Ei sõjapäevik ega teised Boris Uxkulli märkmed, nagu „Reisipäevik 1818–1819” polnud kunagi mõeldud teisele lugejate ringile kui autorile endale ja võibolla mõnele tema lähedasemale sõbrale. Pärast Borisi surma aastal 1870 puhkasid need hästi valvatuna Vigala lossi perekonnaarhiivis ja vaid vähesed perekonnaliikmed teadsid nende olemasolust. 1905. aasta revolutsiooni ajal põles Vigala loss maha. Boris Uxkulli päevaraamatutest päästeti originaalidena sõjapäevik, reisipäevikud ja hulk kirju. Minu isa Berend (1879–1963) tõi oma vaaronu ülestähendused Vigalast Saksamaale ja lõpuks okupeeritud Berliinist Hamburgi. Ta tõlkis vene- ja prantsuskeelsed osad. Aga ta kõhkles kaua, kas ta peaks need oma esivanema väga isiklikud ülestähendused avalikkuse ette tooma. Kui ta seda veidi enne oma surma teha otsustas, tegi ta seda veendumusest, et need – ametlikust ajalookirjutusest puutumata, aga otse asjaosaliselt – valgustavad tolle aja poliitilisi ja sõjalisi sündmusi. Nad jutustavad sellest, kuidas saksa päritolu noor Vene ohvitser sõda läbi elas ja kõigest muust, mis sõja kõrval veel juhtus.
Et nende päevikupidaja vägagi privaatsete elamuste ja keskkonna ajaloolist tausta lugejale selgemaks ja arusaadavamaks teha, paigutati sobivatesse kohtadesse teises šriftis kaasaegsed kirjutised. Need põhinevad olulises osas Friedr. W. E. Mencki „Uuema kaasaja sünkronistlikul käsiraamatul” aastaist 1826 ja 1834. Vahemärkused on – et seda Mencki enda sõnadega öelda – „vastavuses tolle aja vaimuga hoolikalt läbi mõeldud ja seeläbi mitte vaimus, kuidas me oleksime pidanud mõtlema ja tegutsema, vaid nii nagu tollal tõepoolest mõeldi ja tegutseti tulenevalt sünkronistlik-kronoloogilistest asitõenditest ja aktidest”. Kaasaegsed tsitaadid ei pruugi mõneski mõttes olla kooskõlas Napoleoni aega käsitleva modernse ajaloolise käsitlusega, aga esitavad seda enam tollaste kaasaegsete ja päevikupidaja arusaama vene-preisi vaatevinklist. Ajaloolased tervitavad neid miljööehtsaid lisandusi, Napoleoni austajad andku need mulle andeks. Nende tekstide valikul aitasid mind head sõbrad, keda sooviksin tänada, eelkõige Ingeborg Estereri, oma onupoega Gösta von Uexkülli, teist Borisi järeltulijat, ja oma naist Christat.
Boris sündis 7. augustil 1793 Vigala lossis. Ta oli kümnest õest-vennast vanim. Tal oli kuus venda ja kolm õde. Tema isa Berend-Johann, Vigala pärishärra, oli Vene salanõunik ja senaator ning mõnda aega Eestimaa kuberner. Tema ema, krahvinna Elisabeth Sievers oli Katariina II poolt suures aus peetud riigimehe krahv Jakob Johann Sieversi tütar.
Juba hällis sai Boris oma emapoolselt vanaisalt Sieversilt vaderikingiks Poola kuningliku õuenõuniku tiitli. Ta käis Peetri kiriku koolis Peterburis ja astus 1809. aastal 16-aastasena Vene ratsakaardiväkke (Garde à Cheval). Ta osales 17 lahingus, sai 11 autasu ja ülendati pärast kolme teenistusaastat (1812–1815) rittmeistriks. 1819. aastal läks Boris 26-aastasena sõjaväest erru. Ta õppis Heidelbergis, Göttingenis, Tübingenis, Berliinis, Pariisis ja Münchenis. Ta oli ühenduses selliste oluliste filosoofidega nagu Hegel, Friedrich von Schelling ja Franz Xaver von Baader.
Eestimaal järgis ta oma isa eeskuju ja hoolitses – oma aja kohta eeskujulikul viisil – Vigala mõisa talupoegade eest. Ta tõlkis kooli jaoks laule ja koraale eesti keelde ning asutas Vigalas Eesti esimesed vanadeja hooldekodud.
Boris Uxkull suri 77-aastasena Vigala lossis.
Oma raamatus „Nägematud maailmad” kirjutab bioloog Jakob von Uexküll oma vanaonust Borisist: „Borisi elu oli romantiline seiklus ja kuna ta oli muusikaliselt väga andekas, õnnestus tal vallutada paljude naiste südamed. See Don Juan oli kaksteist korda kihlatud, kuni kolmeteistkümnes pruut teda abielluma sundis.” (See oli 22-aastane pastoritütar Klara Walter, kes abiellus viiekümneaastase Borisiga. Lapsi neil ei olnud.)
„Boris ja tema vend Jakob olid väga erineva loomuga. Boris elas väga seiklusrohket elu. Pärast seda, kui ta oli Vene ohvitserina läbi teinud sõja Napoleoni vastu, viibis ta oma edasiseks harimiseks reisidel. Pea õppis ta Heidelbergis, pea Viinis, äkitselt reisis ta Itaaliasse ja Kreekasse, et siis Konstantinoopolis välja ilmuda.
