Basildoni 1960ndate aasta linnakaart, millele on märgitud Laindoni ja Pitsea vahele kerkiv uuslinn.
Õhtune Basildon 1964. aastal.
Aerofoto Fryrensi elamurajoonist.
Shepeshall, Martin Gore’i kodutänav Lee Chapel Northis.
Basildoni kesklinn 1962. aastal.
Noor Dave gahan koos Nikki Avery ja Deb Danahayga.
Martin Gore koos Norman & The Wormsiga 1979. aastal vanemate elutoas esinemas.
The Vermin Woodlandsi ees, 1978.
The Vandals ja Alison Moyet (keskel), 1980.
Kohalik pungiajakiri Strange Stories.
Evening Echos avaldatud artikkel uutest uusromantikute klubiõhtutest Crocsis.
Vince Clarke koos sõprade Rob Andrewsi ja Rob Marlowga, 1979.
Püha Nikolause koolis toimuva kontserti plakat, kus Depeche Mode’i esialgsed neli liiget Composition of Soundi nime all esimest korda koos lavale astusid, 1980. aasta juuni.
Fletch ja Martin Bridgehouse’is, 1980. aasta lõpp.
Fännid Basildonis Raquel’si klubi ees tunglemas, 1981. aasta mai.
Bändi esimene NME kaanelugu, 1981. aasta august.
Raquel’si publik.
Depeche Mode Raquel’sis.
Fletch, Martin ja Dave Basildonis Pitsea puhkekeskuses karjäärimessil, 1983.
Varajased reklaamfotod Vince’ist ja Martinist.
Fletch, Dave ja Martin ajakirja The Face kaanel, 1982. aasta jaanuar.
Anne Swindell ja Martin Greenbelti festivalil, 1983.
Alan Wilder (paremal) esimest korda koos bändiga saates „Top Of The Pops“, 1982.
Mute’i esindatav bänd Fad Gadget.
Daniel Milleri The Normali ainuke singel „Warm Leatherette“ / „T.V.O.D.“.
Yazoo 1982. aasta hiti „The Other Side Of Love“ plaadiümbris.
Mute Recordsi juht Daniel Miller.
Depeche Mode popmuusikaajakirja № 1 kaanel, 1983. aasta august.
Martin, Dave, Alan ja Fletch albumi „Some Great Reward“ lindistamise ajal Berliinis, 1984. aasta juuli.
Depeche Mode ajakirja Smash Hits kaanel, 1984. aasta november. Ees keskel seisab Martin, kelle riietus ning üha kasvav kirg naha ja rihmade vastu seniseid kerget muusikat austavaid fänne imestama paneb.
EESSÕNA
Ma ei suuda meenutada, miks või millal mulle Depeche Mode meeldima hakkas, aga kui 1986. aastal ilmus „Black Celebration”, olid mul kõik nende albumid olemas. Ühelegi mu tuttavale nad ei meeldinud. Olin siis kuueteistkümneaastane.
Tean seda, et kui minust 1989. aastal väljaande NME ehk The New Musical Express ajakirjanik sai, olin jõudnud paljud albumid maha müüa ja mitte ainult selleks, et rahastada oma uimastite tarbimise harjumust. Mul on eredalt meeles, kuidas müüsin maha vinüülplaadi „Speak & Spell”. Olin laulusõnad kunagi käsitsi paberilehele kirjutanud, need plaadiümbrisesse libistanud ja sootuks unustanud, kuni plaadipoe müüja mu teismeea kritseldused plaati üle vaadates avastas ja mulle tagastas.
Minu kollektsiooni olid kuulunud kõik seitsmetollised singlid kuni „Shake The Disease’ini” välja. Kahjuks müüsin ka need maha. Bändi nägin elavas esituses esimest ja viimast korda „Black Celebrationi” kontserttuuri ajal. Mäletan täpselt, mis mul seal seljas oli. Üks kooliõde, kellest ma tookord sisse olin võetud, laenas mulle oma musti nahkpükse, mille juurde leidsin komisjonikauplusest mustast kunstnahast suure pandla ja laia vööga jaki. Mõistagi kandsin ka korralikku meiki.
Kõige elavamalt mäletan sellest ajast blondi koheva juuksepahmakaga Martin Gore’i, kes nahkseelikus ja läbipaistvas mustas kombinees, käerauad nagu muuseas küljel kõlkumas, loo „Blasphemous Rumours” ajal jalgrattaveljel mängis. See tekitas peaaegu sama magusat, keelatud põnevust nagu selle tütarlapse nahkpükste jalga tõmbamine.
Mulle meeldis ka Dave Gahan. Ta ei olnud nii laastavalt jõuline kui Gore, aga tema soengut oli lihtsam järele teha – juuksed tuli lihtsalt tihedalt üle pea kammida ja otsmikule mõned heledad salgud värvida. Nägin selle soenguga kohutav välja. Võimalik, et just see tõsiasi mu Depeche Mode’i perioodile punkti panigi.
Nüüd tollele ajale tagasi vaadates tuleb tunnistada, et minu huvi bändi vastu ei piirdunud ainult soengute imetlemisega (kuigi ma pole kunagi lugu pidanud bändimeestest, kellel on inetud soengud). Depeche Mode ei olnud lahedate meeste bänd (The Face’i ajakirjaniku John McCready sõnul jäid nad popmeedias naeruväärsuselt alla vaid Kyliele, Cliffile ja PWL-ile), aga hilistel teismeliseaastatel oli mu peamine soov ja eesmärk olla lahe kutt.
Ma ei tea, kas ma seda just häbenesin, aga oma puberteediea kiindumust ei maininud ma kordagi, kui saatsin NME-le ja The Face’ile artikleid sellistest bändidest nagu The Stone Roses, Happy Mondays ja Primal Scream. Isegi siis mitte, kui Vince Clarke Happy Mondaysi loost „Worte For Luck” remiksi tegi ja selle klassikaks muutis.
1990-ndatel unustasin nad täiesti ja paistab, et ma ei olnud ainuke. Irooniline, aga mida kuulsamaks nad said USA-s ja Euroopas, seda vähem tunti nende vastu huvi Suurbritannias. Alles siis, kui hakkasin käesoleva raamatu jaoks materjali koguma, mõistsin, kui hästi oli bänd need kümme aastat minuta hakkama saanud – kaksteist stuudioalbumit, peotäis hittide