasi koostati suusatamistehnikat ja õpetamise metoodikat käsitlev mõistete süsteem.
Selles raamatus on püütud arvestada kõigi huvigruppidega, kõik nad peaksid endale siit midagi vajalikku leidma. Omaette osa moodustavad mäesõidu elemendid. See osa peaks huvi pakkuma ka nendele, kes tegelevad slaalomiga. Põhjalikult on kirjeldatud kõiki sõidu- ja tõusuviise, nende puhul on eraldi välja toodud tüüpilised vead. Õppimist peaks kindlasti alustama lihtsamatest elementidest, vastasel juhul võib raskemate sõidu- ja tõusuviiside omandamine muutuda liiga keeruliseks, kuna ei tunta piisavalt terminoloogiat ja erinevate lähteasendite kirjeldused võivad jääda raskesti mõistetavateks.
Julget pealehakkamist!
Hans Gross
ÕPPIMISEKS/ÕPETAMISEKS VAJALIKUD TINGIMUSED
Vähe on alasid, mis niivõrd sõltuvad ilmastikust, isegi kui lumi on maas, on oluline osa õhu temperatuuril, niiskusel ja tuultel. Hooaja alguses ja algajaid on soovitatav õpetada talviselt „sooja” ja ilusa ilmaga (maksimaalselt kuni –15 °C), seejuures peaks arvestama nii niiskuse kui tuule tugevusega. Tugeva tuule ja suure õhuniiskuse korral on külmakraadid tunduvalt halvemini talutavad. Kui võimalik, tuleks leida tuulevaikne koht. Tuult, mille kiirus on alla 2 m/s, loetakse nõrgaks tuuleks, tuul kiirusega 2–6 m/s on keskmise tugevusega tuul ja tuult üle 6 m/s loetakse tugevaks tuuleks. Parimaks ilmaks peetakse tuulevaikset, kuiva ja päikesepaistelist ilma, kus õhutemperatuur jääb –3 kuni –12 kraadi vahele. Eriti tuleks seda jälgida laste puhul. Tähelepanu tuleks pöörata nii riietuse kui varustuse valikule.
Peale selle on väga oluline sobiva õppepaiga leidmine ja selle ettevalmistamine. Tänapäeva tehnika võimaldab väga kiiresti teha kvaliteetseid õppeväljakuid ja – nõlvakuid, kuid neid on võimalik ette valmistada ka suusatajate endi abil. Eraldi õppepaigad peavad olema nii mäesõiduelementide kui sõidu- ja tõusuviiside õppimiseks.
Õppenõlva valikul tuleb arvestada suusatajate oskustega. Mäesõidu elementide õppimise ajal ei tohi kogu tähelepanu minna ainult tasakaalu säilitamisele. Seetõttu tuleb valida kõigile jõukohane nõlv. Silmas tuleb pidada nõlva pikkust (soovitatav 15–20 m), kallakut (soovitatav kalle 15–25 kraadi) ja selle iseärasusi, ebatasasusi ja kaitstust tuulte eest. Samas eeldavad erinevad elemendid erinevaid kallakuid, nii näiteks eeldab kõrgasendi õppimine lauget nõlva, aga paralleelpööre juba tunduvalt järsemat nõlva. Ideaalne oleks, kui nõlvakuid oleks mitu – erinevate kallakute, pikkuste ja reljeefidega. See võimaldaks õpetada erinevaid mäesõiduelemente ja tõusuviise reljeefil, mis on vastava elemendi kasutamiseks kõige kohasem ning arvestada suusatajate võimetega – vilunud suusatajad peaksid harjutama järsematel nõlvadel kui algajad.
