Kõik oli täpselt nii
ja ka hoopis teisiti
VERI
Jõuan koju veidi pärast keskööd. Laps on oma ema juures, mu sõbratar pole siin, ma olen korteris üksi. Külmkapist leian avatud purgi õunapüreed, hakkan seda helpima ja silmitsen seejuures ajalehte, mis on köögilauale jäänud, loen midagi sääskedest ja sellest, miks langevad vihmapiisad neid ei taba. Veel enne, kui suudan aru saada, kuidas nad ikkagi ellu jäävad, tunnen kõris kriipimist. Olen ma midagi hingekurku ajanud? Õunapüree?
Ma tõusen, lähen vannituppa, vaatan peeglisse ega leia midagi erilist, kõik nagu ikka, võib-olla et olen veidi kahvatu. Kuna ma nüüd juba vannitoas olen, kavatsen hambaid pesta, ma tahan ju peagi magama heita – samal hetkel aga tunnen, et hakkan kohe oksele. Ma pöördun, kummardun vanni kohale, juba purskubki see minust välja. Silmi avades imestan, kuidas on vannis nii palju verd. See valgub aeglaselt äravoolutorusse.
Ma tean, mida see tähendab. B – arst, kes on mind alates kaheteistkümnendast eluaastast ravinud – on mind piisavalt sageli, juba aastaid hoiatanud. Ma tean, et ösofageaalsetes vaariksites, söögitoru veenilaiendites on tekkinud haavandid, ma tean, et veritsen nüüd sissepoole ja et ma ei tohi teadvust kaotada, ma pean kutsuma kiirabi. Sellegipoolest kaalutlen, kaalutlen õige aeglaselt, kas mitte taksoga kliinikusse sõita, otsustan aga siis ikkagi kiirabi kasuks. Peeglist näen, et olen veel kahvatumaks muutunud, lähen telefoni otsima ja leian selle töötoast kirjutuslaualt. Mul õnnestub tõepoolest valel hädaabinumbril helistada, ma valin üks-üks-null ja kuulen üht häält ütlemas: kiirabi kutsumiseks peate helistama numbril üks-üks-kaks. Katkestan kõne ja küsin endalt, kas see oli mingi märguanne. Peaksin ma pigem koju jääma? Äkki on kiirabi kutsumine liialdus? Ma ootan minuti, telefon käes, ja ütlen siis iseendale, et parem oleks, kui ma siin verest tühjaks ei jookseks, järgmisel nädalal on ju laps jälle siin, veel on lihavõttevaheaeg. Niisiis valin üks-üks-kaks, see läheb õige libedalt, klahvid on kõrvuti. Sõbralik hääl vastab ja ütleb, et ma peaksin korteriukse avama ja lahti jätma; ma otsustan siiski kingad uuesti jalga ja mantli selga panna ning arstile vastu minna. Ma tean ju, et siin ei saa ta minuga midagi ette võtta, mind tuleb viia haiglasse.
Kohtun kiirabiarsti ja kahe sanitariga trepikojas, tervitan ja ütlen: „Mina see olen, pean kliinikusse saama,” ja märkan kohe, et nad peavad mind simulandiks, nad pole vanni näinud. Kiirabiautos, kui istun transporditoolil, selg sõidusuunas, ei oska arst minuga midagi peale hakata, ta silmitseb minu esmaabi- ja doonorikaarti. Ütlen, et ma pean saama Virchow’sse, Charité Campus Virchow, jutustan oma autoimuunhepatiidist, tsirroosist, ösofageaalsetest vaariksitest ja ülerõhust veresoontes mu haige maksa ees, ma räägin ja räägin, siis tunnen taas midagi kõris. Jõuan veel ühe käe suu ette tõsta, kuid veri purskub juba säärase jõuga minust välja, et ma pritsin pool autot täis. Justkui stseen mingist odavast õudukast, mille üle võiksin naerda, ainult et paraku ei purska siin tehisveri. Kiirabiarst on ehmunud, minu veri voolab üle ta prilliklaaside. Ta paigaldab mulle tilguti keedusoolalahusega, auto hakkab lõpuks ometi sõitma. Veidikese aja pärast, kui näen oma kohal tänavaäärsete puude latvu ja tähti – miks küll, imestan ma, pole sellel kiirabiautol enam katust –, pean ma jälle oksendama. Lamades taban vaid pooleldi läbipaistvat lehtrit, mida mu ees hoitakse, enamik läheb mööda, voolab põrandale, ja ma tean, et kui seda verejooksu kiiresti ei peatata, siis olen ma varsti surnud.
Näidustus: anamnestiliselt esinev gastrointestinaalne veritsus.
Anamnestiliselt teada vaariksite tüsistused.
Ravimid: 100 mg i. v. propofooli
Leid: söögitoru alumises kolmandikus on näha neli vaariksiharu läbimõõduga rohkem kui 5 mm (vaariksid tungivad 50 % ulatuses valendiku läbimõõdust esile või puutuvad kokku, kraad III). Siseküljel ulatuvad vaariksid cardia alla. Vaariksitel red colcour signs. Tegemist on aktiivse verejooksuga. Magu on täis koaguleerunud verd, täpsemalt määratlematu.
Teraapia: hambakaarest alates 34 kuni 39 cm kaugusele asetatakse kuus kummiligatuuri, endoskoopilise teraapiaga verejooks lakkab.
