Ta rüüpas lonksu alkoholivaba õlut, mille olin just pooleliitrisesse klaasi valanud.
„Ma tunnen ju sind küll. Ma saaks su eest kosta.”
Ta rääkis aeglaselt.
„See ei ole mulle probleemiks. Sinu mureks jääb aga sealt põrgust terve nahaga välja tulla.”
Ta oli mõni hetk tagasi lõpetanud mu pika sissejuhatuse kuulamise ja maha laitnud mõtte kandideerida ühel kaitseministeeriumi haldusalas välja kuulutatud konkursil.
„Sa ajad seal väejooksikuid taga. Pead päevast päeva tegelema vaidluste lahendamisega. Uste taga käima. Sa pead palju komandeeringus viibima. Oled sa kindel, et sa seda tahad?”
Ta rääkis, et teab veel ühte käimasolevat konkurssi ning on valmis olema selles mulle soovitajaks.
Ma tundsin end juba pooleldi pääsenuna. Viimaste nädalate … Ei! Viimaste kuude, isegi aastate stress hoidis oma teravat krobelist kontsa mu kuklas ja surus mind näoli porri. Õhku ei olnud. Tundsin kõris pitsitavat tunnet. Ja rinnus. Pinged, depressioon … Aga mu ees terendas valgus. Mitte valgus tunneli lõpus. Maine. Ma pidin suutma end jalgele ajada, ülejäänud oleks olnud käkitegu.
Olin rääkinud pikalt sellest, kuidas ühtäkki oli meil vallavalitsuses hakanud äsja vallavanema asendajaks määratud endine sotsiaalnõunik oma kolleege kottima ja neile selgeid vihjeid tegema, et on vaja lahkuda. Kusjuures ta ei piirdunud üksnes meie majaga. Ta oli keeranud ka kohaliku kooli direktorile. Oli ta lihtsalt lahti lasknud. Hoiatamata. Päevapealt. Keegi kuskil tõmbas niite, keegi kuskil ütles, mida teha. Ma ei uskunud, et see kõik oli tolle saamatu vallavanema aseaine planeeritud. Oli ilmne, et keegi lubas talle midagi. Võib-olla seda, et kui ta käske korralikult täidab, siis valitakse ta selleks „päris” vallavanemaks. Võib-olla anti talle selle eest „lisaraha”. Kes olid aga nende alatute ideede taga? Ma ei teadnud ja see ajas mind närvi. Ma aimasin. Kuid kuna kahtlusaluseid oli mitmeid ja ma ei teadnud, kellele selgelt näpuga saaks näidata, siis olin ma plindris. Üks asi oli kindel – endine sotsiaalnõunik täitis kellegi käske ja keeras oma endistele sõpradele. Silmagi pilgutamata.
„See mees on idioot,” lausus teemast ilmselgelt ärritunud külaline, kui olin talle oma pika sissejuhatuse ette kandnud. „Lasta lahti koolijuht sellisel põhjusel. Vallandada päevapealt! Oh aeg! Ma ju tean, ma loen ka lehti, ma tean, kuidas asjad käivad. Isegi kui seal oli midagi, siis kindlasti mitte nõnda palju, et direktorile head teed soovida.”
Ta võis seda öelda. Sest tema kogemustepagas andis talle tõesti õiguse tõdeda, et ta teab neid asju. Mul oli hea meel, et ta mu arvamust jagas.
Meid oli neli. Neli inimest, kelle tegemised olid kellelegi pinnuks silmas. See oli alguse saanud suvel, kui pärast senise vallavalitsuse juhi umbusaldamist pandi paika ajutine vallavanem. Kuulutati välja konkurss.
Suvi oli vaikne. Puhkasin mõnuga. Üle pika aja olin end suutnud tööasjadest välja lülitada ja unustada üleüldse, et on olemas koht, kuhu ma muidu argipäeviti sõitma pidin. Koht, millele mõeldes kangastusid mulle vaimusilmas keeramised, reetmised, kaitsepolitsei, saamahimu, ahnus, valskus, ebaausus, topeltmoraal ja üldse moraalitus, labasus …
Tööle naastes ootas mind ees üllatus. Käimasolevas valla üldplaneeringu menetluses oli jäetud vastamata ühe isiku ettepanekutele ja too oli asja suure kella külge pannud. Õiguskantsler oli siis omakorda teemat uurinud ja leidnud, et asi mitte hea halduse tava kohane ei ole. Valla kantselei ülemana tundsin, et asi puudutab teatud mõttes ka mind, kuid mul ei olnud paraku mingit aimugi, et kirjad, mis vastust ootasid, üldse eksisteerisid. Teema oli ühe osakonnajuhataja vastutusalas ja seepärast ei teinud ma õiguskantsleri pöördumisest suuremat numbrit kui see, et tuletasin kolleegidele meelde kirjadele õigeaegse vastamise olulisust. Meelehärmi põhjustas mulle tegelikult hoopis tõik, et kaebajaks oli keegi, keda ma tundsin hästi, kellest oli tegelikult alguse saanud minu karjäär selles omavalitsuses ja keda olin kunagi usaldanud kinnisilmi ja kelle nõu kuulda võtnud seda kordagi kahtluse alla seadmata. Selleks oli praegu väikest planeeringutefirmat pidav minu endine ametivend Rein Männik.
