Mõtlemise ja poliitika, vaatlemise ja tegutsemise vahelist olemuslikku lõhet on analüüsitud juba antiikajal. Kreeka filosoofid Sokratese ja Platoni päevilt pidasid filosoofi kui vaatleja elu kõrgemaks teiste inimeste ja igapäevaste argimurede keskel sebivate poliitikute omast. Et mõelda, mõista ja olevale hinnangut anda ning et näha pindmiste, argiste ilmingute tagant asjade sügavamat mõtet, tuli katkestada päevatoimetused ja astuda argireaalsusest kõrvale, sellest kõrgemale. Aristoteles rõhutas, et mõtlemiseks on hädavajalik Schole¯ – sõna, millest pärineb paljudes tänapäeva keeltes olev sõna „kool”, kuid mis esialgu tähendas jõudeolekut või tegevusetust (millele, huvitaval kombel, on raske leida tänapäeva keeltes negatiivse kõlata sünonüümi).
Mõtleja ja poliitiku rollide vaheline vastuolu ei ole siis pelgalt „võimu ja vaimu”, jõumonopolide haldajate ning vabade hingede vaheline vastuolu, vaid sisemine ja strukturaalne vastuolu, mis on tingitud sellest, et mõistmiseks ja mõtestamiseks tuleb hetkesündmustest sammuke eemalduda, tegutsemiseks ja otsustamiseks on aga vaja olla neis sees. Mõtlemine nõuab üksiolekut, poliitikategemine koostööd teistega.
Sellest hoolimata on läbi aegade leidunud loovaid mõtlejaid, kes pole nõustunud siinse maailma sündmuste keerisest kõrvale jääma. Kui kreeka filosoofid Platon ja Aristoteles pidasid piisavaks vaid visandada hea ühiskonna mudeleid (ja needki olid mõne hilisema kommentaatori arvates mõeldud vaid naljakaks vahepalaks tõsise filosoofia seas), siis rooma mõtleja ja riigimees Cicero, trotsides oma kaasaegsete soovitusi, ei nõustunud poliitikast kõrvale jääma, vaid pidas koguni riigi teenimist kõrgeimaks hüveks.
Kaasaegset Euroopat vaadeldes selgub, et poliitikuist mõtlejaid (või mõtlejaist poliitikuid) leidub pigem mandri palju kannatanud ja senini kehvemaks peetud idaosas kui etableerunuma demokraatiaga Läänes. Eesti president Toomas Hendrik Ilves jätkab teed, millel on kõndinud Václav Havel, János Kis, Adam Michnik ja Lennart Meri. Ta teeb ka poliitika tipus olles mõttetööd, mis kuulub pigem vita contemplativa kui aktiivse poliitika valdkonda, suundudes hetkel aktuaalsete probleemide juurest ikka ja jälle sügavamate arutluste juurde sellest, kes me oleme, kuhu me kuulume ja kuhu oleme teel – oli taustateemaks kultuur, kirjandus või filosoofia, rahvusküsimus või maailmapoliitika.
Eesti avalikkuse ette on Eesti presidendi mõtted jõudnud vahelduva eduga, enamasti meedia vahendusel ja seetõttu tihti lihtsustatuina ja õhendatuina. Kuid president Ilvese esseedest on eesti keeles avaldatud ka kaks raamatut: „Eesti jõudmine” (2006) ja äsja ilmunud „Suurem Eesti” (2011). Presidendi mõtlemisest sügavamalt huvitatud lugejal tasub kahtlemata nendesse kirjatöödesse süüvida, kui ta seda juba teinud ei ole.
Käesolev intervjuusari annab pisut kergema ülevaate presidendi mõtetest ning tutvustab samas nende taustu ja veidi ka Ilvese rännakut pagulusest presidenditoolini. Intervjuud sündisid koostöös Soome suurima kirjastuse WSOYga ja need on tehtud presidendi 2011. aasta sügisel ilmunud soomekeelse esseekogu täienduseks, esitlemaks Ilvest kui riigimeest ja mõtlejat, aga ka kui inimest ja huvitava taustaga eestlast. Intervjuusari oli niisiis esialgu mõeldud naabermaa lugejaile, kes teavad meie presidendist vähem kui oma rahvas. See on kirja pandud esmalt soome keeles ja alles seejärel ka eesti keeles, sest kodumaal ärkas huvi Soomes ilmunud teose vastu. Intervjuude eestikeelne versioon kattub enam-vähem soomekeelsega, ehkki mõned osad sellest võivad olla kodupublikule juba faktiteabe tasemel tuttavad. Raamatu sünniloost johtuvalt on üks terve peatükk sellest pühendatud meie suhetele Soomega. Kuna Soome on ja jääb meile mitmes mõttes lähimaks naabriks, jäi see peatükk ka käesolevasse raamatusse pisut lühendatuna sisse. Okupatsiooni ajal Eestis sirgunud põlvkonna Soome-suhe on erinev Läänes kasvanud eestlaste omast, aga ka noore põlvkonna ja isegi Soome TV leviraadiusest välja jäänud lõunaeestlaste omast – nõnda võib tagasivaade naabrile kui meie omaaegsele „ainsale aknale maailma” eestlastelegi, vaatenurgast sõltuvalt erinevail põhjustel, huvi pakkuda.
