See raamat koosneb juttudest, millest enamiku kirjutasin aastatel 1993–1995. Mina olin väga noor, Eesti vabariik oli väga noor ja maailm väga mitmes mõttes teistsugune kui praegu. Mobiiltelefon oli staatusesümbol, raha investeeriti kõigepealt edevasse autosse, kummalised inimesed said kummalisel kombel rikkaks, 24/7 töötamine oli auasi ja elustiil. Kes laulva revolutsiooni ajal polnud lapsi sünnitanud, lükkas selle pigem edasi määramatusse tulevikku. Tänavatel plahvatasid autopommid ning dresside, valgete tossude ja jämeda kuldketiga klubisse minek oli enam kui okei.
Küllap peegeldavad need lood mitmeski mõttes tollast ühiskonda, tollaseid väärtus- ja väärtusetushinnanguid ning inimeste mõttemaailma. Kindlasti peegeldavad need aga tollast mind oma unistuste ja ängidega, ehkki praegu on mul juba keeruline samastuda selle noore äreva naisega, kes 24-aastase kolme lapse emana oma allasurutud pingeid, unelmaid ja hirme öösiti köögilaua taga klaviatuuri sisse tagus.
Aga ometi on neis lugudes ka minu enda jaoks midagi püsivat ja eksistentsiaalset. Ja paljud inimesed on öelnud, et loevad neid vanadest, praeguseks enamasti juba ilmumise lõpetanud ajakirjadest, kus need kunagi ilmusid, ikka ja jälle üle. Nii et küllap on põhjust neid taas uuesti välja anda. Kasvõi pilguheiduna tollesse ajastusse.
Püüdes neid eklektilisi lugusid mingil moel teemadesse koondada, valisin liigituse aluseks ööpäeva. Tähendab ju ööpäev maakera pöörde eri hingeseisundeid. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.
PÄIKESESÄRA
Kui hüään naeris
Kirsti seisis peegli ees ja püüdis asjatult õe pükse puusade ümber kinni saada. Ükskõik kui sügavalt ta sisse ei hinganud või kõhtu sisse ei tõmmanud, nööbi ja aasa vahele jäi ikka umbes kolmesentimeetrine vahe.
Igav, lõpmata igav pärastlõuna oli.
Ainult selgest igavusest oli Kirsti hakanud õe riideid proovima, sest oli ammu teada, et talle need selga ei lähe.
Nüüd aga vedeles kuhi riideid voodil ning Kirsti pidi hakkama neid tagasi kappi panema.
Ei viitsinud.
Riided jäid vedelema, kõige otsa viskas Kirsti veel jalast kistud püksid. Üks säär oli pahupidi käändunud ning ripnes üle voodiotsa põrandale.
Oleks tahtnud midagi teha. Midagi põnevat, mõnusat ja kihvti.
Miks temaga kunagi midagi niisugust ei juhtunud?
Aga mida põnevat võiski juhtuda priske neljateistaastase tüdrukuga, kel nägu nagu täiskuu, totrad keemilised lokid kiirtena ümber, ja kellele ei mahtunud selga isegi õe riided?
Kirsti läks kööki ja tõmbas külmkapi ukse lahti. Mitte midagi maitsvat, nentis ta selle sisemust uurides. Muidugi võis see olla isegi hea: mida vähem sööd, seda rohkem maha võtad, mida rohkem maha võtad, seda vähem sööd. Nii oli õpetanud õde, kellel kunagi kaaluprobleemi polnud. Ka neljateistaastaselt oli ta olnud laudkõhn.
Igav, lõpmata igav oli. Ja mitte midagi ei juhtunud.
Muidugi oli asjatu oodata, et juhtumine talle koju kätte tuleb. Tuleks minna linna peale kõndima ja õhtul näiteks kinno. Kutsuks Maarika kaasa, et kahekesi söakam oleks. Seanssi oodates ja jäätist süües võis ju juhtuda, et mõni kutt hakkab neile külge 1ööma või et nad kohtuvad mõne ägeda tuttavaga, keda polnud ammu näinud.
Aga seda ei pruukinud ka juhtuda. Nii et sama hästi võis koju jääda ja näiteks midagi lugeda.
Kirsti loivas elutuppa ning vahtis nürilt raamaturiiulit. Mitte midagi huvitavat, mitte midagi sellist, kus oleks olnud noortest ja armastusest.
Päris lae all olid vanad, väga vanad raamatud, mille oli neile pärandanud Kirsti vanavanaema. Seal võis isegi midagi huvitavat olla, aga need olid vanaaegses kirjas, mida Kirsti lugeda ei osanud.
Siiski tõi ta tooli ja küünitas ühe teiste vahelt välja. Igaks juhuks teise ja kolmanda ka.
