„Oh jumal küll,” sõnas Grania, kellele ei tulnud midagi targemat pähe. Lapse omapärane käitumine muutis ta ühtaegu relvituks ja kohmetuks. „Kindlasti on sul koolis mõni sõber?”
„Ma ei käi koolis. Issile meeldib, et ma olen kodus tema juures. Mul on hoopis koduõpetaja.”
„Ja kus ta täna on?”
„Me otsustasime issiga, et ta ei meeldi meile, ja me jätsime ta Londonisse.” Järsku hakkas Aurora itsitama. „Me lihtsalt pakkisime asjad ja sõitsime minema.”
„Saan aru,” lausus Grania, ehkki ei mõistnud midagi.
„Kas sinul on töökoht?” küsis Aurora.
„On. Ma olen skulptor.”
„See on vist savist kujude tegija?”
„Põhimõtteliselt on sul õigus,” vastas Grania.
„Kuule, kas sa papjeemašeest oled kuulnud?” küsis Aurora, näol tõsine huvi. „Ma armastan papjeemašeest asju! Kunagi oli mul lapsehoidja, kes õpetas mind tegema selles tehnikas kausse ja kui me olime need värviliseks maalinud, kinkisin ma need issile. Kas sa tahaksid mulle külla tulla ja koos minuga papjeemašee tehnikas asju meisterdada? Palun!”
Graniat võlus Aurora innukus ja siiras elevus. „Olgu.” Ta tajus, et noogutab. „Miks ka mitte.”
„Kas sa saaksid kohe praegu tulla? Me võiksime minna minu poole ja teha midagi issi jaoks, enne kui ta jälle kodunt ära sõidab.” Aurora sirutas käe ja sikutas Grania kapuutsiga pusa. „Palun ütle, et sa tuled!”
„Ei, Aurora, kohe praegu ei saa ma tulla. Ma pean koju minema ja papjeemašeede valmistamiseks vajalikud asjad üles otsima. Pealegi võib minu ema hakata muretsema, et ma olen ära eksinud,” lisas Grania.
Ta märkas, et üle Aurora näo libises sünge vari, tüdruku silmadest kadus sära ja ta keha tõmbus kühmu. „Minul polegi ema. Kunagi ammu oli, aga ta suri ära.”
„Mul on nii kahju, Aurora.” Grania sirutas alateadlikult käe välja ja patsutas õrnalt lapse õlga. „Kindlasti tunned sa temast suurt puudust.”
„Muidugi tunnen. Ta oli kõige ilusam ja erilisem inimene terves maailmas. Issi ütles alati, et ta ingel ja et sellepärast tulidki teised inglid talle järele ja viisid ta taevasse, kust ta tegelikult pärit oli.”
Grania võpatas, sest tajus Aurora valu. „Ma olen kindel, et su isal on õigus,” sõnas ta. „Vähemalt on tema sul olemas.”
„Jah, seda küll,” nõustus Aurora, „ja ta on maailma kõige parem ja kõige ilusam isa. Ma tean, et kui sa teda näed, armud sa temasse kohe ära. Kõik daamid on temasse armunud.”
„Mis siis ikka, sellisel juhul peaksin temaga kohtuma, või mis?” naeratas Grania.
„Peaksid jah.” Aurora hüppas ootamatult murult püsti. „Aga nüüd pean ma minema. Homme samal ajal oled sa jälle siin.”
See polnud palve, see oli käsk.
„Ma …”
„Väga hea!” Aurora viskus spontaanselt Grania käte vahele ja kallistas teda. „Võta kaasa kõik papjeemašeede tegemiseks vajalikud asjad, et me saaksime minu juurde minna ja issile kausse valmistada. Nägemiseni, Grania! Homseni!”
„Head aega!” Grania lehvitas talle hüvastijätuks ja jäi vaatama, kuidas Aurora hüples ja tantsiskles kaljurahnudel nagu noor gasell. Isegi tuulepluusis ja tennistes olid ta liigutused graatsilised.
Kui Aurora silmapiirilt kadus, hingas Grania sügavalt sisse, sest polnud päris kindel, kas ta mitte nõiutud pole; võib-olla oli sellel hapral õhulisel olevusel tõesti võluvägi. Ta ajas end püsti, raputas pead, et mõistus selgineks, ning mõtles huviga, mida kostab ema, kui ta teatab, et läheb järgmisel päeval Dunworley House’i Aurora Lisle’iga kausse tegema.
