Seda kõike ma veel „sussitüli” ajal ei teadnud, nagu sedagi, et jaapanlased ei kanna susse vaibaga kaetud ega tatamiruumides. Tatami on väga hinnaline põrandakattematerjal, mis on umbes paarikümne sentimeetri paksune, riisiõlgedega täidetud ja pealt lugaga punutud kindlate mõõtudega matt, mille laius on enam-vähem 90 sentimeetrit ja pikkus 180 sentimeetrit, ehkki see piirkonniti veidi varieerub. Tatami-mati suurust on arvestatud nii, et see oleks paras pind, millele täiskasvanud inimene vabalt magama mahub. Tänapäeval on muidugi ka paljud jaapanlased pikemat kasvu kui siis, kui kunagi 18. sajandil, Edo ajal, need mõõdud standardiseeriti. Siiski, peale selle, et tatami on kallis, ent samas jalasõbralik põrandakattematerjal, on see senini ka siseruumi mõõtühikuks, mis vastab umbes 1,6 ruutmeetrile. Minu kuue matine korter oli niisiis meetrisüsteemi ümber arvutades kõigest pisut üle 9 ruutmeetri suurune, kuid selle sisse ei arvestatud tillukest esikut, vannituba ja tualettruumi ega ka mahukat panipaika oshiire’t, mis kõik kokku andsid vähemalt poole kööktoa suuruse ala juurde.
Kui sussidega seotud sekeldused olid möödas, ootas meid kõiki ees veel päris mitu kogunemist, kus proua Nakai meid ilma pikema jututa jaapani argikultuuriga kurssi viis. Et oktoobri lõpp oli juba kätte jõudmas ja Sapporos hakkab tavaliselt lund sadama novembris, siis oli kõige pakilisem küsimus seletada küttesüsteemiga seonduvat. Nakai Haitsus oli igasse korterisse paigutatud õliahi, mis töötas mingit sorti diisliküttel, kuid leegi sai selles üles gaasisüütega. Ahjust, mis polnud kuigi suur, läks umbes 15sentimeetrise läbimõõduga toru katusele, kust siis suits välja paiskus. Kütust säilitati umbes meetrikõrguses pütis, mis asus toanurgas ja millest tuli kohutavat haisu – ikkagi nafta otse su elutoas! Ühel oktoobrikuu laupäeval, kui kõik majanaabrid olid kodus, sõitis maja ette suur naftaveok, millest tormasid välja tüüpilistes töömeheriietes ja ninja-kilpkonnade moodi varvassaabastes mehed, jämedad naftatorulondid kaenlas, ning tankisid kõigi pütid haisvat vedelikku täis. Õhtul oli meil õliahju-instruktaaž, mille käigus saime teada, et tegemist on ülimalt ohtliku küttekehaga. Kui ma praegu seda meenutan, siis tekivad külmavärinad, mõeldes, et terve aasta elasin ma toas, mille nurgas seisis viitsütikuga naftapomm!
Lisaks selgus „ahjukoosolekul”, et seda küttekeha ei tohi mitte hetkekski ilma järelevalveta jätta ning korterist isegi viivuks väljudes tuleb leek ahjus kustutada. Niisamuti ei tohtinud ahju kasutada öösel, sest näiteks maavärina ajal võis see lihtsalt ümber kukkuda ja ruumi süüdata. Maavärina korral oli elaniku esimene ülesanne katkestada spetsiaalse „hädapidurit” meenutava kangiga gaasi juurdevool ahju, sest tulekahjude pärast tekib enim maavärinakahjustusi ja – ohvreid. Tegelikult oli mu õliahju naftapütist maavärinate puhul palju abi, sest avastasin üsna pea, et isegi väikseim vibratsioon paneb nafta pütis võnkuma, andes peatselt saabuvatest maa-alustest tõugetest aegsasti kumeda heliga märku. Pealegi asuvad Hokkaidō saart raputavate maavärinate epitsentrid enamasti kas siis meres Kuriili saarte piirkonnas või kuskil Hokkaidō kaguosas paikneva sadamalinna Kushiro lähistel, mis annavad Sapporo elanikele enne tõugetejärgse lainetuse kohalejõudmist mõni minut aega end valmis sättida. Neid kaht asjaolu arvesse võttes olin tänu oma naftapütile alati igaks maavärinaks rohkem kui valmis, sest niipea, kui näiteks Ohhoota meres või Kushiros oli olnud viie-kuuepalline tõuge, edastati see info teleekraani ülaservas jooksva hoiatusena, andes ka enamasti aimu, mitme minuti pärast see paari-kolmepalliseks lahtunud „lainetus” Sapporosse jõuab, ning minu isiklik seismograaf naftapüti näol saatis välja hoiatussignaali, hakates üha kiiremas rütmis ja kurjakuulutavalt kõmisema.