Kui on olemas rajamasinad, on nõlva ettevalmistamine väga lihtne, kui ei ole, siis toimub õppenõlva ettevalmistamine suusatajate abil. Kõigepealt trambitakse lumi kinni, kasutades selleks treppsammu, kusjuures iga suusataja trambib rivis oma lõiku ja järgmise suusataja suusaninad on eelmise suusakandade juures (trambitud lumme ei tohi jääda vahesid). Treppsammuga liigutakse nii üles kui alla senikaua, kuni nõlval on lumi piisavalt kinni tambitud. Trampimata ei tohiks jätta ka nõlvaalust osa, et vähendada kukkumise ohtu mäe all. Seejärel laskutakse mäest otse alla, umbes meetriste vahedega, igaüks omal rajal. Ohutuse tagamiseks ja vigastuste vältimiseks liigutakse mäest üles kahelt poolt – õppenõlva külgedelt, et laskujatele mitte ette jääda.
Sõiduviiside õpetamiseks/õppimiseks on vaja leida avar, võimalikult tasane ja lauge maastik. Jällegi tuleks võimaluse korral valida tuulte eest kaitstud koht, näiteks metsalagendik või majadevaheline väljak. Kõigepealt sõidetakse sisse paralleelsed rajad, mille vahekaugus on umbes meeter (võib hargneda käte laiuselt). Igal suusatajal on oma rada. Seejärel sõidetakse tagasi, üks suusk ühes suusajäljes, teine kepirajal – nii sõidetakse sisse üks suusakepirada. Samamoodi valmistatakse ette ka teine kepirada. Pärast otseradade sisse ajamist võiks sisse sõita ka ringrajad, mis tehakse ümber otseradade. Neid võiks olla kaks, üks kiirematele ja teine aeglasematele sõitjatele, nende vahe võiks olla umbes 5 m. Ka õpetaja peab enda jaoks ette valmistama oma raja, mis on risti teiste radadega, et ta saaks vastavalt nõuetele harjutusi ja sõiduviise ette näidata (ettenäitamine toimub ca 10–12 m kauguselt viirust, küljega õpilaste poole).
PÖÖRDED PAIGAL
Kõige lihtsamateks harjutusteks ja ühtlasi suuskadega kohanemisharjutusteks on pöörded paigal. Pöörded paigal jagunevad aste-, tõste- ja hüppepööreteks.
1. ASTEPÖÖRDED:
a) lehvikpööre eest ehk astepööre ümber suusakandade,
b) lehvikpööre tagant ehk astepööre ümber suusaninade.
Lehvikpöörded on kõige lihtsamad ja algelisemad pöörded. Neid sooritatakse ümber suusakandade (suusakannad jäävad paigale ja astesammude abil sooritatakse pööre) või ümber suusaninade (suusaninad jäävad paigale ning suusakannad liiguvad kaaretaoliselt). Kui lumele jääb lehvikusarnane jälg, on pööre sooritatud õigesti. Kuna pööre on aeglane ja teostatav tasasel maal, siis tavaliselt ei kasutata seda üle 90-kraadiste pöörete puhul.
2. TÕSTEPÖÖRDED:
a. kõrvale,
b. tagant üle suusa,
c. eest üle suusa.
Tõstepöördeid kasutatakse, kui on vaja sooritada 180-kraadist pööret paigal.
A. Tõstepööre kõrvale:
1) kere pööratakse nii, et õlad oleksid paralleelselt suuskadega,
2) kepid lüüakse lumme seljapoolse suusa kõrvale umbes käte laiuselt,
3) keharaskus kantakse keppidepoolsele suusale,
4) vabajala suusanina tõstetakse ette-üles ja keeratakse vastassuunda nii, et mõlemad suusad oleksid paralleelselt,
5) keharaskus kantakse üle ümberpööratud suusale,
6) teine suusk pööratakse samuti ümber ja tuuakse juurde, samaaegselt pöördub kere normaalsesse asendisse (õlad on jälle risti suuskadega). Jälgige, et teise suusa juurde toomisel suusakepid seda ei takistaks!
B. Tõstepööre tagant üle suusa:
1) kepid lüüakse suusaninade juurde lumme,
2) keharaskus kantakse tugijalale (näiteks paremale jalale),
3) vabajala suusk (antud juhul vasak suusk) viiakse tagant üle parema suusakanna – pöörates suusanina vastassuunda – ning asetatakse paralleelselt parema suusa kõrvale maha (kumbki suusanina vaatab vastassuunda),
4) kere