raevu puu
punaste välkuvate lehtedega, siniste, valgete lehtedega!
Puu
mis veel väriseb tuules
Ja ma kavatsen lõhkuda
sinu maja, ja mitte miski
ei jää mulle võõraks
isegi mitte
inimlikkus
Puu murrab end
seestpoolt välja
ja lõhub
kolbast maja
Ja helendab
nagu latern keset metsa
keset pimedust
Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev
Kui Viktor Strandgård sureb, ei ole see tegelikult esimene kord. Ta lebab selili Väeallika kirikus ja vaatab hiiglaslikest laeakendest välja. Tema ja tumeda talvetaeva vahel justnagu ei olekski midagi.
Enam lähemal pole võimalik olla, mõtleb ta. Kui oled rännanud maailma lõpus mäe otsas asuvasse kirikusse, on taevas nii lähedal, et peaaegu võiks käe välja sirutada ja seda puudutada.
Virmalised vonklevad öötaevas nagu draakon. Tähed ja planeedid on sunnitud alistuma sellele suurele virvendavale valguskoletisele, kes kiirustamata endale taevavõlvil teed rajab.
Viktor Strandgård saadab tema teekonda pilguga.
Huvitav, kas ta laulab ka, mõtleb ta. Nagu üksildane vaal meresügavustes?
Ja nagu oleks tema mõte pärale jõudnud, jääb draakon hetkeks seisma. Katkestab oma vankumatu rännaku. Vaatab Viktor Strandgårdi oma külmade talvesilmadega. Sest ta on seal põrandal lamades tõepoolest ilus nagu ikoon. Tume veri nagu aupaiste pikkade heledate juuste ümber. Nüüd ei tunne ta enam oma jalgu. Ta jääb uimaseks. Tal ei ole valus.
Kummalisel kombel mõtleb ta seal lamades ja draakonile silma vaadates oma eelmise surma peale. Kui ta kord varakevadel jalgrattaga pikast kallakust alla Adolf Hedinsvägeni ja Hjalmar Lundbohmsvägeni nurgale sõitis. Rõõmus ja äsja päästetud saanud, kitarr seljas. Ta mäletab, kuidas rattad jääl abitult libisesid, kui ta meeleheitlikult pidurdada püüdis. Kuidas ta nägi paremalt lähenemas naist punase Fiat Unoga. Kuidas nad teineteisele otsa vaatasid, nähes teise silmis arusaamist, et nüüd see juhtub, jäine liug otse surmale vastu.
See pilt silma võrkkestal, sureb Viktor Strandgård teist korda oma elus. Sammud lähenevad, aga neid ta ei kuule. Tema silmad ei tarvitse taas kord näha läikivat nuga. Kirikupõrandal lebab tühja kestana tema keha, mida nuga läbistab. Ikka ja jälle. Ja draakon jätkab kõigutamatult oma teekonda üle taevavõlvi.
Esmaspäev, 17. veebruar
Rebecka Martinsson ärkas iseenda ägedate hingetõmmete peale, kui ärevus tema keha üle võimust võttis. Ta lõi pimeduses silmad lahti. Just une ja ärkveloleku piiril oli talle tundunud, et korteris on veel keegi. Ta lamas vaikselt ja kuulatas, ent kuulis vaid iseenda südant, mis tagus rinnus nagu hirmunud jänes. Sõrmed otsisid kobades öökapilt äratuskella ja leidsid väikese valgusenupu. Kolmveerand neli. Ta oli neli tundi tagasi magama heitnud ja ärkas nüüd juba teist korda.
Töö pärast, mõtles ta. Ma töötan liiga palju. Sellepärast mu mõte kihutabki öösiti nagu orav rattas.
Pea ja kael valutasid. Ta oli vist unes hambaid kokku surunud. Edasi magada polnud mõtet. Ta võttis teki ümber ja läks kööki. Jalad leidsid tee ka lampi põlema panemata. Ta lülitas kohvimasina ja raadio tööle. Pausi tunnusmuusika kordus üha uuesti nagu kõlatu kutse palvusele, samal ajal kui vesi kohvimasinast läbi jooksis ja ta ise duši all käis.
Ta lasi oma pikkadel juustel õhu käes kuivada. Jõi kohvi ja pani samal ajal riidesse. Nädalavahetusel oli ta selle nädala riided ära triikinud ja kappi rippuma pannud. Täna oli esmaspäev. Esmaspäeva-riidepuul rippus kreemikasvalge pluus ja tumesinine Marella kostüüm. Ta nuusutas eelmise päeva sukkpükse, need käisid veel küll. Pahkluu juurest olid veidi lontis, aga kui neid venitada ja talla alla voltida, polnud midagi näha. Ta ei tohtinud lihtsalt päeva jooksul kingi jalast võtta. Temal ei olnud vahet, aluspesu ja sukkpükste pärast muretsevad vaid need, kellel on alust uskuda, et keegi võib neid lahti riietumas näha. Tema aluspesu oli kulunud ja luitunud.