Vana kiri ei olnudki nii keeruline. „Väike daam rohelises“, veeris Kirsti ühe tiitellehelt. „Kui hüään naeris,“ luges ta järgmiselt, juba osavamalt.
Kui hüään naeris?
Kirsti tõusis püsti, vantsis kööki ja tegi endale kaks vorstivõileiba. Raamatu oli ta kaasa võtnud ning nüüd jättis võine sõrm pruuniträpsulisele kaanele inetu laraka.
Kiri oli siiski keeruline, aga niipalju sai Kirsti aru, et raamatus on juttu loomadest. Pettunult pani ta köite aknalauale ning mugis selga vastu radiaatorit toetades võileiba.
Kui hüään naeris.
Sellise pealkirjaga raamatu võiks ju ise kirjutada. Muidugi mitte loomamuinasjutte, vaid midagi päriselust. Ägedast ja kihvtist elust. Hüään võiks näiteks olla meespeategelase hüüdnimi. Ta oleks jõhker ja tahumatu kõigi teiste arvates, kes teda ei tunne, tegelikult aga rüütellik ja õilis. Kuid mitte keegi poleks kunagi näinud, kuidas ta naerab. Morn oleks ta muidugi eluraskuste tõttu, aga ka sellepärast, et armastab ühte väga-väga ilusat tüdrukut, kellelt ei julge vastuarmastust lootagi. See tüdruk oleks muidugi väga rikkast perekonnast, lõpp tähtsate vanematega ja puha, Hüään aga lihtsalt kutt tänavalt.
See oleks lahe lugu.
Vorstivõileivad said otsa. Oleks kohvi tahtnud, aga ei viitsinud keeta. Oleks tahtnud midagi magusat, näiteks jäätist või šokolaadi, aga selleks oleks tulnud poodi minna. Raha kah õieti nagu polnud… ja Kirsti jäi kööki edasi istuma. Magusanälja leevendamiseks võis kasta suus niisutatud näppu suhkrutoosi.
Sellise raamatu võiks jah kirjutada. Kõik noored ostaksid ja raha tuleks nagu raba. Ja tema saaks kuulsaks, ajalehed hakkaksid temast kirjutama ning põnevad kutid tema vastu huvi tundma.
Muidugi oli see jama. Esiteks ei osanud ta üldse jutte kirjutada, isegi koolikirjanditega oli raskusi. Teiseks ta ei viitsinud, sest võib-olla polnud kirjutamine üldse popp tegevus ja kiituste asemel saaks ta poppidelt kuutidelt hoopis mõnitusi kuulda. Nii et parem oli mitte riskida. Mitte proovida oli parem ja mugavam.
Külmkapis oli veel vorsti ja tükk juustu kah. Laisalt koogutas Kirsti uut võileiba valmistama.
Tegelikult peaks ikka välja minema, oli ta kuiva igavat suutäit mugides kindel. Võileib näpu vahel, jalutas ta suurde tuppa ja valis telefonil Maarika numbri.
Maarika vastas kohe, justnagu oleks telefoni juures oodanud.
„Noh, mis teed ka.“ Saiapuru läks kurku, Kirsti läkastas.
„Ah sina. Midagi ei tee, raskelt igav on.“
„Homme on mates kontra. Õppinud oled või?“
„Spiku tegin, valemite peale. Lõpp nõme aine – milleks seda üldse vaja on!“
„Mõtlesin, et läheks õige linna. Niisama. Kui sul spiku niikuinii juba valmis on. Näitad siis homme mulle ka.“
„Hea mõte. Ma hüppan poole tunni pärast sinu poolt läbi. Nägudeni siis!“
„Pakaa!“
Maarika on ikka lõpp mõnus sõbrants, mõtles Kirsti kapist teksasid võttes ja jalga ajades. Mitte nagu mõni Anne, kes terved päevad õpib, või Reelika, kel on kogu aeg mingid nõmedad huvialaringid ja trennid. Nad ei olnud mõnusalt suvakad, vaid võtsid kõike liiga tõsiselt. Poistele nad kah suurt ei meeldinud.
Nojah, kui nüüd päris aus olla, siis polnud erilist lööki ka ei temal ega Maarikal. Aga nende klassi poisid olidki üldse jumala nõmedad. Pubekad. Poisikesed. Neist ei sobiks ükski isegi Hüääni prototüübiks – seda sõna mäletas Kirsti kirjandustundidest –, aga ise pidasid nad end ikka lõpp lahedateks kuttideks.
Tegelikult peaks selle raamatu ikka ära kirjutama. Saaksid need vistrikunäod vähemalt aru, kui tobedad nad on. Ja et Kätlin, nende klassi miss, pole üldse mingi kihvt plika, vaid et on palju paremaid.
Kirsti hakkas just mõtlema, kuidas Kätlinit kogu