VEND
Kirkalt päikeselisena alanud päeva taevas tõmbus pärastlõunal ühtäkki mustadesse pilvedesse ja paarile kõuekärgatusele järgnes nii tihe vihm, et linnakesse ei jäänud ühtki lahtist akent. Keskväljakul ei olnud kedagi ega midagi peale ühe takso, mille juht oli ka juba peaaegu lootust kaotamas, kui nägi väljaku teiselt poolelt lähenemas üht pikka kasvu, laia kübara ja pika läbimärja mantliga meest kõrgetes rändurisaabastes, kes astus läbi tormi tema poole aeglase rahuga, just nagu ei panekski tähele hirmsat ilma.
Auto saab muidugi märjaks, mõtles taksojuht, aga vähemalt pole ma siin asjata oodanud.
Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.
– Kas olete vaba? küsis ta.
– Jah, olen küll, vastas taksojuht.
– Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse.
Inimesed jagunevad. On neid, kes teevad ise teistele liiga, ja on neid, kellele tehakse; nende viimaste seas on osa selliseid, keda rünnata olekski justkui aus, sest neil on küllalt jõudu, et tagasi lüüa, ja siis on teisi, kes omas vastikuses lausa kutsuvad enda vastu astuma, sest nendele tehtav halb pole midagi enamat kui suurt tasakaalu taastav kättemaks.
Laila ei olnud ükski nendest, sest kuigi ta tõmbas külge ebaõiglust nagu kanarbik mesilasi, oli kõigil neil, kes talle halba tegid, ikkagi salamisi piinlik. Advokaat, keda ta pärast ema surma oli palunud pärandiasju korda ajama, keeras ise silmad eemale, kui ta Lailale ühe keerulisi juriidilisi sõnu täis paberi allakirjutamiseks lauale pani ning notaril, kes talle pikka ja arusaamatut dokumentaariumi ette luges, oli kohati lausa klimp kurgus, kui ta mõtles, mis sellest kahvatust noorest naisest pärast tehingu edukat lõppu edasi peab saama. Ka kohtutäitur, kes Lailat Villast välja tõstma ja tema varandust üles kirjutama tuli, rääkis temaga viisakamalt kui kellegi teisega iganes ning erandlikult olid firma kulul nii veoauto kui ekspressid, kes Lailat tervitades võtsid sonid peast. Teistsugune ei olnud ka tema praegune korteriperemees, kes end sageli siunas, et temalt pisikese ja ühest nurgast natuke tilkuva laega katusekambri eest niisugust üüri küsib, pealegi koos lisakohustusega tasuta tema pere pesu pesta, ja ka kitsehabemega antikvaar, kelle äris Laila oli lõpuks koha saanud, tabas end alatasa mõttelt, et maksab talle häbematult vähe, mis pani teda küll pead vangutades inimloomuse üle järele mõtlema, kuid midagi muud endaga kaasa ei toonud. Või siis sõi ta oma pärastlõunakohvi juurde ka ühe ekleeri, mis tegelikult ei olnud ta tervisele hea.
Laila ise oli oma halva õnnega harjunud nii, nagu harjuvad maailmast aru saama hakkavad lapsed teadmisega oma surelikkusest, ja ega ta enam väga lootnudki, et midagi saab iial olema teisiti.
Koputuseni uksel.
– Ma oleksin võinud arvata kõike, ütles talle oma kõrgete rändurisaabaste nööre lahti harutades vend, kelle olemasolust polnud tal veel hetk tagasi aimugi, aga keda – nüüd ta teadis – oli ta nii kaua oodanud.
– Ma oleksin võinud arvata kõike, aga mitte seda, ütles vend. – Kui ma saabusin, oli Villa peauks lukus ja minu kellahelina peale ei tulnud avama keegi. Ma läksin aeda, et leida sind jalutamas pargiteedel või istumas lehtlas, aga südames põksus mul juba ka hirm, et ehk on õue vaatavad aknad löödud laudadega kinni ja kogu majas ei olegi enam ühtki hingelist, sest ma olen hiljaks jäänud. Siiski, seda ei osanud ma aimata, mida tegelikult nägin. Noored, kaunid inimesed olid kogunenud terrassile ja mängis muusika, küllap olid seal juba koos kõik, kelle kellahelistamist oodati. Aga sind ei olnud nende hulgas. Üks kastanpruuni poisipeaga neiu naeratas mulle üle balustraadi ja tõstis tervituseks šampanjaklaasi, kuid juba piidles mind üle tema õla tõredalt üks lokkispäine noormees, et mida mul siit vaja. Kui nimetasin sind, oskas ta mind juhatada, ent ma sain kohe aru, et tema jaoks olin ma õhtu ära rikkunud. Ja just siis hakkas sadama vihma, ehkki veel hetk tagasi oli taevas olnud pilvitult sinine, nii et nad kõik pidid minema tuppa ja ma viipasin neile, aga keegi ei pannud seda tähele.
– Mis sellest enam, ütles Laila. – Peaasi, et sa mu leidsid.
– See on peamine, nõustus vend.
– Räägi mulle endast, ütles Laila. – Räägi isast ja kõigest sellest, mis on tähtis, aga mida ma ei tea.
