Ja nii me aerutame edasi, paadininad vastuvoolu, ikka ja jälle tagasi minevikku kandudes.
Aurora
Mina olen mina.
Ja ma jutustan sulle ühe loo.
Olen kuulnud, et kirjanikule on need sõnad kõige raskemad.
Teiste sõnadega, millest alustada? Plagieerisin just oma noorema venna esimest katsetust jutukirjutajana. Tema esimene rida rabas mind alati oma lihtsusega.
Vähemalt algus on tehtud.
Tahan sind hoiatada, et ma pole elukutseline kirjanik. Tõtt-öelda ma ei mäletagi, millal viimati midagi paberile panin. Olen alati rääkinud oma kehaga, mõistad? Nüüd, mil ma seda enam teha ei saa, otsustasin rääkida mõistusega.
Oma lugu kirja pannes pole minu eesmärk see avaldada. Kardan, et selleks on minu jutustus liiga enesekeskne. Olen jõudnud oma eluga perioodi, mida kõik kardavad – aega, mil ma täidan oma päevad minevikuga, sest tulevikku on vähe järele jäänud.
Ma pean sellega ühele poole saama.
Tegelikult arvan, et minu lugu – minu ja mu perekonna lugu, mis sai alguse ligi sada aastat enne minu sündi – on huvitav.
Ma tean, et oma lugusid peetakse alati huvitavaks. Ja see vastab ka tõele. Iga inimolendi elu on kütkestav kogemus ja meid kõiki ümbritseb suur näitetrupp, mille koosseisus on nii häid kui halbu näitlejaid.
Ent peaaegu alati tuleb ühel hetkel mängu võluvägi.
Oma nime sain ma ühelt printsessilt tuntud muinasjutust. Võib-olla olen just sellepärast alati uskunud maagiasse. Vanemaks saades hakkasin mõistma, et kõik muinasjutud on allegooriad ja kirjeldavad elutantsu, mida me kõik sünnimomendist peale tantsime.
Ja sellest tantsust pole pääsu enne, kui me sureme.
Niisiis, armas lugeja – ma söandan sind nõnda nimetada, sest kui sa praegu neid ridu loed, on mu lugu siiski leidnud lugejaskonna –, luba, et ma jutustan sulle oma loo.
Et paljud selle loo tegelaskujud surid palju aastaid enne minu sündi, annan endast parima, et fantaasia abil nad taas ellu äratada.
Praegu, mil kõik mu meeled on haaranud kaht põlvkonda ühendav lugu, mille kavatsen rääkida ka sulle, kerkib mu silme ette jutustuse põhiteema. Loomulikult on selleks armastus ja valikud, mida me selle nimel elus teeme.
Kindlasti arvab enamik teist, et juttu tuleb mehe ja naise vahelisest armastusest, ja tõesti, minu loos jätkub ka seda. Aga elus on muudki laadi hindamatut armastust, mis on sama tugev, näiteks vanema armastus oma lapse vastu. Ja on ka painavat, hävitavat armastust, mis tekitab kaose.
Teine seda lugu läbiv teema on tee, mida juuakse uskumatult suurtes kogustes. Aga juba olengi kõige olulisemast kõrvale kaldunud. Anna mulle andeks, just seda kipuvad end vanana tundvad inimesed tegema. Et jätkata, pean tagasi pöörduma kõige olulisema juurde.
Ma olen kogu selle loo vältel sinu teejuhiks ja kui ma tunnen, et pean jutustuse keerukust arvestades üht-teist detailsemalt selgitama, teen väikese pausi.
Praegu aga ajan asja veelgi segasemaks ja alustan oma jutustust hästi kaugelt, ajast, mil mina olin kaheksa-aastane emata laps. Ja seisin kaljunukil, kust avanes vaade Dunworley lahele, maailma kõige armsamale paigale.
Elas kord …
1
Väike kuju seisis kaljuservale eluohtlikult lähedal. Tema pikad paksud punased juuksed lehvisid tugevas tuules selja taga. Õhuke valge puuvillane kleit ulatus pahkluudeni, nii et näha olid pisikesed paljad jalad. Tüdruku käsivarred olid pingul, peopesad all mäsleva halli mere poole sirutatud, kahvatu nägu ülespoole pööratud, justkui oleks ta valmis end loodusjõududele ohverdama.
Grania Ryan seisis, pilk tüdrukul, viirastusega sarnanevast nägemusest lummatud. Ta peas valitses liiga suur segadus, et mõista, kas tema ees avanev vaatepilt on reaalsus või fantaasia. Ta sulges sekundi murdosaks silmad, aga kui ta need taas avas, seisis kuju endiselt sama koha peal. Nüüd, mil ta meeled olid saanud selge sõnumi, söandas ta ettevaatlikult paar sammu edasi astuda.
