(hommikul)
„Nii poisid, hantlid kätte!”
Soliidses vanuses, kuid hea tervise juures rookatusega talumaja õuel seisavad kolm palja ülakehaga meest. Kaks pisemat on heledapäised ja kolmas, nende isa, tooni võrra tumedama juuksepahmakaga. Pahmakas pole kirjeldamiseks kuigi sobiv sõna, sest kõigi kolme juuste suhtes ei tundnud juuksur mingit halastust. Või oli juuksur tol päeval, kui ta neile lõikuse läbi pisikeste siilipäiste pugejate ilme andis, eriti kiuslikus meeleolus ja tundis kääre klõbistades rõõmu, et saab teha ninanipsu isikupärasuse ülistamisele? Kadugu laisad lokid laubalt! Kuid mitte nuditud juuksed pole olulised, suvisele hommikule annavad sisu hoopis rauast hantlid.
„Võtame ette rinna, biitsepsi ja triitsepsi. Homme teeme reie- ja kõhulihaseid. Algul väike soojendus, seejärel hakkame pihta. Hõõruge hantlid pihkude vahel soojaks, siis püsivad paremini käes.”
„Kuule, isa, milleks rauajuppe soojaks hõõruda? Täitsa nõme,” vaidleb väike Sten.
„Ära vaidle, lase kätel käia,” lausub isa keskendunud ilmel.
Kogu ümbritsev rohelus siutsub, siriseb ja viliseb, ahvatleb poisse lõbutsema, kuid isa karm hääletoon ei lase hetkekski kahelda, et ees ootab kõva trenn. Ja isaga pole mõtet vaielda, ta on kui betoonsein, millest läbi ei murra. Äsja kümneseks saanud õbluke Sten surub huuled peeneks kriipsuks. Paaril korral üritas ta trenni vastu sõdida, mässu tõsta, kuid tema katsed suruti kohe maha. Tulutu vaev. Nii sörgivadki vennad veel kastemärjal rohul, pilgud tujutult maas, aeg-ajalt peatudes, et käte-, õla- ja puusaringe teha. Kaks helklevate tiibadega edevat kiili lendavad järjekindlalt nende peade kohal, justkui õrritaksid nad poisse oma piiramatu vabadusega. Tulge meiega seiklema, mis te mossitate, paistavad nad lapsi kutsuvat.
Kui juukselõikus kõrvale jätta, siis näevad vennad üsna erinevad välja, nagu polekski nad ühest perest. Neist vanema ja tunduvalt jässakama, kaheteistkümnese Sandri lihased kuulavad paremini sõna ja arenevad iga kuuga. Isale üsna sarnaste ümarate näojoonte ja kitsalõikeliste silmadega poisi kondid valutasid vahepeal hirmsasti, kuid kasvasid silmnähtavalt. Aastaga tuli tal pikkust kõvasti juurde. Tema õlad muutusid laiemaks ja reied omandasid meheliku kuju. Vanema poja lihaste vaatlemine teeb isa tuju heaks. Päevitunud jumega poiss seda ei tea, sest kui isal kipub trenni juhendades naeratus suurnurka libisema, matab ta naeratuse kurku. Mõnikord neelab selle kiiruga kurgust alla, päris kõhupõhja, teiste kinnipüütud naeratuste juurde.
Pikakasvulise Aleksandri kõhus elab terve naeratuste armee, mis muutub pimedas kõhuõõnes aeg-ajalt õelaks ja korraldab peremehe vastu ägedaid rünnakuid. Viimasel ajal on sõda sagedaseks muutunud, kurnavalt sagedaseks. Virisemist põlgaval Aleksil ei jäägi muud üle, kui enesekaitse eesmärgil tualetti joosta, seal muudkui puristada, puristada ja puristada. Talle teeb tuska teadmine, et keha ei suuda toitu kinni hoida ega vormida, vaid laseb sel kontrollimatult käituda. Mõnikord tabavad maovalud ja kõhulahtisus teda väga ootamatutes kohtades, neil kordadel lubab mees iseendale, et juba homme läheb haiglasse uuringutele. Ent iga kord keha leebus mõneks ajaks. Seevastu täna tunneb Aleks end suurepäraselt, lausa supervormis.
„Kas olete valmis? Kõigepealt kordamööda pingil lamades neli seeriat kangiga surumist. Sander teeb kaheksa korda, Sten viis. ”
Rõhutatult range ilmega isa seisab käed puusas, jalad väikeses harkseisus ja jälgib keskendunult poegade kangisikutamist. Iga tõste juures tõmbuvad ka tema enda lihased pingesse. Hingata püüab ta seejuures rahuliku rütmiga, justkui usuks, et kui tema korralikult ees hingab, saavad ka pojad õige rütmi kätte.
„Nüüd neli seeriat hantlitega lendamist kaldpingil, sama palju kordi. Pärast seda minge üle rinnatrenažöörile.”
