Võllamehikesed. Friedrich Reinhold Kreutzwald

n>

      Algus

      Üks kirikuõpetaja otsis juba mõnda aega endale sulast, kes muude toimetuste kõrval ka selle talituse enese peale pidi võtma, et ta igal keskööl kirikukella helistas. Küll olid juba mitu osalt väga kõlblikku meest endid teenistusse tinginud, aga niipea kui nad öist kellahelistamist läksid toimetama, olid nad äkitselt kui maa alla kadunud; ei kuuldud seal kellakõlksu ega saadud kellalööjat enam näha. Ehk küll kirikuõpetaja asja väga saladuses pidas, siiski sai hulga inimeste äkiline kadumine aegamööda teatavaks, mispärast keegi enam ta juures ei tahtnud teenida.

      Mida enam asjalugu tuttavaks tõusis, seda rohkem vangutas rahvas kahevahel mõttes pead. Ka ei leitud kurjade keelte puudust, kes jutustasid, et kirikuõpetaja ise sulaste elukägistaja olevat. Papp oli hädapärast palga kolmevõrra kõrgemaks tõstnud ja pealegi veel iga päev head sööki lubanud. Mitu kuud oli igal pühapäeval pärast jutlust kantsli pealt maha pajatatud: „Mul on kõlblikku sulast tarvis, kellele rohket palka, priskesti süüa anda ja korralikku ülespidamist luban, jne.“, aga ikka jäi kuulutamine asjatuks.

      Seal tuli ühel päeval Kaval-Ants ennast pakkuma, kes lühikese aja eest üht ihnust peremeest oli teeninud ja kanget nälga kannatanud: seepärast tõmbas igapäevane lubatud hea söök teda papi poole. Ta tahtis sedamaid uude teenistusse astuda.

      „Hea küll, mu poeg,“ ütles kirikuõpetaja: „Kui sul julgust ja usaldust jumala vastu ei puudu, võid sa juba täna öösel oma katsetüki kellaga ette võtta. Homme tahame siis teenistuse kaupa kinnitada.“

      Ants leppis sellega, läks peretuppa ja ei teinud uue ameti pärast endale muret.

      Kirikuõpetaja oli üks ihnuskael. Pererahva rohke söömine tegi talle meelepahandust: seepärast läks ta enamasti söögi ajal peretuppa, lootes, et inimesed tema silma all vähem julged võiksid olla söömas. Ta noomis peret sööma vahele sagedasti keelekastet võtma, arvates, et kui kellelgi palju vedelat kõhus on, siis on tal vähem ruumi leiva ja serve tarvis. Aga Ants oli kavalam kui ta isand: seepärast tühjendas ta ühe hingega joogikapa tühjaks, öeldes: „See teeb söögile kahevõrra ruumi.“ Kirikuõpetaja arvas kuuldud jutu tõeks ega läinud sellest päevast peale iial enam rahvast joomisele meelitama. Aga Ants naeris salamahti, et kelmustükk korda oli läinud.

      Umbarvates tund aega enne keskööd läks Ants kirikusse. Ta leidis kiriku seestpoolt valgustatud ja pani natuke imeks, kui ta sisse astudes hulga rahvast ees leidis, keda palved siia ei olnud kogunud. Inimesed istusid ühe pika laua ümber ja mängisid kaarte. Ants ei tundnud kartust, või kui tal ka pisut kartusetunnet oli, ei lasknud ta tarkuse pärast sellest midagi välja paista. Ta läks julgesti laua juurde ja istus kaardimängijate seltsi. Üks neist oli teda tähele pannud ja küsis: „Vennike, mis sul siin otsimist on?“ Ants vahtis suurte silmadega tükk aega tema otsa ja ütles siis naeratades: „Sina, ninatark, peaksid parem suu kinni sulgema. Kui kellelgi siin küsimise õigust on, siis arvan, et mina seesinane küsija olen. Kui mina oma õigust ei tarvita, siis oleks teist vist kõige targem oma edev suu kinni sulgeda.“

      Selle peale võttis Ants kaardid kätte ja mängis tundmata meestega, kui oleksid nad ta paremad sõbrad olnud. Tal oli hea õnn – iga sissepandud raha tuli kahevõrra tagasi, misläbi mõne teise mängija taskud põhjani said välja tühjendatud.

      Nüüd kuuldi ühe kuke laulu; kesköö võis parajasti käes olla. Seal kustutati äkitselt küünlad ära ja silmapilk olid mängijad laua ja pinkidega üheskoos ära kadunud. Ants pidi pimedas kirikus tükk aega käsikaudu teed otsima, kuni viimaks kirikutorni trepi leidis.

      Kui ta esimesest trepist sai üles roninud, leidis ta viimasel trepiastmel ühe väikese mehikese istuvat, kel pea otsas puudus.

      „Hohoo, pisukene! Mis sul siin otsimist on?“ küsis Ants, ja andis talle vastust ootamata nii valusasti jalakannaga kuklasse, et peata mehike mööda pikka treppi alla veeres. Teise, kolmanda ja neljanda trepi peal leidis ta samasugused tummad vahimehed ees; ta laskis nad üksteise järel maha keeritada, nii et neil kondid kõiges kehas naksatasid.