Metsaelu aabits. Kätlin Vainola

      KEVAD

      METSA TULEB KEVAD

      Päike käib üha kõrgemalt ja siin-seal metsa all on lumi juba sulanud.

      Äsja pojad saanud jänes peab olema ettevaatlik, et kiskjad tema pisikesi poegi üles ei leiaks. Tema selle aasta esimesed pojad sündisid lume peale väikese lohukese sisse. Jänesel urgu pole, ta elabki maa peal.

      Üks talviselt koheva karvaga rebane sörgib hoogsalt jänese jälgedes. Jänes teab väga hästi, et tema jälgede lõhn võib rebase tühjale kõhule huvi pakkuda. Jäneseema teeb haake ja hüppeid, pöörab kiire hoo pealt otsa ringi ja kihutab teisele poole. Nii kaotabki rebane lõpuks jänese käest ja jänkuema saab rahulikult poegade juurde minna.

      Lumi muudkui sulab ja taimed hakkavad end sirutama valguse poole.

      Kõige esimesena tervitab kevadet pisike kollane lepiklill, kohe-kohe ilmuvad ka sinililled ning varsti on ülaste õitsemise aeg. Nüüd laiuvad puude all korraga sinised, valged ja kollased lilleväljad.

      Kohale jõuavad rändlinnud, kes tulevad üle merede ja maade tagasi meie metsadesse pesitsema. Saabunute esimene mure on muidugi elukoha leidmine. Iga lind valib endale koha, kuhu pesa ehitada. See võib olla puu otsas, põõsas, maapinnal või muus sobivas paigas. Kui pesa ehitatud, löövad linnud laulu lahti ja nii kuulevad kõik, et see on nen- de kodu. Uued tulijad otsigu endale uus pesapaik.

      Mida valgemaks õues läheb, seda valjemaks muutub lindude laul.

      Päris väikestel jänesepoegadel pole lõhna. Kui nad püsivad vaikselt pesalohus, siis kiskjad ei märka neid.

      Metsvindi laul kõlab: „Siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk.”

      Varakevadine õitseja – lepiklill.

      REBASTEL ON POJAD

      Viimasel ajal on laululindude kontsert muutunud eriti häälekaks. Kevadised lauluviisid kõlavad üle värske ja elevil metsa. Kõik peavad ju teada saama, et loomadel on pojad.

      Tihedas metsas paistab heledam lagendik, mis on mõnusalt päikest täis. Lagendiku serval on urg. Päike hakkab juba varakult uruesist soojendama ja vahel võib uruaugus näha musta ninaotsa. See on rebaseema, kes piilub, kas rebaseisa juba tuleb. Rebaseema ise on praegu kodune, tal on pesas viis imearmast rebasekutsikat. Kutsikad on veel väga väikesed ja urust välja ei tule.

      Rebaseema ja rebaseisa said tuttavaks talve lõpus, siis kui rebaserahvas pidas pulmi ja metsas võis kuulda isaste rebaste klähvimist. Varsti pärast pulmaaega kolis emarebane urgu, mille rebaseisa oli endale sügisel kraapinud.

      Nüüd, kui pojad on sündinud, käib perele toitu toomas isa. Kui ta saagiga koju jõuab, saab ka rebaseema kõhu täis süüa.

      Pisikesi rebasekutsikaid toidab ema piimaga. Ta hoolitseb oma poegade eest suure hoolega – muudkui lakub ja silitab neid keelega. Väikesed rebasepojad mõnulevad soojas pesas, söövad ja tukuvad nohinal. Nad ei tea veel midagi sellest, mis on väljaspool urgu.