Ma ärkan ega tea, kus ma olen. Mu ninas on voolik, värske jahe õhk, mingi kõrvalmaitsega mägiõhk voolab minusse. Kõrgete kuuskede vahel, pooleldi jää all vuliseb oja, valged härmatanud rohukõrred sädelevad päikese käes – ilmselt kujutan endale kalendripilti ette. Ma kuulen oigamist ja häälte virvarri, kuulen tilkumist ja kohisemist ja tunnen üht kätt oma vasaku käsivarre ümber, see haarab minust, jah, hoia mind, hoia mind kõvasti – ja laseb siis ometigi jälle lahti. Peagi märkan, et see pole käsi, see on automaatne vererõhumõõdik koos mansetiga, mis iga veerandtunni tagant õhku täis pumbatakse, see mõõdab vererõhku, salvestab selle ja siis lõtvub jälle. Kõlab nii, nagu puhuks keegi õhkmadratsit täis. Sellel õhkmadratsil triivin ma merele.
Nad seisavad kaldal ja lehvitavad. Nad ootavad mind, nad kõik on saabunud: minu ema, minu vanaema, Rebecca, Alexandra, vanaisa, munder seljas, ja minu vanavanavanemad, keda ma esimesel pilgul ära ei tunnegi, kuna pole neid iial enne näinud. Nad on tulnud mind tervitama, nad seisavad rannal ja lehvitavad, jah, tõepoolest, ma kuulen neid juba hüüdmas, nad hüüavad: „Tere tulemast, seal sa oledki!” – siis aga murdub üks suurem laine ega viska mind rannale, nii nagu olen lootnud, ei, allhoovus tõmbab mind jälle tagasi merele, kaugele-kaugele, kiiresti kaob kallas silmist.
Ma avan rähma täis silmad, kõik on udune. Ruum täis värvilaike – mis aga, torkab mulle pähe, võib tuleneda sellest, et mul ei ole prille ees. Pole aimugi, kuhu need on jäänud. Mõne asja tunnen sellegipoolest ära, pean vaid pisut silmi kissitama: paremal asub aken, vasakul uks, uks on lahti. Minu ümber on väga palju aparaate, kaableid, kolm või neli monitori, ma kuulen piibitamist. Juhtimiskeskus? Mulle meeldib mu kosmoselaev, ma olen nii kerge, kaalutu, ma võin lennata.
Linna kohal on valge, ma hõljun ja vaatan alla. Ma näen ja tean korraga jälle kõike, ma pole midagi unustanud. Kliinikuhoonete lamedad katused, valged kivid, kanal, jõujaam ja rööpad, kõike seda võin ma näha, ma laman, ma lendan linna kohal – alles mitme minuti, tunni või päeva pärast pean pugema tagasi oma nahka, sellesse voodisse.
Ah mis, ma ei lama surnuaial, ma ei lama mullas. Läheb valgeks ja siis jälle pimedaks. Ma laman voodis, haiglas, ratastega voodis, mind saab välja lükata. Kui pead keeran, siis näen taevast. Täna on see valge, esiplaanil ripuvad raagus kaseoksad. Aken on paokil, külm õhk lõhnab värskelt ja magusalt, ma kuulen linde, nende siristamine on paljutõotav. Läbi pilveteki tungib üks päikesekiir, maa-ala teises servas, punastest tellistest müüri taga, sealpool Seestraßet asub kalmistu, ma olen kord seal käinud.
Mu selga pestakse, mu hambaid pestakse. Ma ei pea midagi tegema, ma pean vaid lamama. Ma ei pea isegi mitte sööma, üks õde toob mulle astronautide toitu, vedelaid eineid, mis sisaldavad kõike, mida keha vajab. Astronautide joogil on banaani maitse. Ja nüüd ma tean seda, ma tean seda päris täpselt: see tuba on tõesti minu kosmoselaev ja ma olen teel Marsile. Vähemasti Marsile. Isegi soodsate orbiidikonstellatsioonide korral kulub selleks peaaegu aasta. Või kauem. Ma võtan selle teadmiseks, ma jään siia.
Mu prillid on jälle kohal. Ma panen need ette, vaatan ringi ja võtan uuesti ära. Arvan, et ma ei taha seda kõike nii täpselt näha.
Pärin B järele ja saan teada, et teda pole, tal on puhkus. Üks gastroenteroloog tuleb palatisse ja räägib, kuidas õnnestus vaariksite veritsemine peatada. Tehti endoskoopiline ligatuur, see tähendab, et mu veritsevasse söögitorru lükati üks voolik, voolikus asus aparatuur, millega sai seada veenilaiendite haavanditele kummiklambrid, nii et veritsevad veenilaiendid suruti kokku. Mul olevat vedanud, selline meetod on veel üsna uus. Veel paarikümne aasta eest ei saadud sääraste veritsuste korral suurt midagi ette võtta. Ma kaotasin paar liitrit verd, minu hemoglobiininäit on halb, ja maksa näidud on veel halvemad, see tuleb muuseas ka valgušokist maos pärast sellist verehulka. Aga ma elan.
Üks patsient – ma ei näe teda, aga kuulen avatud ukse vahelt – kurdab, et palatites pole seinakella. Tema tahab jälgida, kui kiirelt või kui aeglaselt aeg kulgeb. Kas see üldse veel kulgeb? Ja kui jah, siis millises suunas? Ma ei ole ei ühes ega teises enam kindel.
Intensiivraviosakonnast