Ta astus vabamüürlaste ordusse ja oli peatselt looži meister. Sellena oli tal jultumust lasta end vastu võtta Rooma jesuiitide kolleegiumi. Seal läks tal jalgealune peagi liiga tuliseks ja ta põgenes Anconasse. Tal õnnestus pääseda laevale, mis purjetas Kreekasse. Laeval kohtas ta üht jälitajat, kes tundus talle kahtlasena. Ta kutsus tolle oma kajutisse, pani lauale rahakoti ja püstoli ning palus tollel valida. Võõras valis raha, läks järgmises sadamas maale ja loobus jälitamisest.”
„Ikka ja jälle,” jutustab Jakob von Uexküll edasi, „mängisid sündmused tema varasemast elust osa tema abielus. Ühel käigul Peetri kirikusse Roomas istus abielupaar pingile, millel oli istet võtnud looritatud ja üleni musta riietatud daam. Võõras, kes oli sügavalt palvesse süvenenud, vaatas korraks üles ja langes karjatusega teadvusetult põrandale. Mu tädi oli abiks ja aitas teda käärkambrisse kanda, kus too peagi toibus. Küsimuse peale, mis oli tema äkilise ehmatuse põhjuseks, vastas ikka veel värisev võõras: „Teie kõrval istus kummitus!” „Kindlasti mitte,” vastas mu tädi, „see oli mu abikaasa.”
„Mis, ta on tõepoolest elus? Oh, ma olen nii õnnelik, et mu südametunnistusel siiski mõrva ei ole.” Ja nüüd jutustas võõras, et ta olevat kreeklanna Konstantinoopolist, kes oli oma nooruses Boris Uxkulliga tutvunud ja temaga kihlunud. Peagi aga märkas ta, et too vaatab ka tema nooremat õde. Armukadedusest pöörasena olevat ta hommikusöögiks mürgitatud roa valmistanud ja siis minema sõitnud. Hiljem oli ta kuulnud, et too olevat raskesti haigena hospidali toimetatud ja seal surnud.
Tõepoolest oli mu onu seal surmasuus olnud. Pärast paranemist oli ta edasisest jälitamisest pääsemiseks levitanud teadet oma surmast.
See paljureisinud seikleja oli samaaegselt täis vaimseid huvisid. Ta mõistis teistest varem noore Hegeli olulisust ja sai tema esimeseks õpilaseks, ka jäi ta kogu eluajaks oma suure meistri usinaks eestvõitlejaks. Oma seikluslikule ümbrusele lisas ta Hegeli mõttelennu läbi suuremat hoogu ja otsis seoste läbi oma elukäigu suurimate probleemidega neile õigustust…”
Kas selle balti aadlimehe elu oli tüüpiline oma seisuse ja aja jaoks? Jah ja ei. Ebatüüpilised olid tema väsimatus, tema reisi- ja seiklushimu, tema kõikumine usuliste ja filosoofiliste meditatsioonide ning pidurdamatu sübariitliku elurõõmu vahel. Tüüpiline seevastu oli tema truudus Vene keisrile, tema kodumaa-armastus, eelkõige Eestimaa vastu, aga ka suure Vene riigi vastu. Tüüpiline oli ka tema euroopalik elulaad, tema elav huvi kõige uue vastu teaduses ja kirjanduses. See, mis olulistest raamatutest Pariisis, Londonis ja Weimaris ilmus, leidis vaid veidi hiljem lugemist ja arutlust balti mõisates, Peterburis ja Moskvas. Vene ülemkiht oli tollal euroopalik-kosmopoliitne ja selles ülemkihis mängisid Baltikumi sakslased juhtivat rolli; seltskondlikult, poliitiliselt – mõnedes ministeeriumites oli rohkem sakslasi kui venelasi – ja sõjaliselt: ka ohvitserikorpus kuni juhtivate kindraliteni omas tugevat saksa mõju.
Boris oli 18 aastat vana, kui ta läks sõtta Napoleoni vastu. Tema päevik algab 29. märtsil 1812 – vene ajaarvestuse järgi 17. märtsil2.
Esimene osa
SÕJAS
Esimene peatükk
SÕJA JA RAHU VAHEL
24. veebruaril 1812 sõlmisid Preisimaa kuningas ja prantslaste keiser liidulepingu „mis puudutas ka tegevust Venemaa vastu”. Selles garanteeritakse vastastikku maavaldused ning tugevdatakse Inglismaa-vastast blokaadi. Prantsuse ja liitlaste vägedele garanteeritakse vaba läbipääs ning Preisi kuningas kohustub osalema Venemaa-vastases kampaanias 14 000 jalaväelasest, 4000 ratsaväelasest, 2000 suurtükiväelasest ja 60 suurtükist koosneva kontingendiga. Venemaa vastu peetava sõja õnneliku lõpu korral peab Preisimaa saama kompensatsiooni maa kujul. 24. märtsil sõlmivad Venemaa ja Rootsi Peterburis liidulepingu, milles Rootsile „kinnitatakse, et talle tahetakse peatselt nõutada Norra” ja et too lubab selle eest Napoleoni-vastaseks võitluseks 30 000 meest. 25. märtsil ratifitseeritakse Viinis