Pöial-Liisi. Hans Christian Andersen

l-Liisi

      Kord elas naine, kes soovis endale väga pisitillukest last. Ta läks ühe vana nõia juurde ja ütles sellele: „Ma tahaksin nii väga saada väikest last. Kas sa ei võiks mulle öelda, kust ma ta saaksin?”

      „Jah, küll me juba sellest üle saame!” ütles nõid. „Siin on sulle üks odratera, see pole sellest sordist, mis kasvab talumehe põllul või mida kanadele söödetakse. Pane see lillepotti, küll siis juba näed!”

      „Tänan sind!” ütles naine ja andis nõiale kaksteist senti. Ta läks koju, istutas odratera, ning otsekohe kasvas üles suur kaunis lill, mis sarnanes tulbiga, ainult lehed olid tihedalt suletud nagu pungal.

      „See on kena lill!” ütles naine ja suudles lille punaseid ja kollaseid kroonlehti. Ent lille suudeldes käis kõva pauk ja pung avanes. See oli tõeline tulp, aga keset lille istus rohelisel toolil tillukene tüdruk, nii peen ja kaunis. Ta oli vaid pöidla pikkune ja nimetati seepärast Pöial-Liisiks.

      Pöial-Liisi magas öösiti toredasti lakitud pähklikoorest hällis, sinised kannikese õielehed olid talle madratsiks ja roosikroonleht vaibaks. Aga päeval ta mängis laual, kuhu naine oli pannud taldriku, millele oli pununud pärja lilledest, mille varred ulatusid vette. Siin ujus üks suur tulbiõie kroonleht, millel tohtis Pöial-Liisi istuda ja ühest taldriku äärest teise purjetada. Sõudmiseks oli tal kaks valget hobusejõhvi. See nägi kaunis välja. Ta võis ka laulda, nii peenelt ja kenasti, nagu siin polnud kuuldud eales varem.

      Ühel ööl, kui Pöial-Liisi lebas oma ilusas voodis, hüppas aknast sisse inetu kärnkonn. Üks aknaruut oli nimelt katki. Konn oli vastik, suur ja märg, ta hüppas otseteed lauale, kus Pöial-Liisi punase roosi kroonlehe all magas.

      „See oleks kaunis naine mu pojale!” ütles konn, ja haaras pähklikoore, milles Pöial-Liisi magas, ja hüppas temaga alla aeda.

      Seal voolas suur, lai oja, mille kaldad olid soised ja mudased. Siin elas konn oma pojaga. Uuh, see oli ka vastik ja inetu, sarnanes täpselt oma emaga.

      „Krooks, krooks, krooks!” see oli kõik, mis ta mõistis öelda, nähes kena väikest tüdrukut pähklikoores.

      „Ära räägi nii valjusti, muidu ta ärkab!” ütles vana konn, „ta võiks meie juurest minema joosta, sest ta on kerge nagu luige udusulg! Paneme ta ojja suurele vesiroosi lehele. See on temale, nii kergele ja väikesele, just nagu saar! Sealt ei saa ta ära joosta, kuni meie võõrastetoa pori all, kus te oma elu-olu algate, korda seame!”

      Keset oja kasvas palju vesiroose laiade roheliste lehtedega, mis näisid vee peal ujuvat. Leht, mis asus kõige kaugemal, oli ka kõige suurem. Vana konn ujus sinna ja asetas sellele pähklikoore Pöial-Liisiga.

      Vaene väike ärkas hommikul vara, ja nähes, kus ta oli, hakkas ta kibedasti nutma. Suurt rohelist lehte varitses igalt poolt vesi, tal polnud mingit võimalust pääseda maale.

      Vana konn istus all poris ja ehtis oma tuba kõrkjate ja kollaste vesiroosidega. Uue minia jaoks pidi kõik hästi kena olema. Kärnkonn ujus siis vastiku pojaga välja lehe juurde, kus seisis Pöial-Liisi. Nad tahtsid võtta ta ilusa voodi, see pidi asetatama pruutkambrisse enne, kui saabus pruut ise.

      Vana konn kummardus sügavale vette Pöial-Liisi ees ja ütles: „Siin näed sa minu poega. Tema saab sinu meheks ja te saate toredasti elama all poris!”

      „Krooks, krooks, krooks!” oli kõik, mis poeg võis öelda.

      Siis võtsid nad uhke, väikese voodi ja ujusid sellega minema. Pöial-Liisi istus ihuüksi ja nuttis rohelisel lehel. Ta ei tahtnud elada inetu konna juures ega abielluda selle koleda pojaga. Väikesed kalad, kes ujusid vees, olid näinud konna ja kuulnud, mis see oli öelnud. Seepärast pistsid nad pead välja, et näha väikest tüdrukut. Nad leidsid ta nii veetleva olevat ja neil oli kahju, et ta pidi elama asuma sinna alla, vastiku konna juurde. Ei, see ei tohtinud iialgi sündida. Nad kogunesid all vees rohelise varre ümber, mis kandis lehte, millel oli Pöial-Liisi. Nad närisid hammastega varre läbi ja siis ujus leht mööda oja alla, viies Pöial-Liisi ära kaugele, kuhu konn ei pääsenud.

      Pöial-Liisi purjetas nii mitmestki kohast mööda ja väikesed linnud istusid põõsastes, nägid teda ja laulsid: „Milline veetlev väike neitsi!” Leht temaga ujus aga ikka kaugemale ja kaugemale. Nii reisis Pöial-Liisi välismaale.

      Üks kaunis väike valge liblikas ei lakanud tema ümber lendlemast ja laskus lõpuks alla lehele. Talle meeldis väga Pöial-Liisi, kes nüüd oli nii rõõmus, sest enam ei küündinud konn temani. Ja ümberringi oli kõik nii ilus. Päike paistis veele ning see läikis nagu särav kuld. Siis võttis ta oma vöö, sidus ühe otsa liblika külge, teise otsa aga kinnitas lehe külge. Sel kombel libises leht palju kiiremini edasi ja Pöial-Liisi ühes sellega.

      Samas tuli lennates suur maipõrnikas, nägi tüdrukut, lõi kohe küüned ta peene keha ümber ja lendas temaga üles puu otsa. Roheline leht aga ujus mööda oja alla ja liblikas lendas ühes, sest ta oli ju lehe külge köidetud ega pääsenud sealt lahti.