„Tervitus!” kõlas reibas tuttav hääl.
Oli hilissügis. Järgmiste valimisteni oli jäänud aasta. Olin sisenenud vallasekretäri kabineti ees asuvasse väikesesse toakesse, kus mühises ja pahises paljundusmasin. Rein, vallasekretär, tegeles millegi tähtsaga. Tema kõrval aknalaual lebasid käärid, üks valge paber ja mõned tühjad valla vapiga blanketid.
„Tere jah. Mis sa siin teed? Mida sa võltsid?” küsisin vastu.
Rein naeris talle omast kõkutavat naeru. Tema valge särk oli kortsus viigipükstest väljas. Juuksetukk kippus vaadet segama, mistõttu tuli seda aeg-ajalt eemale puhuda. Ta säras energiast. Ja kiirgas samal ajal kiirete liigutuste taha peidetud närvilisust.
„Servus jah. Noh, jõudsid kohale. Hakkame siis aga pihta. Kohe, kui olen need siin ära teinud.”
Rein oli mulle helistanud. Kunagi olin talle rääkinud, et kui tööd pakkuda on, siis andku aga teada, ja ta oli omakorda öelnud, et ilmselt ongi. Tema asjaajamine oli kuhjunud, protokollid vajasid läbi vaatamist, mõned ka koostamist, lepingud korrastamist. Tal oli mulle üks väike jutt. Olin rõõmsal meelel uudise vastu võtnud, sest õpingud koolis ei lasknud päevatööd teha. Poole kohaga oleksin toime tulnud. Reinul oli plaan sõlmida minuga töövõtuleping, mis oleks mulle andnud aja mõttes üsna vabad käed. Aga tal oli vaja see asi enne vallavanema juures korda ajada.
„Võta sinna istet, ma otsin sulle mingi arvuti. Kristjan!” hõikas ta siis üle maja.
Kristjan ilmus nurga tagant välja. Hiiglaslik mehemürakas, keda oleks esmapilgul pidanud hoopis turvameheks. Või elukutseliseks tõstjaks. Väljatõstjaks. Noor. Sümpaatne tegelane.
„Hei! Kuule kaeva talle kusagilt mingi masin välja ja pane üles,” ütles Rein üle õla, ise oma paberitega sahmerdades ja sahistades. Mõned paberid lendlesid aeglaselt nagu akna taga puudelt langevad lehed roheka vaibaga kaetud põranda poole. Rein püüdis need poolelt teelt ja asetas tagasi aknalauale.
„Uus töötaja?” küsis Kristjan mulle kätt ulatades. „Kristjan, ii-tee.”
„Toomas. Ma ei tea, kas just töötaja, pigem vist aitan veidi suuremast hädast välja. Ma nagu vabakäigul. Et pole päris ametnik või nii.”
„Pole viga. Kui jala ukse vahele saab, siis mine tea. Muide,” pöördus ta siis Reinu poole, „kas sa talle oma läpparit ei taha anda, vaatame sulle uue. Sul see seisab vist?”
„Ahjaa. Tead jah, ma vana kooli mees, ei olegi nagu harjunud selle kaasaskantavaga. Võtab siis selle. Küll me uue muretseme, kui vaja. Või noh … Ma saan seda ju ka vajadusel kasutada,” lausus Rein paljundusmasina kaant hooga sulgedes.
Tema kabinet oli mitte just kõige suurem, aga siiski piisavalt avar. Halliks võõbatud kiviseinad. Remont ilmselt taasiseseisvumisjärgse perioodi algusaastatesse jäänud. Põrandal värvitud papp. Lihtne valge laud, mida andis kokku panna nii ja naa, olenevalt sellest, kas oli tarvis nõupidamiseks või kodaniku vastuvõtmiseks. Kolmes seinas olid klaasist akendega uksed, üks sisenemiseks, üks viis edasi kõrvalruumi, kolmas koridori. Ühes seinas kõrgus veel riiul kaustade virnadega. Kõikjal, nii kirjutuslaual, riiulil, aknalaual kui ka isegi mõnel toolil lebasid paberilehed. Paar tükki paistsid laua alt. Pilt oli kaootiline. Vaade aknast avanes vallamaja ees laiuvale kenale pargikesele. Päike pidi siia paistma terve päeva. Siin võis suvepäevadel palav olla. Tegelikult oli kogu aeg.
„Sa vaata endale koht siia kusagile. Paneme arvuti püsti ja … Ma pean vaatama, mingil ajal teen su vallavanemaga tuttavaks. Räägib seda töö asja ka veidi.”
Rein üritas kiiruga oma laual mingit korda luua. Viskas mõned kaustad hunnikusse, toppis sinna lahtiseid pabereid, pühkis maha mingi puru ja nühkis siis käed püksitagumiku vastu puhtaks. Astusin tema laua kõrval oleva pisema laua taha. Sellel oli kohvitass, milles rohetas midagi.
„Oot, see on minu, kurat. Kohv!”
Rein heitis pilgu käekellale.
„Aeg pausiks. Meil on kell kümme ja siis kell … öö… kolm, jah, kell kolm on ka. Kohvipaus ja lähme siis puhkeruumi.”
„Kas teeme väikse?” küsis Rein külmikust viinapudelit välja tirides. „Kuramus, selline kiire