Suvi oli juba läbi, mõne päeva pärast pidid algama kool ja lasteaed, aga isa polnud Siimu ikka veel kalale viinud. Siim polnud sel ega rahul, ta tuli isa juurde, kahvel käes, ja torkas sellega kergelt isa kintsu.
„Ai!” ütles isa. „Mis sul arus on, miks sa mind kahvliga torgid? Kas sa arvad, et ma olen mõni viiner?”
„Ei ole sa kellegi viiner,” vastas Siim pahaselt. „Sa oled isa ja pead minuga kalale minema.”
„Küll me läheme,” ütles isa, aga Siim oli selliseid lubadusi juba küllalt kuulnud ja tähendas kibestunult:
„Läheme, läheme, seda sa räägid alati. Millal me läheme, ülehomme tuleb ju lasteaeda minna!”
„No ega me siis lasteaiapäeval ei pea minema, läheme laupäeval,” seletas isa. „Mis häda sul selle kalaga on! Sa ju ei söögi kala.”
Aga Siim ei lasknud end isa kavalast jutust eksitada, vaid nuias seni, kuni isa andis kindla lubaduse – sel laupäeval minnakse rongi peale ja sõidetakse kalale. Alles siis läks Siim koos kahvliga tagasi kööki ja sõi kartuleid edasi.
Kalale minemise kärbse oli Siimule pähe pannud tema lasteaiasõber, venelane Stjopa. Stjopa käis isaga sageli kalal ning tõi kord koguni lasteaeda kaasa lillelise plekist ämbri, mille sees ujus pisike kala, kelle Stjopa ise olevat püüdnud. Lähemal vaatlemisel selgus küll, et kala on surnud, ning lapsed matsid ta liivakasti. Aga mis see luges! Siim oli Stjopa peale väga kade. Kevadisest rühma lõpupeost saadik oli ta nõudnud, et isa temaga koos kalale läheks, aga isal oli ikka õnnestunud sellest kõrvale hiilida.
Asi oli selles, et isa polnud ise ka kunagi varem kalal käinud, aga häbenes sellest pojale rääkida. Ta ei teadnud kalapüüdmisest mõhkugi. Kusagilt oli ta kuulnud, et tarvis läheb ritva, mille otsa pannakse konks ja selle otsa omakorda vihmauss. Aga see oli ka kõik. Sellepärast oli ta väga mures ning ootas hirmuga laupäeva.
2
Ema ja Sirli sõid köögis. Sirli oli Siimust kuus aastat vanem ja pidi mõne päeva pärast minema neljandasse klassi. Tal oli hobusesaba ning ta kandis sõrmes sinise klaassüdamegasõrmust, mis oli tulnud välja üllatusmuna seest.
„Miks sa sõrmusega sööd?” küsis
Siim laua taha, oma kohale ronides. „Seda ei tohi.”
„Miks ei tohi? Tohib küll,” vastas Sirli.
„Ei tohi. Süües peavad käed puhtad olema. Laua taha ei tohi tulla sodiste kätega.”
„Sõrmus pole sodi,” teatas Sirli solvunult. „Sõrmus on just vastupidi, iluasi!”
„Minul on ka sõrmus sõrmes,” toetas ema tütart. Siim vaatas ema käsi – tõepoolest, nii see oligi! Ka ema oli tulnud lauda, endal käsi sõrmusene.
„Oi, oi, kui mu kasvataja teid näeks,” ütles Siim pilklikult. Olgu ema ja Sirli õnnelikud, et siin ainuüksi tema, Siim, neid korrale kutsub. Kasvataja oleks palju rangem, Siim ise ei hakka ju oma ema ja õde karistama, nad on ikkagi sugulased ja Siimule armsad, olgugi et ei söö puhaste kätega.
„Minu käed on igatahes puhtad,” tähendas ta väärikalt.
„Sa ei saa naiste asjadest aru,” ütles nüüd Sirli pisut üleolevalt. Siim tahtis midagi mürgist vastu pista, aga enne küsis ema:
„Mida isa seal teeb, et ta sööma ei tule?”
„Vaatab televiisorit. Mingid mehed jooksevad seal.”
„See on kergejõustik,” ütles Sirli.
„Siis ma viin talle toidu teise tuppa,” otsustas ema.
„Muidu läheb külmaks.”
Ema hakkas taldrikuid kandikule laduma, Sirli ja Siim sõid oma kartulid lõpuni.
„Ma lähen nüüd õue,” ütles Sirli.
