TUTTPEA-RIQUET1
Elas kord kuninganna, kes tõi nii inetu ja äbariku lapse ilmale, et kaua kaheldi, kas ta ülepea inimese moodi on. Tema sündimise juures viibiv haldjas aga kinnitas, et temast tuleb kõigele vaatamata väga meeldiv inimene, sest ta annab temale hiilgava mõistuse.
Haldjas lisas veel, et selle temale kingitud ande varal võib ta teha inimese, keda kõige rohkem armastab, niisama targaks, kui ta ise on. See kõik lohutas pisut vaest kuningannat, kelle meel oli väga kurb, et oli säärase vastiku põngerja ilmale toonud. Ja tõepoolest, vaevalt sai laps kõnelema hakata, kui ta lausa puistas meeldivaid ütlemisi, ja kõigis tema tegudes oli midagi nii arukat, et kõik inimesed olid temast võlutud. Unustasin ütelda, et sündides oli tal väike juuksetutt peas, mille tõttu teda hakati Tuttpea-Riquet’ks kutsuma, sest Riquet oli tema perekonnanimi.
Seitsme-kaheksa aasta pärast sündisid naaberriigi kuningannal kaksikud. See, kes esimesena ilmavalgust nägi, oli imekaunis. Kuningannal oli nii hea meel, et mõnegi arvates võis liiga suur rõõm kuningannale halvasti mõjuda. Sama haldjas, kes oli Tuttpea-Riquet’ sündimise juures viibinud, oli nüüdki kohal, ja et kuninganna rõõmu pisut ohjeldada, kuulutas ta, et printsessil ei ole sugugi mõistust ja et ta jääb samavõrra rumalaks, kui ta ilus on. Kuninganna kurvastas südamest, aga üürikese aja pärast langes talle osaks veel suurem mure: teine tütar, kes sündis, oli kohutavalt inetu.
„Ärge ülearu kurvastage, kuninganna,“ ütles haldjas. „Temale tasutakse teisel kombel. Ta saab väga targaks ja keegi peaaegu ei märkagi, et ta nii ilma iluta on.“
„Jumala tahtmine sündigu!“ sõnas kuninganna. „Aga kas ei saaks natukenegi mõistust anda vanemale, kes on nii ilus?“
„Mõistuse osas ei saa ma midagi teha, kuninganna,“ kostis haldjas, „küll aga võin ma iluga aidata. Et ma olen valmis teie meeleheaks kõik tegema, annan ma talle võime muuta ilusaks see inimene, kes talle meeldib.“
Sedamööda kuidas printsessid sirgusid, kasvasid nende voorused. Igal pool kõneldi vanema ilust ja noorema mõistusest. Tõsi küll, ka puudused kasvasid aastatega. Noorem muutus silmanähtavalt inetumaks ja vanem läks päev-päevalt juhmimaks. Kui talt midagi küsiti, ta kas ei vastanud hoopiski või ütles mingi tobeduse. Lisaks oli ta säärane kohmard, et ei saanud nelja portselanasjakest kaminaservale panna, ilma et oleks üht ära lõhkunud, või klaasi vett tuua, ilma et oleks poolt oma riietele ajanud.
Kuigi ilu on noorele suur eelis, ometigi jättis noorem õde seltskonnas vanema oma varju. Esiotsa koguneti küll kaunimat vaatama ja imetlema, aga õige pea mindi targema juurde, et kuulda tema meeldivat kõnet. Kõiki pani imestama, et vähem kui veerand tunniga polnud vanema juures enam ühtegi hinge ja kõik olid noorema ümber kogunenud. Ja olgugi et vanem õde oli üsna juhm, sai ta sellest siiski aru. Ta oleks kahetsuseta andnud kogu oma ilu, et pooltki oma õe mõistusest endale saada. Kuninganna, ehkki oli väga arukas, tegi vanemale tütrele ühtepuhku etteheiteid tema rumaluse pärast, nii et vaene printsess pidi peaaegu ahastusse surema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.