Õliahju kohta esialgu saadud informatsioon ei tundunudki olevat midagi erilist, kuid peagi, novembri alguses, kui välistemperatuur langes miinustesse ja taevast hakkas sadama paksu lund, mõistsin sellise küttesüsteemi miinuseid. Et ahju ei tohtinud valveta jätta, ei saanud ülikoolis viibimise ajal kütet sees hoida, ning pärast kooli koju jõudes oli tuba külm nagu hundilaut. Soojakadu soodustas veel ka asjaolu, et aknad olid ühekordsed ja neid oli võimatu tihedalt kinni toppida; pealegi olid seinad tõenäoliselt sama hõredad, sest päeva jooksul langes toatemperatuur alla kümne kraadi. Taibates olukorra tõsidust, ei jäänud mul üle muud, kui viibida koolis nii kaua kui võimalik, et siis koju tulles istuda sulejopega ahju ette ja üritada seal veel veidi õppida, nina kõrbemas ja seljatagune külmas. Plekist kirjutuslaud, mille mulle üks vene doktorant oli kinkinud ja mille alla oli hea suurema maavärina ajal varjule pugeda, asetses akna all, kuid seal oli niivõrd külm, et pastakat hoidvad sõrmed ei suutnud naljalt üle viie minuti külmakrampi tõmbumata vastu pidada. Ka hommikune tõusmine oli vaevarikas, sest magades soojaks köetud pesast ei tahtnud korrakski lahkuda, et ahi sisse lülitada ja hommikukohviks veidigi sooja õhku tuppa lasta. See Jaapani majade ehitusstiil, mis ilmselgelt polnud põhjamaise kliimaga kohandatud, hakkas mind niivõrd huvitama, et kevade poole võtsin vaevaks minna paarile lähedal asuvale ehitusplatsile uurima, mismoodi jaapanlased maju ehitavad. Ehitusmeestega juttu puhudes ja ise asja kaedes jõudsin järeldusele, et tõepoolest, soojustusele sealmail palju tähelepanu ei pöörata, ehkki Hokkaidō erinevates piirkondades võivad külmakraadid langeda ka alla kahekümne.
Kui susside ja ahjuga seotud reeglid olid selgeks saanud, järgnes vannikasutuse kiirkursus. Nimelt paljastus ootamatu tõde, et vannis ei tohigi ennast pesta! See tundus alguses olevat liig mis liig, kuid proua Nakai selgitas, et Jaapanis on komme ennast vanni kõrval seebitades puhtaks küürida ja mustus ära loputada, et seejärel tulisesse vannivette mõnulema vupsata. Veel saime teada, et jaapani peredes käivad kõik pereliikmed ühes ja samas vees ligunemas, ning see heitis veidi valgust esmapilgul veidrale reeglile end vannis mitte pesta. Niisugune vannikasutus, kus vett seebivahuga ära ei solgita, on esmalt tähtis seetõttu, et nii säästetakse suurel hulgal vett – sest mitte ainult talvisel ajal, vaid just eriti suvel ei ole Jaapani kliimas võimalik hakkama saada ilma päevas korra kümblemata. Teiseks võib seebivesi rikkuda vannivee kütmiseks kasutatava gaasiahju, tekitades sellesse katlakivi. Need kaks väga ratsionaalset põhjendust veensid mind toimetama ka vannitoas Jaapani moodi.
Vann ise oli üsna väike, umbes meetripikkuste külgedega ruudukujuline plastikust tünn, mis oli minule küll üsna napilt paras, kuid üle kahe meetri pikkune sakslasest naaber Frank kaebas, et ükskõik kuidas ta ka ei proovinud vanni pugeda, jäid ikka kas jalad üle ääre rippu või pidi ta seal lihtsalt püsti seisma. Mina tahtsin kohe oma vannimõnud ära proovida ning „vannikoosoleku” õhtul, kui vannivesi oli juba paras, heitsin oma karvased sussid ja riided vannitoa põrandale ning ronisin vanni. Istunud lõõgastudes kümme minutit tulikuumas vees, tõmbasin korgi äravoolutoru eest ning vesi tuhises vannist minema. Ikka veel vannis istudes kiikasin uimaselt üle vanni ääre ja märkasin oma jahmatuseks, et vesi voolas vannist otse põrandale ja oli haaranud oma keerisesse ka minu riided, mis äravoolutruubi kohal ringiratast pöörlesid! Kargasin vannist välja ja avastasin, et seisan pahkluuni vees. Esimene mõte oli, et midagi on katki läinud, sestap korjasin oma märjad riided kokku ja ootasin vee alanemist, et siis asjasse selgust saada. Vanni hiljem uurides mõistsin, et sellega oli kõik korras – see oli lihtsalt üks vanemat tüüpi vannituba, kus põrand ja seinad olid vee äravoolu tarvis niiskuskindlaks tehtud. Edaspidi olin juba teadlikum ja oma riietega enam selliseid eksperimente ei korraldanud. Ehkki külmade saabudes avastasin, et mu vannituba oli sellegipoolest talvisel perioodil kasutamatu, sest pärast õhtust vanniskäiku jäi alati veidi vett õhukese kihina põrandat katma ning öiste miinuskraadidega tekkis sinna hommikuks jää, mis oli unisena vannituppa minnes sussitalla all vastikult ja ootamatult libe.
Viimane Jaapani argielu lahutamatu, ent möödapääsmatu osa on prügiasjandus, millega oli samuti vaja end kurssi viia. 1993. aastal, kui ma üliõpilasena Jaapanis olin, ei osanud Eestis keegi veel ettegi kujutada, et kogu prügi ei tohi ühte konteinerisse kokku valada, ja nii tundusid mõned prügimajandusega seotud reeglid absurdilähedasena. Üks selline oli muidugi ettekirjutus, et eri liiki prügi – põlev, mittepõlev, biojäätmed ja igasugune suurem koli – tuli erinevatel aegadel, kas siis teatud nädalapäeval või kord kuus, piirkonna elanike kokku lepitud kohta viia. Meie ümbruses