VALETAMISE ALLAKÄIK
CYRIL: (tuleb terrassilt klaasuksest sisse): Kulla Vivian, ära sulge ennast kogu päevaks raamatukogusse. Õhtupoolik on imeilus. Õhk on oivaline. Metsas on udu nagu punakaslillad õied ploomipuul. Läheme lebame rohul, suitsetame sigarette ja naudime loodust.
VIVIAN: Naudime loodust! Mul on rõõm öelda, et selle võime olen ma täielikult minetanud. Meile räägitakse, et kunst paneb meid armastama loodust rohkem kui varem, et see avab meile looduse saladused ning et pärast hoolikat Corot’ ja Constable’i uurimist näeme looduses seda, mis meil enne kahe silma vahele oli jäänud. Minu oma kogemus kinnitab, et mida enam me kunstiga tegeleme, seda vähem me hoolime loodusest. Tegelikult näitab kunst meile looduse plaanipäratust, selle kummalist tahumatust, erakordset ühetoonilisust ja täielikku lõpetamatust. Loodusel on muidugi head kavatsused, aga nagu Aristoteles on öelnud, ei suuda ta neid ellu viia. Kui ma vaatan mingit maastikku, näen ma tahtmatult kõiki selle vigu. Looduse ebatäiuslikkus on aga meie õnn, sest muidu ei oleks meil üldse mingit kunsti. Kunst on meie südi protest, meie vapper katse näidata loodusele kätte tema õige koht. Mis puutub aga looduse lõputusse mitmekesisusse, siis on see puhas müüt. Looduses endas seda ei leidu. See on olemas üksnes loodust vaatava inimese kujutluses, fantaasias või väljaarendatud võimetuses näha.
CYRIL: Noh, sa ei pea ju maastikku vaatama. Sa võid rohul lebada, suitsetada ja vestelda.
VIVIAN: Aga loodus on väga ebamugav. Rohi on kõva, mügarlik ja niiske ja täis koledaid musti putukaid. Isegi Morrise kõige viletsam tööline suudab teha mugavama istme kui terve loodus. Loodus kahvatub mööbli ees „tänavalt, mis on laenanud oma nime Oxfordilt”, nagu on kunagi vastikult väljendanud poeet, keda sa nii väga armastad. Ega ma ei nurise. Kui loodus oleks olnud mugav, poleks inimkond kunagi arhitektuuri leiutanud, ning ma eelistan maju välisõhule. Majas tajume kõik õigeid proportsioone. Kõik on allutatud meile, kujundatud meile kasutamiseks ja nautimiseks. Isegi egotism, mis on inimese õigele eneseväärikusele nii vajalik, on tulenenud täielikult elust siseruumides. Väljas muutub inimene abstraktseks ja umbisikuliseks. Isikupära jätab ta täielikult maha. Ja loodus on ka nii ükskõikne, nii lugupidamatu. Iga kord, kui ma siin pargis jalutan, on mul tunne, et loodus ei hooli minust rohkem kui künkanõlval söövast veisekarjast või kraavis õitsevast takjast. Pole midagi ilmselgemat sellest, et loodus vihkab mõistust. Mõtlemine on kõige tervistkahjustavam asi maailmas ning inimesed surevad sellesse nagu igasse teisegi haigusesse. Õnneks pole mõte vähemalt Inglismaal nakkav. Meie kui rahva suurepärane kehaline areng on täielikult tingitud meie rumalusest. Ma loodan üksnes, et me suudame seda oma õnne suurt ajaloolist kantsi kindlana hoida veel palju aastaid, kuid kardan, et meid hakkab ohustama üleharitus, sest vähemalt kõik need, kes pole suutelised õppima, on asunud õpetama – just selleni ongi viinud meie vaimustumine haridusest. Nüüd aga mine parem tagasi oma tüütu ja ebamugava looduse juurde ja jäta mind poognaid lugema.
CYRIL: Kirjutad artiklit! See ei ole sinu äsjase jutuga päriselt kooskõlas.
VIVIAN: Kellele seda kooskõla vaja on? Juhmardile ja doktrinäärile, igavatele inimestele, kes jäävad tegutsemise kibeda lõpuni oma põhimõtete juurde, viivad reductio ad absurdum’i praktikasse. Minule küll mitte. Mina kirjutan Emersoni kombel oma raamatukogu ukse kohale sõna „tuju”. Pealegi on mu artikkel väga kasulik ja väärtuslik hoiatus. Kui seda kuulda võetaks, võiks saabuda uus kunsti renessanss.
CYRIL: Mis on selle teema?
VIVIAN: Ma kavatsen panna sellele pealkirjaks „Valetamise allakäik: Protest”.
CYRIL: Valetamine! Mina oleksin arvanud, et meie poliitikud hoiavad seda harjumust kenasti käigus.