3
Kui Grania isa ja vend samal õhtul lauast lahkusid – ja oma taldrikud ning noad-kahvlid emale pesta jätsid –, aitas Grania nõusid pesta.
„Ma kohtasin täna jälle Aurora Lisle’i,” lausus Grania taldrikuid kuivatades otsekui jutujätkuks.
Kathleen näis üllatuvat. „Kas ta uitas jälle öösärgis ringi ja kehastus vaimuks?”
„Ei, ta oli korralikult riides. Kas pole veider väike tüdruk?”
„Mul pole aimugi, missugune ta praegu võiks välja näha.” Kathleeni suujoon oli karmiks kriipsuks tõmbunud.
„Ma lubasin talle külla minna ja temaga papjeemašeest asju meisterdada. Tundub, et ta on üksildane,” jätkas Grania julgelt.
Järgnes vaikus, misjärel Kathleen lausus: „Ma hoiatasin sind, Grania, et sa ei sekkuks selle suguvõsa ellu. Aga sa oled juba suur tüdruk ja ma ei saa sind takistada.”
„Aga, emps, tegu on lihtsalt ühe armsa üksildase tüdrukutirtsuga. Ta on kuidagi hajevil … tal pole ema. Kindlasti pole sellest teab mis hullu, kui ma paar tundi tema seltsis veedan.”
„Rohkem ei taha ma seda teemat arutada, Grania. Sa kuulsid, mida mina sellest arvan, ja pead ise järeldused tegema. Minul pole rohkem midagi öelda.”
Telefonihelin katkestas pikaks veninud vaikuse. Grania ei liigutanud end, et vastata, ning seda ei teinud ka ema. Pärast seitsmendat kutsungit lõi Kathleen käed puusa. „Ma olen kindel, et sa aimad, kes helistab.”
„Ei,” sõnas Grania silmakirjalikult. „Kuidas ma saan aimata? See võib olla kes iganes.”
„Me mõlemad teame, kes nii hilisel õhtutunnil helistada võib, mu armas tüdruk, ja mina ei taha enam temaga rääkida, sest ma ei tea, mida talle öelda.”
Kutsungid ei lakanud ning läbilõikav heli oli tugevas vastuolus ema ja tütre vahel valitseva kohmetu vaikusega. Viimaks jäi telefon vait ja naised vaatasid ainiti teineteisele otsa.
„Ma ei kavatse sellist asja oma katuse all rohkem taluda, Grania, sest su käitumine on lihtsalt julm. Mul pole enam sõnu, mida talle öelda. Huvitav, millega see vaene mees on nii ebaõiglase kohtlemise ära teeninud? Muidugi oli sinu kaotus ränk, aga see polnud ometi tema süü. Või oli?”
„Anna andeks, ema.” Grania raputas pead. „Aga sa ei saa minust lihtsalt aru.”
„Tõepoolest, see on esimene sinu suust kuuldud lause, millega ma nõus olen. Miks sa siis ei räägi, milles asi?”
„Ema! Palun! Ma ei suuda …” Grania väänas meeleheitlikult käsi. „Ma lihtsalt ei suuda seda teha.”
„Minu meelest pole see piisavalt hea vabandus, Grania. Mis iganes ka ei juhtunud, puudutab see kõiki selle maja elanikke ja me tahame olla asjaga kursis. Ma …”
„Kullake, Matt helistab,” lausus kööki astunud isa, kes hoidis käes kaasaskantavat lauatelefoni. „Meil oli päris mõnus vestlus, aga ma arvan, et tegelikult tahab ta rääkida sinuga.” John naeratas vabandavalt ja ulatas telefoni tütrele.
Grania heitis isale pilgu, mis andis märku soovist mees mõrvata, aga haaras telefoni siiski enda kätte. Ta marssis köögist välja ja suundus ülakorrusele oma magamistuppa.
„Grania? Oled see sina?” Kui Grania oli magamistoa ukse oma selja taga sulgenud ja end voodiservale istuma sättinud, tundis ta, et Matti hääle mahe tuttavlik kõla on talle klombi kurku toonud.
„Matt, ma ju palusin, et sa ei helistaks.”
„Ma tean, kallis, et sa tegid seda, aga, taeva pärast, ma ei suuda välja mõelda, mis toimub. Mis kurja ma ometi teinud olen? Miks sa mu maha jätsid?”
Grania toetas vaba käe teksapükstes reiele,