Vägev vähk ja täitmatu naine. Friedrich Reinhold Kreutzwald

      VÄGEV VÄHK JA TÄITMATU NAINE

      Mees ja naine läinud hommiku vara heinamaale, teinud noore lõunani tööd, siis ütelnud naine mehele: „Mine, püüa jõest mõni vähk või kalake, mis sulle kätte juhtub, et leivakõrvast saame.“ Mees, ehk küll tööst väsinud, ei tohtinud vastu tõrkuda, sest et püksid naise jalas seisid, nagu lugu mõnikord juhtub.

      Jõkke minnes tõmbas ta esimesest urkast ühe labakinda suuruse vähi välja. Oh õnnesaaki! mõtles mees – suuremat vähki ei ole minu silmad veel elupäevil näinud. Aga selsamal silmapilgul tuli temale ehmatus peale, kui vähk selgel inimese keelel paluma hakkas:

      „Lase mind, kulla vennike, lahti! Uinusin palaval päeval urkasse kogemata tukkuma, nii et sinu liginemist varem ei kuulnud, kui näpud juba sõrgadest kinni sasisid. Minu rohkem kui saja-aastane liha, visam kui hundil, ei saaks sulle maitsema. Mis kasu sa minu surmast saaksid? Peale selle olen ma üks kurjal nõiduse väel vähiks moondatud inimene!“

      Mees kostis imestades: „Pai vähivend, ära pane pahaks, kui ma sinu palvet ei tohi kuulda võtta. Mina omalt poolt laseksin sind sedamaid vallali, kui mul tige naine ei oleks, kes mulle liiga teeks, kui tühja käega koju läheksin ja pealegi veel tunnistaksin, et suure vähi olin saanud ja õnnesaagi olen käest lasknud ära minna.“

      „Noh,“ ütles vähk, „viimast ei oleks sul tarvis naisele kuulutada.“ Mees kratsis kõrva tagant ja kõneles siis argsel viisil:

      „Kui sa, vennike, minu naise kavalust teaksid, kuidas tema minu hinge tagant kõik saladused oskab välja kiskuda, siis räägiksid sa teisiti. Mis ta libeda meelitusega välja ei saa, seda kisub ta tigedusega, nõnda et mul iial võimalik ei ole midagi tema eest varjul pidada.“

      Vähk kostis naeratades: „Ma näen, armas külamees, et sa nende seltsiline oled, kes naise pilli järele tantsima peavad, ja kahetsen sind sellepärast kõigest südamest. Aga et paljas kahetsus sulle midagi ei aitaks, tahan ma selle eest hoolt kanda, et sulle minu lahtipäästmise eest ande toon, miska sa naise tigedust võid lepitada. Ehk ma küll sinu kõrval väike näin, siiski olen ma väe poolest sinust palju vägevam.“

      Mees seisis natuke aega kahevahel ja vastas viimaks: „Jah, kui sul niisugune asi võimalik peaks olema, et mul naisega sinu päästmise pärast tüli ei tuleks, päästaksin ma sind silmapilk vallali.“

      Vähk küsis: „Missuguseid kalu su naine kõige enam armastab?“

      Mees kostis: „Seda ei tea ma isegi, aga minu arvates ei oleks soost midagi lugu pidada, kui mul temale värskeid kalu viia oleks, et ma tühja käega ei peaks tagasi minema.“

      Vähk käskis teda kübara jõekaldale maha panna ja hüüdis siis: „Kübar kalu täis!“ Kes imedamat ilmas näinud? Mehe kübar oli silmapilk kuhjani kaladega täidetud.

      „Sest pisukesest tükist näed sa minu väge,“ ütles vähk, „ja võid nüüd nimetatud sunniga iga päev oma kübara täita. Peaks sulle midagi muud soovimist meelde tulema, siis pead mind asjatalitusele abiks kutsuma; hüüa aga jõkke:

      „Vähk, vennike, urkast!

      Must mees, kõrkjast!“

      Mees lubas nii pikalt kui võimalik saladust naise eest varjul hoida, tänas vähki värskete kalade ja lubamise eest, laskis ta siis jõkke tagasi minna ja ruttas rõõmsa sammu ja südamega naise poole minema.

      Eidekese nägu läks lahkeks mehe rohket kalasaaki nähes, ta rookis kalad viibimata puhtaks, riputas soola peale ja pani nad pajaga tulele. Nii palju paituse ja armastuse sõnu kui täna ei olnud mees kaua aega oma naise suust kuulnud.

      „Vaata, kullake, mis hea õnn sul on, kui minu soovimist täidad,“ ütles naine, kui ta kalarooga sõi.

      Sedaviisi läks neil elu nädalapäevad väga rõõmsalt ja rahulikult edasi, nagu esimestel päevadel pärast pulmi; mees tõi iga päev kübaratäie kalu jõelt, mis mõlemale maitsesid.