Anton Hansen Tammsaare
Uurimisel
1
Naval oli peaaegu terve pere Otto ümber koos, kes kroonuteenistusest välja paranemisele oli lastud ja kes praegu koju oli jõudnud. Vanem vend Gustav käis tal hobusega vaksalis vastas.
Kurvalt vaatas Nava Eeva oma poja koltunud ja kõhnetut nägu. Vana Madis istus mõttes ja popsis piipu. Peretütar Juuli seisis natuke maad eemal ja otsis sireliõite seest vennale õnne. Otto suust kostis aeg-ajalt pehme, väsinud köhatamine.
„Heldene aeg, missugune priske poiss sa olid, kui nad sügisel su ära võtsid, aga. nüüd – luu ja nahk, mehe vari. Kudas nad sind küll raske orjusega on piinanud! Mis pidid inimesed veel enne tegema, läksid eluajaks… kahekümneks viieks aastaks. Harva tuli mõni tagasi,“ rääkis Eeva kurval toonil.
„Siiski elati, käidi mitmest sõjast läbi ja tuldi tagasi ka veel. Siis anti ometi hea sinelgi kaasa, kui koju lasti, nüüd ei saa sedagi,“ seletas Madis.
„Aga küll oli neil vaesekestel raske: jooksid eest redusse, mõned raiusid sõrmed otsast ära. Näe, minu onu pistis käe sea suhu, see hammustas kaks esimest sõrme paremal käel ära… ei võetud teist enam soldatiks. Harva pääsis mõni, kui ta pime, kurt või vigane polnud… Nüüd teenivad neli, viis aastat, siiski ei taheta minna; kõik on vastu, nagu põlgavad; rikutakse tervist ja tehakse vigureid, et aga vabaks saada,“ rääkis eit. Tervise rikkumist meele tuletades vaatas ta iseäralise pilguga poja peale. See ei pannud seda nagu tähelegi, istus pool-otseti ja toetas küünarnukke põlvedele.
„Muidu ei taha keegi teenida,“ sõnas ta ema jutu lõpul. „Teenida…“ Ta naeratas väsinult ja kurvalt. Kahvatute huulte ümber ilmus pilkav joon, mis sinna natukeseks ajaks peatama jäi. Siis valgus ta üle näo laiali ja kadus. „Enne oli teenistus surm, elusalt matmine; matusega lõppesid kõik lootused, aga nüüd jäävad nad järele ja ei anna ööl ega päeval rahu. See ongi piinaks. Vaatad ise pealt, kudas su elust, kõige parematest päevadest nädalad, kuud ja aastad maha kraabitakse… pikkamisi, karedalt, külmalt. Iga tund, iga päev on sulle kallis, aga nad lähevad siiski kaduma. Ah…“ Rääkija lõi käega, nagu tahaks ta öelda: „Jätame selle parem, räägime mõnest muust asjast.“
„Noh, kas leiad mulle õnne?“ küsis Otto teist juttu tehes õelt, tõusis püsti ja astus vankuval sammul tema juure. Ema vaatas pisarsilmil õrnal pilgul oma poja vähematki liigutust, kogu tema olemust. Isa popsis endist viisi piipu.
„Ei leia,“ vastas Juuli vennale, „ainult õnnetusi olen juba kolm tükki leidnud… Sul ei ole õnne.“
„Ja mis peaksin t’aga tegemagi… asjata,“ vastas Otto murelikult. Juuli arvas aru saavat, mispeale vend tähendab. Sellepärast vastas ta tasakesi, nii et see teiste kõrvu ei ulatanud:
„Või tema siis üksinda ilmas inimene on… kergemeelne… tuulepea.“ Õe silm otsis venna pilku, aga see pöördus kõrvale. Juuli arvas mõistvat, et see kergemeelne tüdruk, kes juba poole aasta jooksul suutis Otto ilusasti unustada ja teisele mehele minna, alles kindlasti venna südames istub.
„Oleksin mina mees, ma vilistaksin niisuguse peale,“ lisas õde juure.
Otto vaikis endiselt. Mida kergemeelsem Anna Juuli meelest oli, seda sügavamale näis ta Otto südamesse pugevat.
„Kes on meil nüüd sulaseks?“ küsis Otto natukese aja pärast, et midagi rääkida.
„Praegu polegi meil sulast,“ vastas Juuli. „Kaarel poos enese üles, seda sa ju tead, – me kirjutasime sulle sellest. Või oled juba unustanud?“
Otto vaatas tõsise, võitleva pilguga õe peale.