Tüdruku poole nihkudes mõistis Grania, et see oli alles laps; valge puuvillane rüü, mida ta kandis, oli tegelikult öösärk. Grania silmitses mere kohal hõljuvaid tumedaid tormipilvi ja iga hetk alata võiva vihma esimesed soolased piisad torkisid juba ta põski. Kontrast metsiku loodusjõu ja hapra inimolendi vahel sundis teda kiiremini lapsele lähenema.
Nüüd vihises ta kõrvus juba tormituul, mille hääl aina raevukamaks muutus. Grania peatus kümmekonna meetri kaugusel tüdrukust, kes seisis ikka veel liikumatult. Naise pilk peatus pisikestel sinistel varvastel, mille abil tüdruk kaljuserva külge klammerdus, ning tugevnev tuul piitsutas ja kõigutas tema kõhna keha, justkui oleks see pajuvõsu. Grania astus tüdrukule veelgi lähemale ja jäi seisma otse tema selja taha, teadmata, mida järgmisena ette võtta. Vaist soovitas järsult ettepoole söösta ja lapsest kinni haarata, aga ta teadis, et kui tüdruk ehmub ja end tema poole pöörab, võib üksainus vale samm lõppeda kujuteldamatu tragöödiaga, sest kolmekümne meetri sügavusel ootavatel vahuga kaetud kaljudel ootaks last kindel surm.
Grania seisis liikumatult, püüdes paaniliselt välja mõelda, kuidas tüdrukut hädaohust päästa. Aga enne, kui ta otsusele jõudis, keeras laps end aeglaselt ringi ja jäi teda mitte midagi nägevate silmadega ainiti vaatama.
Grania sirutas vaistlikult käed tema poole. „Ma luban, et ei tee sulle haiget. Tule minu juurde, ja sa oled pääsenud.”
Tüdruk põrnitses teda ikka veel, ent ei liikunud oma kohalt kaljunukil.
„Kui sa ütled, kus sa elad, saan ma su koju viia. Siin võid sa surma saada. Palun lase mul end aidata,” anus Grania.
Ta astus veel ühe sammu tüdrukule lähemale, aga samal hetkel näis too otsekui unest ärkavat, ja üle tema näo libises hirm. Laps pööras kiiresti paremale, jooksis mööda kaljuserva Graniast kaugemale ja kadus siis.
„Ma kavatsesin juba otsijad välja saata. On ju selge, et torm kogub hoogu.”
„Ema, ma olen kolmekümne ühe aastane ja viimased kümme aastat elanud Manhattanil,” vastas Grania napisõnaliselt, astus kööki ja riputas märja jaki pliidi kohale kuivama. „Sa ei pea enam minu pärast muretsema. Ma olen suur tüdruk, tuleb meelde?” Ta läks naeratades õhtusöögilauda katva ema juurde ja andis talle põsemusi. „Päriselt ka.”
„Võib-olla tõesti, aga ma tean sinust palju tugevamaid mehi, kes samasuguse tormituulega kaljult alla pühiti.” Kathleen Ryan osutas köögiaknale, mille taga möllav metsik maru peksis rippoa pruune lehtede ja õiteta oksi monotoonse järjekindlusega vastu aknaklaase. „Ma tegin värsket teed.” Kathleen kuivatas käed põlle külge ja astus pliidi juurde. „Soovid ka kruusitäit?”
„Suurima heameelega, ema. Ehk istud maha ja annad jalgadele paariks minutiks puhkust, kuni mina meile teed kallan?” Grania lükkas ema köögitooli juurde, tõmbas selle laua alt välja ja surus naise õrnalt istuma.
„Olgu, aga ainult viis minutit, sest kell kuus jõuavad poisid koju teed jooma.”
Kanget jooki kahte kruusi kallates olid Grania kulmud mõtlikult kipras – ema absoluutne pühendumine oma abikaasale ja pojale oli teda alati hämmastanud. Tegelikult polnud viimase kümne aasta jooksul, mis ta ära oli olnud, siin midagi muutunud – Kathleen oli alati oma kaht meeshinge ümmardanud, nende vajadused ja soovid esikohale seadnud. Kui Grania võrdles ema elu oma eluga, kus emantsipatsiooni ja sugude võrdõiguslikkust peeti enesestmõistetavaks, ei tundnud ta end just kõige paremini.
Ja ometi … olles küll vaba kõigest, mida paljud tänapäeva naised pidasid igandlikuks meeste ülemvõimuks, küsis naine endalt, kumb neist kahest on praegu õnnelikum, ema või tema. Ema teele piima lisades ohkas Grania kurvalt. Sellele küsimusele oli tal vastus teada.
„Sedasi, ema. Küpsist soovid?” Grania asetas ema ette küpsisekarbi ja avas selle. Nagu ikka, oli karp ääreni täis šokolaadiga kaetud