Eluloo- ega mälestusteraamatu rollile käesolev intervjuude kogu ei pretendeeri. See ei ole mõeldud neile, kes huvituvad poliitikute telgitagustest intriigidest või riigipea eraelust. Siinsete kõneluste eesmärk on tutvustada ja avada lugejale Ilvese mõtlemist võimalikult mõistetavas vormis – kõige paremini on siinsed tekstid oma töö teinud siis, kui need innustavad mõnd lugejat ülal mainitud raamatuid haarama või on abiks seni loetu-kuuldu mõistmisel.
Väikeses ühiskonnas on igal inimesel suur kaal. Eriti käib see loomulikult ühiskonna juhtfiguuride kohta. Eesti presidendi kosmopoliitne taust, olgu siis jutt paguluses veedetud lapsepõlvest, mitmekeelsusest või tipptasemel Lääne haridusest, on olnud omalt osalt sillaehitajaks Eesti ja läänemaailma vahel – president on tõlgendanud Eestit maailmale ning olnud üks olulisemaid Lääne väärtuste hoidjaid Eestis. Samas aitab tema vaatepunkt näha selgemalt Eesti ühiskonnale omaseid ilminguid, mis on siin sündinuile liiga lähedal, et neid märgata, kriitiliselt kahtluse alla seada või heas mõttes vääriliselt hinnata.
Näib, et meie põlvkonna parimad Euroopa idee mõtestajad pärinevad külma sõja ajal marginaliseeritud Euroopa äärealadelt, nii nagu ka teatud Eestile omased nähtused paistavad selgemini kätte inimesele, kel on kogemusi muust maailmast. President nimetab oma suurimateks õnnestumisteks presidenditöös põhiseaduse kaitsmist ja vabakonna toetamist, ent kindlasti pole vähem tähtis see, et ta on aidanud Eestis au sees hoida läänelikku ja avatud vaimsust ning angloameerikalikku, õigusriiki ja isikuvabadusi kõrgelt hindavat klassikalist liberalismi. See hoiab ühiskonda suundumast autokraatse ja autarkilise pseudoiseolemise poole, mis pole valikuna meie ühiskondlike meeleolude menüüst sugugi kadunud, ehkki meil on sellest kibedaid varasemaid kogemusi. Samuti aitab president teadvustada meie kuulumist euroopalikku kultuuripärandisse, millest kasvanud võrseteta ei oleks olemas ka meie oma rahvuskultuuri ega oma riiki.
Meie kultuuripärandi mõistjana ja mõtestajana, aga samuti nii Eesti olude kui ka maailmapoliitika suurte küsimuste analüüsijana seilab riigipea oma kõnedes ja kirjutistes ning ka siin toodud mõtisklustes eemale argise poliitika mängudest ja lähemale sellele piirkonnale, mida tavaliselt peetakse pigem „professionaalsete mõtlejate” kui poliitikute pärusmaaks. Nagu ülal öeldud, poliitiku- ja mõtlejarolli ühendamine pole kunagi olnud kerge. Autokraatlikes ühiskondades on suhe repressiivse võimu ja vaba vaimu vahel otseselt konfliktne, aga sillaehitamine mõtleja üksinduse ja võimu saatva rambivalguse vahel pole ka demokraatia ja sõnavabaduse tingimustes päris probleemivaba. Ometi on selle silla ehitamine osutunud võimalikuks varem, ja ehkki see vastuolu ei saa kunagi lõplikult kaduda, on Toomas Hendrik Ilves oma tööga üheks elavaks tõenduseks sellest, et poliitiline liidripositsioon ja vaba, iseseisev mõtlemine ei ole omavahel ühildamatud.
1
EESTLASEST MAAILMAKODANIK
Inimese identiteet moodustub elu jooksul kogetust. Teie kogemustepagas on laiem kui nii mõnelgi meist. Kes on Toomas Hendrik Ilves? Mida tähendab rahvuslik identiteet inimesele, kes on elanud viies erinevas riigis ja saanud lõpuks oma kodumaa presidendiks?
Identiteet ei ole ainult rahvuse või kohaga seotud – inimesel on väga mitu identiteeti. Kunagi nooruses oli mulle näiteks väga oluline see, et olin Thomas Pynchoni romaanide suur asjatundja, nägin asju läbi selle prisma – ka see on osa minu identiteedist. Ühe osa minu identiteedist moodustab see, et ma tunnen hästi kaasaegset alternatiivrokki – olen kirjavahetuses inimestega, kes tegelevad alternatiivrokiga elukutse tõttu, ja ma soovitan neile muusikat, mida kuulata. Mainin meelega vähem tähtsaid identiteedi määratlejaid, sest inimest ei saa kunagi paika panna vaid ühe omaduse põhjal. Inimese identiteet on mitmetahuline asi.
Euroopa ajalugu on juba aegade algusest pidanud ebaoluliseks, kus keegi üles kasvas, kuid oluliseks seda, mida ta teinud on, kelleks on ta end pidanud. Nagu olen varem ühes lühikirjutises küsinud: mis rahvusest oli Karl Suur? Kas Rousseau oli prantslane või šveitslane? Kas Napoleon oli korsiklane või prantslane? Kas Ēamon de Valera oli ameeriklane? Hispaanlane? Või oli ta erakonna Fianna Fail asutaja ja Iiri president? Kas XIX sajandi prantsuse suurtöösturite perekond William Cockerill et Fils oli Inglismaalt, Prantsusmaalt või hoopist Belgiast?
Identiteet pole mulle kunagi olnud intellektuaalselt huvitav küsimus. Ma ei ole otsinud oma juuri, ma ei osalenud aktiivselt pagulaspoliitikas ega pidanud vajalikuks vaevata pead selle üle, mis või kes ma olen. Olen elanud pikemat aega viies riigis: Rootsis,