Rõugutaja tütar. Friedrich Reinhold Kreutzwald

>

      RÕUGUTAJA TÜTAR

      Ükskord ennemuiste elas laias metsalaanes vana Rõugutaja oma naisega. Neil oli ka üks tütar, kes loodud kombel ilmale ei olnud tulnud, aga keda ema siiski inimeselapse viisil püüdis üles kasvatada, et edaspidi väimeest võiks saada.

      Räägitakse, et tütarlapsel, nii kaugelt kui on silma nähtaval, küll inimese nahk olnud, aga riiete all oli kuusekoor naha asemel keha katnud. Siiski lootis ema teda aegamööda mehele panna ja läkitas seepärast piigat igale poole rahva hulka, kus külades midagi pidu ehk ilu juhtus. Rõugutaja tütre ilusad riided, mitmekordsed helmeterongid, kullatud kaelarahad, suur sõlg ja siidipaelad hiilgasid küll poiste silmi, aga kosilast ei toonud nad iial majasse. Poisid naersid pilkamisel: pealt küll ilus ja sile, aga alt kore kui kärnkonn!

      Et tütreke viimaks kodus vanatüdrukuks ei hallitaks, läks ema nõiaeidelt abi otsima, laskis salajooki valmistada, mis – kui mehepoeg seda kogemata juhtuks jooma – teda tüdruku järel kihutab jooksma, kas tahtku või ei taha. Ema andis topsikese tütre kaenlaaluse karvu ja muid saladusi nõiaeidele, miska nõiaeit poiste kihutajat pidi valmistama. Kui imejook oli keedetud, ütles nõid: „Sest märjast seitse piiska, kas söögi või joogi sisse pandud, petab iga poisi, kes iial sest peaks maitsema.“

      Peale selle valmistati Rõugutaja talus suur võõruspidu, kuhu inimesi igalt poolt kokku paluti, iseäranis rohkesti poissmehi, et tütarlaps nende hulgast ühe võiks valida, kes kõige enam tema moka järgi näikse olevat. Kui pidu juba kaks päeva oli väldanud, näitas tütar emale ühe noormehe, keda ta väga endale abikaasaks himustas. Kaval ema pani salamahti seitse piiska nõiarohtu ühe koogi sisse ja andis koogi poisile süüa, mispeale vaesel mehikesel enam kuskil püsi ei olnud, vaid ta pidi nagu kassipoeg õlekõrre järele Rõugutaja tütre kannul jooksma, sest et tal muidu öösel ega päeval rahu ei tulnud.

      Lühikese aja pärast läks ta kosja, ja viinad võeti lahkelt vastu. Paar nädalat hiljem valmistati uhked pulmapidud, nõnda et pidude uhkus ja ilu lastelastele mälestuseks jääks. Aga mis see kõik aitas? Kui noorrahvas. õhtul kambri sai magama viidud, leidis peigmees sõbavarju alt nii palju koledust, et tal veri südames tarretas; ta põgenes veel selsamal ööl pakku ja jättis nooriku leseks järele.