Päike lõõskab sel hommikul niisuguse jõuga, et ilmselt võiks paari tunni pärast lamedal kivil juba mune praadida, kuigi ühtegi niisugust kivi õuel silma ei hakka. Tähelepanu keskpunktis laiutab hoopis eneseteadlik talumaja, mille iga palgipragu ja aknaraam on hoolika töömehekäega üle käidud, ja see annab eakale ehitisele võimuka tunde. Mitte vähem väärika samblakuuega kiviaia ääres kasvab kaks krobelise koorega raugaeas õunapuud, nende vahel troonib kooguga kaev. Mööda varasuviselt erkrohelist maapinda lookleb loogiliste käändudega kõnnitee nagu kruusajõgi. Sel õuel puudub juhuslikkus, silma ei hakka mitte midagi niisugust, mida oleks kunagi ammustel aegadel kasutatud, siis kõrvale tõstetud ja paremaid päevi ootama jäetud. Vastupidi, iga nurgatagune lõhnab usina koristajakäe järele ja mäletab üht kevadhommikut, mil mittevajalikuks tunnistatud kraam suures autokoormas minema veeti. Ühtlaselt pügatud muru on kui roheline vaip, hoonete seinaääred oleks kui maniküürkääridega üle käidud. Jumalik korrapära. Kui kiuslikud mustad mutid üritavad seda harmooniat oma mullahunnikutega rikkuda, siis trambib pererahvas kuumaastikuks kaevatud ala vaibumatu järjekindlusega uuesti siledaks.
Iga väravast siseneja pilk rändab paratamatult aidaesisele platsile, kuhu veeti rannast pärit suuri kive ning nende keskele istutati vana ja kulunud kaluripaat, millel üks aergi veel alles. Paadiga käis rohkem kui poole sajandi eest merel Aleksandri vanaisa, nüüd on see ausammas kunagisele taluperemehele. Kõige selle keskel kiiskavad metalsed jõumasinad.
„Püüdke nüüd reipamad tuurid üles võtta, te nagu sureksite püstijalu,” ergutab Aleks poisikesi. „Ilus suvine hommik, tundke trennist rõõmu.”
Kui isa pilk satub kõhna ja vibaliku Steni kätele, mis hantlite raskuse all värisevad, haarab teda jõuetu äng. Poisi käed meenutavad talle valget trotslikku niiti, mida parimagi tahtmise juures jämedamaks punuda ei õnnestu. Parima tahtmise? Poisile unustati tahtejõud sündides kaasa panemata, kordagi pole isa trenni juhendades noorema poja silmades indu märganud. Mõnikord tahaks Aleks, Steni aeglaselt liikuvat keha ja uimaselt unelevat pilku nähes, poisile nähvaka dünamiiti tagumikku torgata. Et temas ometi elujanu tärkaks! Ega Aleksander viha pärast, ta armastab oma lapsi, kuigi teeb seda endale omasel viisil. Unisus on talle ilmselgelt vastumeelne.
Laiaõlgne ja kõvahäälne Aleks on tegutseja, rahvamees, painavalt põhjalik, enamasti kategooriline, harva romantiline, tema jaoks ei eksisteeri inimestel ja olukordadel pooltoone – kui tööd teha või pidu pidada, siis ikka täie hooga. Just Aleksi innuka tegutsemise tõttu saavad paljud asjad käima lükatud ja ellu viidud, kuigi sama sageli tunneb mees sügaval hingesopis närivat vimma, et ümbritsevad ei mõista, kui palju energiat ta peab endast välja pigistama. Seda ei osata vääriliselt hinnata ega tunnustada, peetakse liiga enesestmõistetavaks ja ootuspäraseks. Mõnikord tundub, et ülejäänud istuvad lausa rõhutatult käed rüpes, justkui osutaksid nad Aleksile teenet. Neil hetkedel rühib mees edasi nagu igiliikur, puhiseb ärritunult auru välja – lähedased küll märkavad seda, kuid vaatavad ikkagi mööda.
„Lõdvestage natuke lihaseid. Pärast keskenduge biitsepsitele, alguses tehke seistes kangiga kätekõverdusi, siis sama asi hantlitega. Mõlemat neli seeriat, tehke nii palju kui jaksate. Lõpuks vändake rattal, kuni jõuate, kui enam ei jõua, siis vändake veel natuke. Ma lähen vaatan, mis hommikusöögist saab.”
Kevadest saadik päikesekiiri kehale püüdnud Aleks viskab kiirel sammul köögi poole kõndides särgi selga. Tema kogukas kere surub kannad tugevalt maadligi. Enne tuppa jõudmist märkab ta öö jooksul kerkinud mutimullahunnikuid, need trambib mees pahandatud ilmel otsekohe maasse tagasi. Mutitõrjega ei tohi enam viivitada, lõksud tuleb üles panna ja mürgieined õuele seada, mõtleb Aleks mullal tammudes. Kulm murelikult kortsus, tõmbab ta köögiukse hooga lahti. Hetk hiljem valgub tema näole naeratus, esimest korda sel hommikul. Ilme läheb helgeks, naeravad suu ja silmad.
Avar ja valgusküllane köök on päikest täis, õhus hõljub ikka veel rabarberikoogi lõhn. Ümara köögilaua ääres istub heledate pikkade juustega naine, oleks nagu plikaohtu, aga ei ole ka. Jalad tagumiku alla keritud, pilk süvenenult raamatus, ei tee ta sisenejat märkamagi. Heledapäine naine näksib lugemise ajal alumist huult, pea toetub kõhnale käsivarrele. Aleks vaatab teda soojal ilmel, otsekui emmates. Uskumatu, minu naine, imestab mees. Nii ilus!
„Kiiiiiss-kiiiss-kiissss, tule minu juurde,” kutsub ta naist. ”Kiiisss-kiiiss-kiisss, las ma teen sulle pai. Kiisu-kiisu-kiisu, tule siia…”
Kutsutu liigutab varbaid, muigab omaette, kuid ei pane raamatut käest. Mees viivitab, seisab ukselävel, talletab vaatepildi silmadesse. Aknast paistev päike paneb laua taga istuja juuksed sädelema, osa lahtistest salkudest langeb sirge joonega ninale ja kõrgetele põsesarnadele.