Mis on tähtis. Seda oli liiga palju. Ta oleks võinud rääkida Lailale lugusid isast ja tema sõpradest kunstnikest ja sellest, kuidas nad võisid öö läbi vaielda valguse ja värvide üle või lastekodust ja akna tagant mööda kihutavatest rongidest, millel ei olnud aknaid. Ta oleks võinud rääkida lugusid põgenemisest ja rännuaastatest, või võõrleegionist ja hammaste all krigisevast liivast, või hoopis laevadest ja sadamatest, näiteks neist kahest nädalast Melaccas, mis tuli üle elada ainsagi sendita, või sellest, kuidas ta Hollandis valvas raamatukogu ja luges öösiti taskulambiga suurte riiulite vahel põrandal kõhutades kõike, mis ette sattus ning jättis meelde nii palju, kui suutis. Ta oleks võinud rääkida lugu isa kõige viimasest sõnumist, kus ta palub õde üles otsida ja kui vaja, siis aidata teda hädas, jah, seda lugu oleks ta võinud rääkida, muidugi ära ütlemata peamist, sest polnud veel aeg.
Oleks võinud, ja see kõik ongi tähtis. Aga ei rääkinud.
– Räägime parem sinust, ütles ta.
– Ma ei ole iialgi eneselt küsinud, mida teeks minu olukorras keegi teine. Mul on esmaspäev alati olnud esmaspäeval ja reedeti reede. Juba üsna varakult sai mulle selgeks, et põhjuse ja tagajärje vahel on mingi seos vaid siis, kui me ise selle sinna asetame, ning et süüdi on see, keda karistatakse. Ja nii ma siis otsustasingi, et ei karju: jõud, mis kulub seinte needmisele, mille vastu oma peaga ikka ja jälle jooksen, võiks hoopiski aidata mul neist läbi näha, nagu neid polekski seal. Ma olin siis kuusteist ja mind oli esimest korda maha jäetud, kui isa lahkumist mitte arvestada. Ma olin kahvatu ja nõrk nagu hämaras toas kasvanud lill. Kui ma lakkan küsimast, taipasin, unustavad inimesed mu olemasolu hoopis, välja arvatud juhul, kui ma neile teele ette jään, ja tollal ei osanud ma karta, et nii võiks minna.
– Ja sa pole mitte kunagi mõelnud, et sul oleks pidanud olema teistsugune saatus?
– Mõned inimesed liiguvad läbi maailma nii, et nende kord käib koos nendega. Kui ta tuleb mu tuppa ja näeb kummuli lahtist raamatut lebamas viltu laual, tõstab ta selle tingimata üles, paneb pabeririba järjehoidjaks vahele ning asetab ta korralikult lauanurgale, kaas ülespoole, selg sirgelt paralleelis laua servadega. Neil inimestel peab olema sees suur selgus, mis hoiab neid üleüldise korraga ühenduses ja meenutab neile, kui nad näevad maailma vigu. Minul ei ole. Ja ma ei ole sellepärast suutnud neid kunagi mõista. Kui ma võõras ruumis kogemata midagi riivan, üritan selle alati panna tagasi täpselt endisele kohale. Mina ei tea, kas see koht on õige või vale. Mul pole muud soovi kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata.
– Nagu ta oleks sulle peegel?
– Koolis õnnestus see mul hästi. Kõik, mida seal meile õpetati, oli absurdselt lihtne, aga ma taipasin küllalt kiiresti, et see ei tohi minust välja paista. Kuni ma olen piisavalt hea õpilane, kellega pole probleeme, nii kaua pole minul probleeme nendega, aga kui ma olen liiga hea, kui ma saan kõigest aru ilma nende selgitusi vajamata ja küsin seoste järele, mida nemad pole võib–olla üldse tähele pannud, siis saan nuhelda: siis nõutakse minu käest tunnis õiget vastust alanduseks teistele, kes pole suutnud seda öelda ja aastalõpu aktusel tuuakse mind kogu ülesrivistatud kooli vihkavate pilkude ette justkui eeskujuks, tegelikult aga häbiposti, ja nii iga kord. Seetõttu olin ma püüdlik, aga tuhm. Pärast kooli läks asi keerulisemaks. Oleksin meelsasti sünnitanud kellelegi paar lärmakat, minuga mitte milleski sarnanevat last ja nende järel kasinud, aga Villa ei lasknud, ta oli mul nagu kivi kaelas, meie saatused olid läbi põimunud ja tema oli ikka alles, kui väga ka ei oleks ma tahtnud maailmas lahustuda.
– Sest sind ennast võidi unustada, mitte aga sinu nime?
– Ma ei saa öelda, et ma olen leppinud. Selliste asjadega ei lepita. Nagu ei saa harjuda piinamisega – võib vaid kaotada teadvuse. Aga kuigi võiks paista vastupidi, on mul tegelikult alati olnud väga kerge otsustada. Eks ole: otsustamine tähendab seda, et muudetakse midagi. Nüüdsest on nii, teisiti enam mitte. Teisitimineku võimalus on ära kustutatud. Me oleme teeraja valinud. Aga minul pole midagi valida. Iga minu otsus on seepärast olnud nõustumine. Ma olen nõus sellega, mis tuleb. Olgugi vahel raske