Kaspar oli hinge kinni jooksnud. Kobamisi leidis ta ühe korbatanud koorega männi ja toetas selja vastu selle tugevat tüve. Higi segunes puust hoovava niiskusega. Jalad värisesid väsimusest, keha jahedusest. Hirm soojendas.
Tasapisi harjus silm pimedusega. Tal oli õnnestunud välja murda lepavõsast, kuhu oli ennist abitult takerdunud, ja vabaneda väänlevatest pajuvitstest, mis olid valusalt plaksatanud vastu ta nägu. Ta tundis paremal põsel üsna sügavat ja kindlasti veritsevat haava. Aga vana, laasunud okstega põlismänd, mille vastu ta nüüd nõjatus, et uut jõudu ammutada, rahustas. Ta mäletas, et mänd pidavat olema energiarikas ja kogunisti nii erutava toimega puu, et südamehaigetel ei soovitata männikus liiga sageli ja liiga pikki jalutuskäike ette võtta. Ta ei olnudki siin pärastlõunasel jalutuskäigul. See ei olnud Champs-Elysées, Jardin des Plantes ega Boulogne’i mets, ja ta ei põgenenud Boulogne’i metsa röövlite eest.
Kaspar ei olnud oma kahekümne viie eluaasta jooksul kunagi ega kusagilt põgenenud. Mitte et ta oleks olnud eriliselt julge mees. Juhtumisi oli lihtsalt niimoodi läinud, et siiamaani polnud keegi teda ähvardanud, jälitanud ega taga ajanud. Isegi tänaval hulkuvad irevil hammastega hundikoerad, kes olid tigeda lõrinaga tema poole sööstnud, taltusid korrapealt, kui märkasid, et poiss ei plaganud paaniliselt minema, vaid tardus paigale ründajat ootama. Tema väärikus pani penid ebamugavalt kohmetuma ja – mis peaasi – nende lõuad kinni.
Nüüd siis lõpuks põgenes ka tema, uriinihaisune reservohvitser.
Sügisvihm lirtsus kingades. Need kingad tuleb kodus niikuinii ära visata, leidis Kaspar, kui tundis, kuidas märjad mättad tema talla all vetrusid. Kui üldse jõuan koju, jätkus mõte.
Metsasiht, millelt ta end ootamatult avastas, tõi jalge alla kuivema, kruusase teekatte. Sihitult tormata polnud enam mõtet. Tuli olukorda analüüsida. Kaspar arvas, et on majast, kuhu oli tolle naise lamama jätnud, juba piisavalt kaugel. Aga oht võis end kohe ilmutada, kui ta vaid vale suuna valib. Mets oli tema ettekujutuse sellest, kuhu poole jääb linn, lootusetult segamini paisanud. Ta oli jooksnud järjepannu peaaegu kaks tundi, kuid ei saanud välistada, et oli kogu aeg rähelnud ümber sellesama linna. Ta teadis, et igast küljest ümbritsevad linna võimsad metsamassiivid. Oivalised seenemetsad, oli major kiitnud. Ohvitseride naised, korvide ja nugadega relvastatud, kükitasid suurema osa sügishooajast metsas.
Tegelikult, kui järele mõelda, oli ju selge, et ta pidi linna tagasi minema. Kui kaua ta suudaks end metsas varjata? Mis mõtet sel oleks? Ta pidi rongi peale pääsema. Ehkki jah, just raudteejaamas võidakse teda varitseda. Kui sõjaväepatrull teda taga otsib, arvatavasti koos kohaliku miilitsaga, siis on raudteejaam esimene koht, mis võetakse jälgimise alla. Loogiline. Ent samamoodi võivad nad ta ka metsast üles leida, jäljekoerte abil. Võib-olla nad ongi juba haarangut alustanud. Koerte haukumist veel ei kuule, veel on aega. Aga mets on ilmselge lõks.
Igal juhul oleks mõistlik linna tagasi minna, ehkki peab arvestama, et plaan rahva sekka ära kaduda selles väljasurnud, igavas väikelinnas ei toimi. Pimedal ajal eriti. Kõledatel öistel tänavatel patseerivad siin üksnes pätid. Neile oleksin kerge saak, arutles Kaspar. Aga mida talt võtta oleks? Mõned kümnerublased rahatähed? Läbiligunenud kingapaar, kärisevate õmblustega jope või mõrase klaasiga käekell? Kõik isiklik ja vajalik – kaasa arvatud ihupesu ja hambahari – oli jäänud maha korterisse, mille armee oli õppuste ajaks tema käsutusse andnud ja kuhu ta arusaadavalt ei saanud enam oma jalga tõsta.
Männik oli hõredamaks muutunud ja lubas aimata linnatulede kuma. See viis Kaspari siksakmõtted kindlamale pinnasele. Vähemalt teadis ta nüüd, millises suunas liikuda. Ta oli üles leidnud linna, kust vaid paari tunni eest oli, tagasi vaatamata, teadmata kuhu põgenenud.
Raudteejaamaga ei maksa riskida, otsustas Kaspar, aga raudtee ise on mõistlik variant. Raudteed on vaja selleks, et seda mööda kõndida järgmise jaamani ja sealt rongi peale hüpata. Ei, ta ei ole James Bond, kes viskub kihutavakappava rongi, lennuki, auto või hobuse peale, et hetk hiljem, pärast kaelamurdva missiooni täitmist, objekti otsast, pealt või seljast efektselt maha karata. Kaspar ei olnud ise ainsatki Bondi-filmi näinud ja pealegi oli teda kasvatatud alalhoidliku viisakuse vaimus.