Tund aega hiljem istus ta kontoris arvuti taga. Tekst voolas nagu mägioja läbi pea ja käsivarte sõrmeotstesse, mis lausa lendasid üle klaviatuuri. Meel sai tööd tehes puhata. Hommikune ebameeldiv tunne oli kui peoga pühitud.
Imelik, mõtles ta. Siin ma kurdan ja hädaldan koos nooremate juristidega, et töö teeb mind õnnetuks. Aga ma tunnen tööd tehes rahu. Peaaegu rõõmu. Hoopis siis, kui ma ei tööta, hiilib rahutus ligi.
Altpoolt kumav tänavavalgustus tungis vaevaliselt suurtest akendest sisse. Veel eristas kõrv tänava helipildis vaid üksikuid autosid, kuid üsna pea oli oodata summutatud liiklusmüra. Rebecka nõjatus seljatoele ja klõpsas printimisnuppu. Pimedas koridoris ärkas printer ja võttis vastu päeva esimese tellimuse. Siis paugatas eesuks. Rebecka ohkas ja vaatas kella. Kümne minuti pärast kuus. Üksindusel oli nüüd lõpp.
Polnud kuulda, kes tuleb. Koridori pehmed vaibad summutasid kõik sammud, kuid mõne hetke pärast avanes tema toa uks.
„Tohib segada?”
See oli Maria Taube. Ta lükkas puusaga ukse lahti, kummaski käes kohvitass, Rebecka prinditud tekst parema kaenla alla surutud.
Mõlemad naised olid vastsed maksuõigusele spetsialiseerunud advokaadid firmas Meijer & Ditzinger. Kontor asus Birger Jarlsgatanil ühe ilusa sajandivahetuseaegse hoone kõige ülemisel korrusel. Koridore katsid vanaaegsed Pärsia vaibad ja siin-seal seisid mõned soliidsed, mõnusalt kulunud nahaga diivanid ja tugitoolid. Kõigest õhkus kogemust, mõjukust, raha ja kompetentsi. See oli üks selliseid kontoreid, mis sisendab kliendile parajal määral nii turvatunnet kui ka aukartust.
„Oma surmahetkeks on inimene vist nii väsinud, et ei soovigi järgmist elu,” ütles Maria ja asetas ühe kohvitassi Rebecka kirjutuslauale. „Aga sinu kohta see muidugi ei käi, Maggie Thatcher. Mis kell sa täna hommikul tulid? Või kas sa vahepeal üldse koju läksidki?”
Pühapäeva õhtul olid nad mõlemad kontoris istunud. Maria oli esimesena koju läinud.
„Ma just tulin,” valetas Rebecka ja võttis Maria käest oma prinditud teksti.
Maria vajus teise tooli, lükkas oma ülikallid nahkkingad jalast ja keris jalad istmiku alla.
„On alles ilm,” ütles ta.
Rebecka vaatas üllatunult aknast välja. Külm vihm trummeldas vastu klaasi. Ta ei olnud märganudki. Ta ei mäletanud, kas vihma sadas, kui ta tööle tuli. Tegelikult ei mäletanud ta isegi seda, kas ta tuli jala või metrooga. Ta jäi nagu hüpnotiseeritult vaatama, kuidas vihmavesi vastu akent põristas ja mööda klaasi alla voolas.
Stockholmi talv, mõtles ta. Pole ime, et õues olles teadvus välja lülitub. Kodus oli hoopis teisiti. Kesktalvine sinine videvik ja krudisev lumi. Või siis varakevad. Kui olid suusatanud mööda jõge vanaema maja juurest Kurravaaras Jiekajärvi onnini ja istusid puhkama esimesele lumeta laigule männi all. Puukoor hõõgub päikesepaistes punakalt nagu vask. Lumi ohkab väsinult, vajudes soojuse käes kokku. Kohv, apelsin ja võileivad seljakotis.
Maria hääl tungis ta teadvusesse. Mõte hakkas värelema ja proovis põgeneda, aga ta võttis end kokku ja vaatas töökaaslase imestunud näkku.
„Halloo! Ma küsisin, kas sa kavatsed uudiseid ka kuulata!?”
„Muidugi.”
Rebecka nõjatus tooli seljatoele ja sirutas käe aknalaual oleva raadio poole.
Issand kui kõhn ta ikka on, mõtles Maria, vaadates Rebecka jakihõlmade vahelt paistvat rinnakorvi. Tema ribidel võiks orelit mängida.
Rebecka keeras raadio valjemaks ja mõlemad istusid, kohvitassid peos, pead langetatud nagu palves.
Maria pilgutas silmi. Need olid väsimusest nagu liiva täis. Täna pidi ta valmis saama edasikaebuse maakohtule