n’en finissent pas de mourir. 1
I. osa. DAMSEL IN DISTRESS2
&
On tegevusi, mis osutuvad päästvaks, kui murede kütkes end laastad. Heitunud mõistus saab aru, mida ja millises järjekorras teha – ja saavutab ajutise rahu. Sellised tegevused on näiteks pasjansi ladumine, habeme ja vuntside pügamine ning Tiibeti meditatiivne tikkimine. Nende hulka paigutan ma ka nüüdseks juba peaaegu unustatud kunsti – raamatute kirjutamise.
Ma tunnen end väga veidralt.
Kui mulle oleks öeldud, et ma istun nagu mõni viimane sommeljee manitu ees ja lükin üksteise otsa tekstiredaktoriga vorbitud sõnaklotse, oleksin ma sellisele inimesele näkku sülitanud. Piltlikult öeldes muidugi. Minust ei ole siiski veel saanud orki, kuigi ma tunnen seda hõimu paremini, kui oleksin tahtnud. Kuid ma pole kirjutanud neid väiksemapoolseid memuaare üldsegi mitte inimestele. Ma tegin selle Manitule, kelle ette ma peatselt jõuan – kui ta muidugi tahab mind näha (ta võib osutuda liiga hõivatuks, sest koos minuga laekub sellele kohtumisele ilmatu hulk rahvast).
Vaimulikud ütlevad, et igasugune pöördumine Singulaarsuse poole peab üksikasjalikult kirjeldama juhtumi kõiki asjaolusid. Kurjad keeled väidavad, et põhjuseks on deklameerimistasud: mida pikem on pöördumine, seda kallimaks läheb selle ettelugemine pühakojas. Ent kui mulle on kord juba osaks langenud jutustada seda lugu igaviku palge ees, siis teen ma seda üksikasjalikult, selgitades isegi seda, mida te võib-olla niigi teate. Sest meile harjumuspäraseks saanud maailmast ei pruugi peatselt järele jääda mitte midagi peale nende visandite.
Kui ma neid märkmeid alustasin, ei teadnud ma veel, millega see lugu lõpeb, ja sündmusi on enamjaolt kirjeldatud nõnda, nagu ma neid läbi elasin ja mõistsin nende toimumise ajal. Ja sellepärast olen ma ikka ja jälle kasutanud oma loos olevikuvormi. Seda kõike oleks muidugi olnud võimalik toimetamise käigus parandada, kuid mulle tundub, et nii näeb minu aruanne välja autentsem – nagu oleks mu lugu saatuse tahtel filmitud pühakojatselluloidile. Ja jäägu siis juba kõik nii, nagu on.
Selle loo tegelasteks saavad noor ork Grõm ja tema sõbratar Chloe. Asjaolud kujunesid nõnda, et ma jälgisin neid pikka aega õhust, ja enam-vähem kõik nende siin toodud dialoogid on salvestatud minu Hennelore kaugmikrofonide abil. Sellepärast on mul võimalus rääkida seda lugu nii, nagu seda nägi Grõm – mis teeb mu ülesande palju huvitavamaks, ent ei kahjusta kuidagi loo tõepära.
Minu katse näha maailma noore orki pilguga võib mõnedele tunduda ebaveenev – eriti selles jaos, kus ma kirjeldan tema tundeid ja mõtteid. Olen nõus, et tsiviliseeritud inimese püüdlus süüvida orki hinge ebamäärastesse seisunditesse tundub kahtlane ja võlts. Kuid ma ei ürita maalida orki sisima mina portreed kogu selle totaalsuses.
Muistne poeet on öelnud, et igasugune pajatus on otsekui kangas, mis on pingutatud täpsete äratundmiste mõõgateradele. Ja kui minu äratundmised orki hinge kohta on täpsed – ja nad on täpsed – , siis pole see minu teene. Ning isegi mitte meie sommeljeede teene, kes on sajand sajandi järel loonud niinimetatud „orki kultuuri”, et teha selle vaimne silmaring täielikult läbipaistvaks ettenähtud järelevalve ja kontrolli tarvis Kõik on hoopis lihtsam. Asi on selles, et suurema osa tööst nende märkmete kallal tegin ma ära siis, kui Grõm osutus saatuse tahtel mu naabriks ja ma võisin talle esitada ükskõik mis küsimuse, mis mulle huvi pakkus. Ja kui ma kirjutan, et „Grõm mõtles …” või „Grõm otsustas …”, siis pole need minu oletused, vaid tema enda jutustuse lahtiseletamine pisut toimetatud kujul.
Kahtlemata on see raske ülesanne – üritada näha meile lapsest saadik tuttavat maailma orki silmadega ja näidata, kuidas noor metslane, kel pole vähimatki ettekujutust ajaloost ega universumi ehitusest, kohaneb aegamööda tsivilisatsiooniga, kasvab sellesse sisse, harjub selle ,,imede” ja kultuuriga (heameelega paneksin ka selle teise sõna jutumärkidesse). Kuid veel keerulisem on üritada näha nende võõraste silmadega iseennast – ja minul tuleb hakata selle memuaarteose tegelaseks kahel korral, nii jutustajana kui ka tegelaskujuna.