Kiirrong oleks kahtlemata parem, aga magamisvagunitega ja platskaartidega kiirrongid ei peatu igas kolkakülas, muidu ärkaksid keskusest veel suuremasse keskusse sõitvad tähtsad reisijad vahetpidamata üles, vihastaksid ja laseksid sõiduplaanide eest vastutava raudteetegelinksi lahti.
Pean olema kannatlik, arutles Kaspar, ilmselt tuleb oodata mõnd aeglast suslat, mille räpased üldvagunid kolisevad halli maanurga kõige troostitumate asulate vahel. Kaks korda päevas, heal juhul. Ilma teeveeta ja suhkruta. Aga just seesugusesse keskkonda sobitubki üks üle kere haisev väejooksik kõige paremini. Märkamatuna.
Järgmist jaama vaevalt et jälgitakse, leidis Kaspar veel ühe rahustava lähenemisnurga. Rööpaid, mis ühendavad kahte asustatud punkti, ei kontrolli keegi. Maantee oleks ohtlikum. Rööbaste, õigemini liiprite peal kõndida on ka mugavam kui porisel teepeenral paterdada, rääkimata räbuses metsas metssigadega võidu tunglemisest. Ja rongi eest jõuab end alati kraavi veeretada, sest sihuke koletu raudmürakas ei ilmu ometi kikivarvastel hääletult välja.
Järgmises jaamas – Kaspar oletas, et see peaks olema umbes kümne kilomeetri kaugusel – võib pisut hinge tõmmata. Võõrastemajast tuleb muidugi eemale hoida. Valvsus ennekõike. Puhata võib kas või telefoniputkas, ikkagi katus vihma kaitseks pea kohal ja uks tuultele kinni. Polnud küll teada, kas selles asustatud punktis, mida juhuslikult läbib raudtee, üldse leidub telefoniputkat, või kui leidub, kas siis sellel putkal on veel seinaklaasid terved. Võõrastemaja olemasolu oleks lausa anekdoot. Nagu portselanserviis lehmalaudas.
See oli tõeline terra incognita, kuhu Kaspar oli saatuse tahtel sattunud. Valgevene, anno 1990.
1990 oli aasta, mil arvestatav osa inimkonnast valmistus suurteks ühiskondlikeks muutusteks. Raudsed eesriided olid juba puruks rebitud, vaba maailma nägemist takistavad müürid lammutatud, Molotovi-Ribbentropi pakt avalikustatud ja kuritegelikuks kuulutatud. Suur riik mäsles ja väikesed, innustudes suure agooniast, kuulutasid üksteise järel oma suveräänsustahet. Aga tema, Kaspar, oli võtnud tõsiselt veel eksisteeriva suurriigi sõjakomissariaadi kutset!
See ei olnud kutse sõtta ega isegi mitte tegevteenistusse, lohutas ta ennast. Kui teda pärast ülikooli oleks tahetud kaheks aastaks püssi alla panna, siis oleks ta kindlasti asunud end meeleheitlikult varjama. Või lasknud ennast lolliks tunnistada. Igatahes oleks ta püüdnud võita hädavajalikku aega, sest aeg oli segane ja iga uus nädal võis eilse kohustuse tühistada. Kuid kõigest kolm kuud kestvatest reservohvitseride kordusõppustest oli kuidagi piinlik kõrvale hiilida, seda enam, et – nagu talle lubati – ei sunnita teda polügoonil põmmutama ega rivisammu harjutama, isegi mitte sinelit selga tõmbama ega kasarmus elama. Käite linnasaunas vihtlemas ja sööte linnasööklas kotletti nagu täiesti tavaline tsiviilisik, öeldi talle. Haritud inimese koht ei ole kaevikus, teatati uhkelt. Armee vajab tarku ohvitsere, kes te kahtlemata olete, lisati. Kaspar, kes oli ülikoolist tahtmatult kaasa saanud leitnandi pagunid ja suhtus neisse pigem põlgliku iroonia kui uhkusega, oli meelitatud. Aga te võite soovi korral muidugi valida ka kaheaastase teenistuse kusagil kaugel põhjas või veel kaugemal idas, võttis meelitaja talt otsemaid valikuvõimaluse.
Kaspar andis järele. Või oli see tingimusteta kapitulatsioon?
Olid veel mõningad asjaolud, mis kärpisid tema söakust armeega osavamalt kaubelda. Tema vabadus oli tinglik. Selles tundes oli omajagu reaalset alust, ent veel enam alateadvuslikku taju, et kõik, mis temaga juhtub, on saatuse poolt määratud ja vääramatu. Ja kui ta oma nappidele eluaastatele tagasi mõtles, siis pidi ta tõesti möönma, et kuigi enamik oluliseks osutunud sündmusi või episoode oli aset leidnud juhuslikult, polnud ühe juhuse väljakasvamises teisest midagi juhuslikku.
See, et professor Eduard Igaste kutsub ta juba esimesel semestril kohvikusse, oli igati ootuspärane. Igaste hoidis poistel silma peal esimesest hetkest, mil nad ülikooli sisse astusid. Kuna prantsuse filoloogia osakonda rohkem noormehi ei pääsenudki, langes kuulsa professori – Igaste valdas vabalt üheksat võõrkeelt! – kogu tähelepanu Kasparile.
Igaste ei kiusanud ega diskrimineerinud tudengineide, ta hindas kõiki üliõpilasi heatahtlikult. Kummatigi oli tõsiasi, et loengute vaheajal võttis professor endaga kohvikusse kaasa üksnes noormehi. Just nimelt võttis kaasa, sest Igaste kutsele oli