Võõrasema. Friedrich Reinhold Kreutzwald

>

      VÕÕRASEMA

      Üks noore-ealine leskmees oli teist korda kosja läinud, aga silmad koju unustanud, sellepärast tõi ta väga tigeda nooriku majasse.

      Kõige kibedamat koerapidu pidi esimese naise tütar maitsema, kes kahe aasta vanuses kui talleke oli emast järele jäänud. Aegamööda, kus võõrasema ise oli tütrekese ilmale toonud, läks võõraslapse lugu hoopis lakka. Siiski kannatas vaene emata loomake kõike kibedat ja raskust ega kaevanud kellelegi oma viletsust, kui üksnes silmapisaratega: mõnikord jumalale taevas.

      Kaval, tige võõrasema oskas rahva silma ees oma kurjust varjata ja tegi mõnegi tembu, kust teadmata inimesed võisid uskuda, et tema võõrastütart enam hellitab ja kallimaks peab kui oma lihast tütart. Läksid tütarlapsed pühapäeval kiriku või kuhugi muusse võõrasse paika, siis nähti ikka võõrastütrel ilusamad ehted ümber kui oma lapsel.

      Aga nende naabruses elas üks tark lapseraugutaja vanaeit, see vaatas: lugu terasema silmaga ja teadis, kuidas võõrastütre lugu kodu käis, kus teiste silmi vaatamas ja nägemas ei olnud. Tuli vanaeit vahetevahel neid vaatama, siis silitas ta salamahti teiste nägemata võõrastütre pead ja palgeid, üteldes: „Kannata ja looda! Küll tuleb ükskord ka sinule parem aeg kätte.“

      Ootajale läheb aeg igavaks; ja kui aasta aasta järel mööda jõudis ja ometigi paremat pidu majasse ei toonud, hakkas vaenelaps mõtlema, et külaeideke temale üsna tühja oli luisanud.

      Juba olid mõlemad tütred inimeseks kasvanud, seal turi ühel hommikul kosilane nende talusse. Aga emale meelehaiguseks ei tahtnud mees mitte tema tütart, vaid võõraslast kosida. Ema ütles:

      „Lapsed on meil mõlemad veel väga noored, kelle kael tanu ei jõuaks kanda; mina ei raatsi neid nii vara mehele panna.“

      Mees ei tahtnud nii kaua oodata, mispärast viimaks kaup sobitati, et ta poole aasta pärast kosjaviinaga pidi tagasi tulema. Ema mõtles salamahti omas südames: küllap toimetan asjad nõnda korrale, et tema ometigi minu tütre naiseks võtab.

      Kui kosilane poole aasta pärast siis teist korda tagasi tuli, vahetas ema tütarlaste riided ümber ja pani nad mõlemad nõnda voki taha istuma, et tuppa astuja neid seljast, aga mitte silmist pidi nägema.

      Viinad võeti vastu ja ema ütles lahke sõnaga: „Noh, armas kosilane! Kui vanasõna tõtt tunnistab, siis peab süda sind nägemata oma armukese juurde vedama. Avalda mulle nüüd: kumb neist ketrajaist sinu omane on?“

      Kosilane astus sedamaid võõrastütre voki taha ja ütles: „Võõras küll koor pealt, aga tuum omane tütre sees.“

      Nõnda pidid nüüd kosjaviinad joodud saama; ehk küll tuline viha ema südant kippus lõhkuma, siiski näitas ta kosilasele lahket nägu. Aga pärast kosilase minekut langes rahesadu seda raskemalt vaesele tütrele kaela, keda ta arvas peiule salamahti märku olevat andnud.

      Pulmapäeva hommikul ehtis ema oma tütre uhkesti riidesse ja mässis silmad siidrätikute sisse, nii et vaevalt ninaots välja jäi, mispärast peig ega pulmalised tema pettust tähele ei võinud panna. Arvatud oma tütre asemel oli ta ühe õlest tite teinud, sellele tütre riided selga pannud ja leeaugu kõrvale istuma seadnud, et pulmalised uskuma saaksid: oma laps keedab niikaua kodu pulmalistele rooga, kui poolõde kirikus mehele laulatatakse. Võõrastütar vaene aga istus rehe all kummuli pööratud vanas tündris, kuhu palju risu peale oli pandud, et hiir kogemata lõksust välja ei pääseks.