Ent keskne koht selles valusas loos armastusest ja kättemaksust ei kuulu mitte mulle ega orkidele, vaid tollele, kelle nime ma siiani ikka veel ei suuda meenutada pisarateta. Võib-olla kümne või paarikümne lehekülje järel leian ehk endas küllalt jõudu.
Mõni sõna minust endast. Minu nimi on Demjan-Landolf-Damilola Karpov. Mul puuduvad ülearused manitud nime genealoogia uurimiseks ja ma tean ainult niipalju, et osa neid sõnu on lähedased kirikuinglise, osa ülemvene keelele ja mõnede juured pärinevad unustatud iidsetest keeltest, mida tänapäeva Siberis juba ammu enam keegi ei räägi. Minu sõbrad kutsuvad mind lihtsalt Damilolaks.
Kui kõnelda minu kultuurilisest ja usulis-poliitilisest eneseidentifitseerimisest (see on mõistagi väga tinglik, kuid teil on tarvis ometigi mõista, kelle hääl kandub teieni läbi sajandite), siis olen ma postantikristlik ilmikeksistentsialist, liberatiivne konservaal ja Manitu armunud teener ning lihtsalt sõltumatu vaba inimene, kes on harjunud mõtlema kõikidest maailma asjadest oma peaga.
Kui rääkida minu tööst, siis olen ma reaalsuse looja.
Ma pole üldsegi hull, kes on hakanud end pidama Manituga võrdseks jumaluseks. Otse vastupidi, ma hindan täiesti kainelt seda tööd, mille eest mulle nii vähe makstakse.
Igasugune reaalsus kujutab endast infotehnoloogiate summat. See kehtib võrdsel määral tähe kohta, mille aju on ära aimanud silmanärvi impulsside järgi, ja ka orkide revolutsiooni puhul, millest teatab uudisteprogramm. Endale närvikulgla ääres eluaseme leidnud viiruste toimimine kuulub samuti infotehnoloogia valdkonda. Noh, ja mina olengi ühteaegu silm, närv ja viirus. Ning lisaks veel silma sihtmärgi juurde toimetamise vahend ja (lähen üle õrnale sosinale) kaks kiirlaskekahurit selle külgedel.
Minu töö ametlik nimetus on live news’i operaator. Kirikuinglise live oleks siin ausam asendada sõnaga dead – kui nimetada asju nende õigete nimedega.
Mis parata, iga ajastu mõtleb välja oma eufemismid. Muistsetel aegadel nimetati õnnetuba väljakäiguks, siis klosetiks, siis kullakambriks, tualettruumiks, vannitoaks ja veel kuidagi – ja iga selline sõna imbus aegapidi sedavõrd läbi peldikulõhnadest, et tahtis väljavahetamist. Samamoodi on lugu sunniviisilise eluvõtmisega – pane sellele mis nimi tahes, toimuva olemus nõuab ikka lipikute ja siltide sagedast roteerimist.
Ma kasutan tänulikuna sõnu „operaator” ja „videokunstnik”, kuid saan hingepõhjas muidugi väga hästi aru, millega ma õigupoolest tegelen. Meie kõik saame hingepõhjas sellest väga hästi aru – sest just nimelt seal, igavikueelses pimeduses, kus tärkab meie mõistuse valgus, elab Manitu, ja tema näeb asjade olemust kõikidest sõnaräbalatest hoolimata.
Minu elukutsel on kaks teineteisest lahutamatut külge.
Ma olen videokunstnik. Minu isikliku virtuaalstuudio nimi on „DK v-arts & all” – kõik arvestatavad professionaalid tunnevad selle väikest tagasihoidlikku logot, mida tugeva suurendusega näeb kaadri paremas alumises nurgas.
Ja veel olen ma CINEWS INC-i lahingulendur – see korporatsioon talletab uudiseid ja snuff’e.
Seesinane on riigist täiesti sõltumatu struktuur, millest orkidel pole vahel kuigi kerge aru saada. Orkid kahtlustavad, et me valetame neile. Neile näib, et milline tahes ühiskond saab olla üles ehitatud ainult sellesama skeemi järgi, mis on neil, kuid veel küünilisemalt ja alatumalt. Nojah, aga mis neist orkidest tahtagi.
Meie riik on lihtsalt kontor, mis takutab pragusid maksumaksjate rahadega. Presistaatorile ei sülita mitte ainult laisad, ja iga aastaga läheb järjest raskemaks leida soovijaid sellesse ametisse kandideerima, tänapäeval tuleb riiklikke funktsionääre koguni peidus hoida.
Ja kõikide kõri hoiab pihus Manitu Reserv, need poisid ei salli sugugi, kui neist pikemalt räägitakse, ja on välja mõelnud koguni eriseaduse hate speech’i3 kohta. Kui asja lähemalt vaadata, siis mahub selle alla tegelikult ükskõik milline nende mainimine. Sestap CINEWS vilistabki riigi peale, kuid vaevalt hakkab pusklema Reserviga. Või Manitu Kojaga, mis