Nüüd kujuta ette, et lisaks sellele, et filmikogemus hõlmab kõiki viite meelt, on ka sinu mõtted ja tunded ekraanil toimuvaga sünkroonis. Sellisel juhul sa kuuled, näed ja tunned maitseid ning lisaks hakkad tundma ka tegelaskuju tundeid ja mõtlema tema mõtteid. Tegelaskuju ütleb: “Ma olen nii närvis. Kas ma peaks talle abieluettepaneku tegema?” ja sa tunned, kuidas sa ebakindlusega täitud. Nüüd on meil olemas kogemuslik täispakett – viis füüsilist meelt, lisaks mõtted ja tunded. Kujuta ette, kuidas oleks sellises kinos käia ning sellisest kogemusest end kaasa haarata lasta. Ettevaatust – see oleks lõpp sinu eneseteadvusele. Kõik objektid, millele teadvus saab olla suunatud, on sünkroniseeritud. Kuhu iganes su teadvus satub, ikka on see osa filmist. Hetkest, mil film hakkab mõtlemist kontrollima, on lõpp. Enam ei eksisteeri “sind”, kes saaks mõelda: “Mulle ei meeldi see film. Tahan ära minna.” Sest see oleks filmist sõltumatu mõte, kuid kõik sinu mõtted on ju filmi poolt üle võetud. Nüüd oled sa täiesti kadunud. Kuidas sa sellest üldse kunagi välja saad?
Nii hirmus kui see ka ei tundu, siis selline nõiaring on ka su elu. Kuna kõik objektid, millest sa teadlik oled, on sünkroniseeritud, oled sa täiesti kaasa haaratud ja sa ei ole enam teadlik, et eksisteerid neist objektidest eraldi. Vastavalt nähtule ja kuuldule muutuvad ka mõtted ja tunded. Võtad selle kõik endasse ning sinu teadvus on täielikult kaasa haaratud. Kuni sa ei ole oma teadvuse troonil kindlalt kohal, ei ole sa ka selle kõige taustal teadlik sellest, et sina oled see, kes seda kõike jälgib. See ongi kaotsiminek.
Kaotsiläinud hing on teadvus, mis on omadega kukkunud punkti, kus ühe inimese mõtted, tunded ning nägemis-, kuulmis-, maitsmis-, puudutamis- ja haistmisaistingud on kõik omavahel sünkroniseeritud. Kõik see koguneb ühte punkti kokku. Ja siis teeb teadvus, millel on võime olla teadlik millest iganes, vea ja fokusseerub sellele ühele punktile liiga teravalt. Ja kui teadvus sellest kogemusest täiesti läbi imbub, kaotab ta võime ennast iseendana tunnetada. Ta tunnetab ennast objektidena, mida ta kogeb. Teisisõnu, sa tajud, justkui oleksid sina need objektid. Sa arvad, et sa oled oma kogemuste summa.
Just niimoodi sa ennast tunneksid, kui ühte sellist uudset filmi vaatama läheksid. Sellist filmi vaadates saaksid sa kõigepealt valida, mis tegelaskuju sa olla tahad. Ütleme, et sa otsustad olla James Bond. Olgu, aga hetkest, kui sa nupule vajutad, ongi lõpp. Parem oleks, kui see nupp töötaks taimeriga. Sind, sellisel kujul nagu sa hetkel arvad ennast olevat, ei oleks enam olemas. Kuna kõik sinu mõtted on nüüdsest James Bondi mõtted, siis kogu sinu senine eneseteadvus on läinud. Pea meeles, et su eneseteadvus on üksnes kogum mõtetest, mis sul enda kohta on. Samamoodi on nüüd ka sinu tunded Bondi tunded ja sa hakkad vaatama filmi läbi Bondi silmade ja kõrvade. Ainuke osa sinust, mis jääb samaks, on teadvus, mis neid objekte teadvustab. See on sama teadveloleku kese, mis varem oli teadlik sinu mõtetest, tunnetest ja vastuvõetavatest aistingutest. Nüüd lülitab keegi filmi välja. Bondi mõtted ja tunded asenduvad koheselt sinu varasemate mõtete ja tunnetega. Saad aru, et oled jälle neljakümneaastane naine. Kõik mõtted klapivad. Kõik tunded klapivad. Kõik paistab ja tundub nagu varem, kõik maitseb ja lõhnab nagu varem. Aga see ei muuda fakti, et endiselt on see lihtsalt teadvus seda kõike kogemas. Need on lihtsalt objektid, mida teadvus kogeb ja sina oledki see teadvus.
Oma teadvuse keskmes olevat inimest ja mitte nii teadvelolevat inimest eristab nende teadvuse fookus. Teadvuses endas erisusi ei ole. Teadvus on seesama. Just nagu päikeselt tulev valgus on alati sama, nii on ka teadvelolek alati sama. Teadvuse kohta ei saa öelda, kas see on puhas või mitte, teadvusel ei ole mingeid omadusi. Teadvus lihtsalt on, olles teadvel sellest, et ta on teadlik. Vahe on selles, et kui su teadvus ei ole sinu sisimas keskmes, on ta täielikult välistele objektidele fokusseeritud. Aga, kui oled oma keskmes, siis on su teadvus alati oma teadvelolekust teadlik. Su teadvelolek ei sõltu sisemistest ja välistest objektidest, millest sa parasjagu teadlik juhtud olema.