VIVIAN: Kinnitan sulle, et see pole nii. Nad ei tõuse kunagi tõeväänamisest kõrgemale ning alanduvad lausa tõestamiseni, arutlemiseni ja vaidlemiseni. Kui erinev on see tõelise valetaja meelelaadist, kes esineb avalalt ja kartmatult, vaimustava vastutustundetusega, terve loomuliku põlgusega igasuguse tõestuse vastu! Sest mis on siis lõpuks elegantne vale? Lihtsalt see, mis on iseenda tõendusmaterjal. Kui inimesel ei jätku piisavalt kujutlusvõimet, et valele tõendust leida, siis võiks ta ju samahästi kohe tõtt rääkida. Ei, poliitikud ei kõlba. Midagi võib ehk öelda juristide kasuks. Sofisti mantel on nende õlgadele vajunud. Nende teeseldud kirg ja uskumatu retoorika on vaimustavad. Nad suudavad näidata halvemat üritust paremana, otsekui oleksid nad äsja Leontinoi koolidest tulnud, ning on teada, et nad on tõrksatelt vandekohtutelt oma klientidele välja pressinud võiduka õigeksmõistva otsuse isegi siis, kui need kliendid on, nagu sageli juhtub, ilmselgelt ja eksimatult süütud. Nende esinemistes annab aga tooni proosalisus ning nad ei häbene appi võtta pretsedenti. Hoolimata nende püüdlustest tuleb tõde päevavalgele. Isegi ajalehed on mandunud. Nende peale võib nüüd täielikult loota. Seda on tunda, kui läbi nende veergude sumada. Alati toimub midagi loetamatut. Kardan, et ei juristi ega ajakirjaniku kasuks pole palju öelda. Pealegi on see, mille kaitseks mina välja astun, valetamine kunstis. Kas ma loen sulle, mida ma kirjutanud olen? See võib sulle suuresti kasuks tulla.
CYRIL: Muidugi, kui sa mulle ühe sigareti annad. Aitäh. Muide, mis ajakirjale see on mõeldud?
VIVIAN: Retrospective Review’le. Ma vist ütlesin sulle, et valitud on selle ellu äratanud.
CYRIL: Keda sa valitute all mõtled?
VIVIAN: Oh, muidugi Väsinud Hedoniste. See on üks klubi, kuhu ma kuulun. Me peaksime kokkusaamistel nööpaugus närbunud roosi kandma ja mingi Domitianuse kultusega tegelema. Ma kardan, et sind sinna ei võetaks. Sa armastad liialt lihtsaid lõbusid.
CYRIL: Ilmselt oleks minu tagasilükkamise põhjuseks siis elurõõm?
VIVIAN: Tõenäoliselt. Pealegi oled sa natuke liiga vana. Me ei võta vastu kedagi, kes on tavalises eas.
CYRIL: Noh, ma kujutlen, et te olete kõik üksteisest üsna tüdinud.
VIVIAN: Oleme küll. See ongi klubi üks eesmärk. Niisiis, kui sa lubad, et sa mind liiga sageli ei katkesta, loen ma sulle oma artikli ette.
CYRIL: Ma olen kehastunud tähelepanu.
VIVIAN (loeb väga selge häälega): „VALETAMISE AL-LAKÄIK: PROTEST. – Üks peamisi põhjusi, mida võib seostada enamiku meie ajastu kirjanduse kummaliselt labase iseloomuga, on kahtlemata valetamise kui kunsti, kui teaduse ja kui seltskondliku lõbustuse allakäik. Antiikajaloolased pakkusid meile faktivormis ülimeeldivat proosat, kuid moodne romaanikirjanik esitab meile ilukirjanduseks maskeeritud igavaid fakte. Valitsuse ametlik aruanne on kiiresti muutumas tema ideaaliks nii meetodi kui ka esituslaadi osas. Tal on tema igav document humain, tema armetu väike coin de la création, mida ta oma mikroskoobiga vaatab. Teda võib leida Librairie Nationale’ist või British Museumist häbitult oma teema kohta raamatuid lugemas. Tal ei jätku isegi julgust teiste inimeste mõtteid kasutada, vaid ta pöördub igas küsimuses otse elu poole ning leiab end lõpuks entsüklopeediate ja isikliku kogemuse vahelt tühjade kätega, sest ta on võtnud oma tegelaste aluseks perekonnaringi või iganädalase pesunaise ning saanud terve hulga kasulikke teadmisi, millest tal enam kunagi, isegi mitte kõige sügavamatel mõtisklushetkedel põhjalikult vabaneda ei õnnestu.
Kaotust, mis saab selle meie aja võltsideaali tõttu osaks kirjandusele üldiselt, ei ole võimalik üle hinnata. On tavaks hooletult rääkida „sündinud valetajast”, nagu räägitakse „sündinud luuletajast”. Eksitakse mõlemal juhul. Valetamine ja luule on kunstid – kunstid, mis, nagu Platon mõistis, ei asugi teineteisest kuigi kaugel – ja need nõuavad väga hoolikat tegelemist, väga omakasupüüdmatut pühendumist. Neil on olemas lausa oma tehnika, nagu on see ka sellistel materiaalsematel kunstidel nagu maalikunst ja skulptuur, oma peened vormi ja värvi varjundid, oma ametisaladused ja teadlikud meetodid. Nii nagu luuletajat tuntakse tema imelisest musikaalsusest, on võimalik tunda ära ka valetajat tema toreda rütmilise väljendusviisi järgi, ning kummalgi juhul ei piisa hetkelisest juhuslikust inspiratsioonist. Siin, nagu ka mujal, peab täiusele eelnema harjutamine. Kuid tänapäeval, kui luule kirjutamise mood on muutunud liigagi tavaliseks, nii et seda tuleks võimaluse korral maha laita, on valetamise mood peaaegu häbisse langenud. Küllaltki paljud noored mehed alustavad oma elu loomuliku liialdamise andega, millest võiks sobivas ja soodsas ümbruskonnas kasvades või parimaid eeskujusid matkides midagi tõeliselt