„Mina lähen oma tuppa,” ütles Siim.
„Kuidas kalale minemisega jäi?” küsis Sirli. „Kas rääkisid isale augu pähe?”
Siim oli tähtsa näoga.
„Laupäeval sõidame.”
„Te ei saa ühtegi kala,” arvas Sirli.
„Me saame palju kalu,” lubas Siim.
„Häh!”
„Sa oled loll, Sirli.” Siim ütles seda isegi pisut kaastundlikult. „Ja sa ei saa meeste asjadest aru.”
„Ärge vaielge,” keelas ema. „Ja ärge öelge teineteisele loll.”
Ta viis isale teise tuppa süüa ja küsis:
„Ah et laupäeval lähete kalale?”
Isa vaatas oma naisele kurva pilguga otsa ning emal oli temast väga kahju. Aga mis teha, kui on juba kord lapsele lubatud, eks siis tuleb ära käia.
„Pole midagi,” sosistas ema isale kõrva. „Mina käisin ka ükskord Sirliga karusselli peal, endal oli süda nii paha, pärast hoidsin postist kinni. Äkki saategi mõne kala?”
„Või krokodilli,” pomises isa ja vangutas pead.
3
Siim läks oma tuppa ja puges laua alla. Seal oli hea istuda ja mõtiskleda.
Siim oli juba päris pisikesest poisist peale unistanud sellest, et ta oskaks võluda. Kui palju lihtsam oleks siis kogu elu! Näiteks seesama kalavärk. Poleks üldse tarvis isa manguda, tarvitseks vaid lausuda: „Soovin, et me oleksime kalal!” ja jalamaid oleksidki nad jõe kaldal. Isal poleks mingitvõimalust kõrvale vingerdada, võlujõud kannaks ta õigesse kohta nagu puunoti. Ja ega siis see kalapüüdmine üksi. Igasuguseid asju võiks endale ja teistele võluda.
Siim oli sellest kaua unistanud, ikka siinsamas laua all. Ükskord oli ta aga avastanud, et vaiba sees on pisike luuk. Siim oli küll pisut kartnud, aga siiski luugist sisse roninud. Lühike tunnel viis tapäikesepaistelisse metsa.
Siim sai kohe aru, et see on selline mets, kus iga poiss oskab võluda. Seepärast ei imestanud ta põrmugi, kui avastas, et kuuse otsas ripuvad kena helesinine mantel ja taevatähti täis joonistatudteravatipuline kübar. Just selliseid rõivaid oli ühes muinasjuturaamatus kandnud keegi võlur ja Siimpani nad nüüd eneselegi selga. Mantel oli täpselt paras.
Ta katsus kohe, kuidas võlumine sujub.
„Tahan, et see kuusk muutuks männiks!” nõudis ta ja nii läkski. Kuusest sai mänd.
Nüüd käis Siim sageli lauaaluse tunneli kaudu oma võlumaal. Sinna ronis ta praegugi. Võluri riided, mida Siim tavatses kanda, rippusid korralikult nagis, sel e nagi oli Siim ise võlunud. Ta pani mantli selgaja mütsi pähe ning kõndis vaatama, mis võlumaa elanikud teevad. Nendeks elanikeks olidpeamiselt loomad, aga nagu võlumaale kohane, oskasid nad hästi rääkida. Seal tuligi üks kass, vurrud sorgus.
„Tere, kass,” ütles Siim. „Mis sul viga on?”
„Mul on nälg ja janu,” vastas kass. „Ei jaksa enam õieti kõndidagi ning saba on nii kõhnaks jäänud, et pista või niidi asemel nõelasilmast läbi.”
Võlumaa elanikud kannatasid üldse hirmsa viletsuse käes, sest sedasi sai Siim neid alati aidata, ja kõik olid talle koledal kombel tänulikud. Nüüdki pomises Siim paar võlusõna, ja ennäe, taevast kukkus allaveoauto, kast paksult vorsti täis.
„Ole sa tänatud, hea võlur!” kiitis kass ja asus vorsti sööma, kosudes silmanähtavalt. Saba läks koguni nii jämedaks, et kass ehmus ja palus Siimu teda veel kord aidata – sihukest saba ei jaksa ta endaga kaasas kanda.
Siim muutis saba väiksemaks ja seejärel võlus ta nalja pärast kassi hoopis lambaks. See ei tundunud looma küll eriti rõõmustavat, aga Siim armastas vahelka enda lõbuks võluda, ja võlumaa