Kui sa tõesti sellest erinevusest aru tahad saada, siis alusta mõistmisest, et teadvus võib olla fokusseeritud millele iganes. Võttes seda nüüd arvesse, siis kas teadvus saab olla fokusseeritud iseendale? Kui see juhtub, siis selle asemel, et sa oma mõtetest teadlik oled, oled sa teadvel sellest, et sa oled oma mõtetest teadlik. Oled teadvuse valguse teadvuse peale tagasi keeranud. Alati sa mõtiskled millegi üle, nüüd mõtiskle teadvuse allika üle. See on tõeline meditatsioon. Tõeline meditatsioon on alati rohkemat kui lihtne ühele kindlale asjale keskendumine. Sügavaim meditatsioon saab juhtuda ainult siis, kui lisaks oskusele oma teadvus täielikult ühele kindlale objektile kontsentreerida, oskad sa lasta teadvelolekul endal see objekt olla. Kõrgeimas seisundis on teadvuse fookus Iseenda peale tagasi suunatud.
Kui sa mõtiskled Iseenda olemuse üle, siis sa mediteerid. Sellepärast ongi meditatsioon kõrgeim seisund. See on tagasipöördumine sinu olemuse juurte juurde, lihtne teadlikkus teadvelolekust. Kui oma teadvusest teadlikuks saad, jõuad täiesti uude seisundisse. Nüüd oled sa teadlik sellest, kes sa oled. Sa oled ärganud. Tegelikult on see kõige loomulikum asi maailmas. Siin ma olen. Ma olen siin alati olnud. Just nagu oleksid diivanil telekat vaadanud ja šõusse nii süvenenud, et unustasid, kus sa oled. Keegi raputas sind ja nüüd oled sa jälle sellest teadlik, et sa diivanil istud ja telekat vaatad. Mitte midagi muud ei muutunud. Sa lihtsalt lõpetasid oma enesetunnetuse projitseerimise sellele konkreetsele teadvuse objektile. Sa ärkasid üles. See on vaimsus. See ongi Iseenda olemus. See on see, kes sa oled.
Kui suundud oma teadvusesse, siis ei ole maailm enam probleem. See on lihtsalt midagi, mida sa vaatad. See muudkui muutub, kuid see ei ole mingiski osas probleem. Mida rohkem sa lased maailmal olla midagi, millest sa lihtsalt teadlik oled, seda enam lased sa endal olla see, kes sa oled – teadvelolek, sina Ise, Aatman, Hing.
Sa mõistad, et sa ei ole see, kes sa arvasid end olevat. Sa ei ole isegi inimolend. Sa lihtsalt juhtumisi vaatled ühte. Sinu teadvuse keskmes hakkavad sügavad kogemused aset leidma. Need on sügavad, intuitiivsed kogemused Iseenda olemuse kohta. Sa saad aru, et sa oled vapustavalt avar. Kui hakkad vormi asemel teadvust uurima, siis märkad, et su teadvus paistab väikse ning piiratuna üksnes sellepärast, et ta on väikestele ja piiratud objektidele suunatud. Just see juhtub, kui oled ainult telekale keskendunud – midagi muud sinu maailmas ei ole. Kui sellest seisundist välja tuled, siis näed ka tervet tuba, sealhulgas telekat. Samamoodi, selle asemel et olla tähelepanelikult selle ühe inimolendi mõtetele, tunnetele ja aistingutemaailmale keskendunud, astu sellest välja ja näe kõike. Liigu lõplikust lõpmatusse. Kas nad mitte seda pole üritanud meile selgeks teha – Kristus, Buddha ja kõik teised kõikide aegade ja kõikide usundite pühakud ja targad?
Üks nendest suurtest pühakutest, Ramana Maharshi küsis pidevalt: “Kes ma olen?” Me teame nüüd, et see on väga sügav küsimus. Küsi seda lakkamatult, pidevalt. Küsi seda ja sa märkad, et sina oled vastus. Sellele küsimusele pole intellektuaalset vastust – sina ise oled vastus. Ole vastus ja kõik muutub.
KOGEDES ENERGIAT
Teadvus on üks maailma suurimatest müsteeriumidest. Teine on sisemine energia. See on üsna hämmastav, kui vähe läänemaailm sisemise energia seaduspärasustele tähelepanu pöörab. Välise energia kohta õpetatakse meile palju ning me väärtustame energiaallikaid väga, kuid sisemist energiat me ignoreerime. Inimesed elavad, mõtlevad ja tegutsevad, saamata aru, mis sellel kõigel juhtuda võimaldab. Tõtt-öelda kulutab energiat iga liigutus, mis su keha teeb,