„Tean, mäletan…“ sõnas ta vastuseks. „Ma teadsin seda juba enne teie kirja.“
„Kes sulle kirjutas? Anna?“
„Ei.“
„Kes siis?“
„Mitte keegi.“
„Kudas mitte keegi?“
„Nojah – mitte keegi, ma sain muidu teada.“
„Kudas muidu? Tuli keegi siit sinna?“
„Ei.“
„Kudas sa siis seda võisid teada?“
„Mulle öeldi.“
„Sulle öeldi… Kes sulle siis ütles?“ Juuli vaatas imestanud pilgul venna peale; talle näis, nagu jampsiks see. Siis pööras ta teiste poole ja ütles valjusti:
„Otto on juba enne meie kirjutamist teadnud, et Kaarel enese üles poos.“
„Mis sest siis on?“ küsis ema, kuna isa küsivalt tütre peale vaatas.
„Seda pole ma ütelnud,“ rääkis Otto.
„Sa ütlesid ju praegu,“ tõendas Juuli.
„Ma ütlesin, et ma seda teadsin; et aga
Kaarel enda ise üles oleks poonud, sellest pole ma sõnagi lausunud.“
Vana Madis võttis piibu suust ja jäi üksisilmi pojale otsa vahtima. Ka teised pöörasid silmad küsivalt rääkija poole.
„Armas Jumal, aga mida sa siis teadsid?“ küsis Eeva viimaks värisevail huulil. „Kust sa kuulsid? Kes ütles või kirjutas?“
„Mitte keegi,“
See vastus muutis kuuljate näod veel küsivamaks, sünnitas nagu kohmetust.
„Kudas mitte keegi?“ küsis ema.
„Nojah, ma ise nägin… oma silmadega.“ Nüüd vaatasid kõik hirmunud nägudega Otto peale. Nende pilgust võis sõnu lugeda: „Ta jampsib.“
„Sa oled haige, istu maha…“ rääkis Eeva poja juure astudes.
„Mitte sugugi… Ema, sa kardad asjata. Ma olen nõrk, kuid terve… pisut ehk haiglane, aga küllap ma siin peagi paremaks saan. Kaarli ülespoomist nägin ma aga tõepoolest.“
„Mis sa hullu juttu ajad, sa olid ju sel ajal Ivangorodis… Sa nägid halba und… Haiguse ajal tulevad kõiksugused imelikud ja hirmsad unenäod.“
„Ma ei tea selgesti, kudas see oli, kuid ma nägin… nägin selgesti… Talle löödi enne puunuiaga pähe ja siis poodi ta üles.“
„Löödi pähe… Kes lõi?“ küsis Juuli venna käest kinni haarates.
„Pea suu!“ ütles talle ema, „lase ta olla, ära tuleta talle meele… ärritad teda.“
„Pole midagi, ema. Nüüd on see möödas; siis olin ma küll väga erutatud. Mõtelge ometi: ma näen selgesti oma silmadega, mis tehakse, ja mõne päeva pärast saan teilt kirja, kus seisab punkt niisama, nagu ma nägin, s.o. ma nägin rohkem. Kuid aeg oli täitsa üks ja seesama…“
„Jumal, halasta küll, mis sa ometi räägid… Mis on nad küll sinuga teinud!.. Kas sa ei taha asemele minna, – ase on valmis. Või tahad ehk midagi süüa?“ rääkis ema.
„Mitte midagi ei taha ma, siin on nii hea, lahe ja soe… Aga ma nägin seda selgesti, nagu ilmsi…“
„Keegi läks Kaarli kallale?“ küsis Juuli.
„Muidugi mõista.“
„Siis ei võtnud ta ise oma elu?“
Küsija südames möllas tungiv uudishimu ja hirm. See oli niisugune tundmus, nagu lastel, kui nad õhtul pimedas vanaeide ümber istuvad, kes neile nõidadest, kollidest ja kodukäijatest jutustab. Lapsed poevad üksteise vahele, hoiavad kõneleja ligi, kerivad jalad toolide ja pinkide peale, nagu kardaksid nad, et mõni neist kinni hakkab; südamekesed värisevad, väikesed kehad kipuvad lõdisema, kuid siiski tahetakse kõigest hingest, et jutustaja edasi heietaks ja kord-korralt ikka põnevamaks, salalikumaks ja hädaohtlikumaks oma kujutustes muutuks.
„Mispärast pidi ta seda tegema?“ küsis Otto, õele vastuseks.
„Mis hullu juttu sa nüüd ajad,“ sõnas vanamees tõsiselt.
„Eks sa räägi siis,“ käskis Gustav nagu meelepahaga. Ta oli natukese aja eest jutuajajate juure astunud.
„Mis seal rääkida… paari sõnaga võib ära öelda.“
„Noh, siis ütle,“ käskis Gustav. „Kas on vähe asju, mida inimene unes