1
Skandinaaviast tagasi, pidin kaua toibuma ega suutnud kuidagi uskuda, et olen Tallinnas. Näis, et kõik on nihkes, nagu oleks seitsme aasta jooksul, mil ma ühest riigist teise kolistasin, mingid riuklikud illusionistid linna kõverpeegleid täis riputanud. Isegi akna juures ei käinud mitu kuud.
Kui olin sunnitud külastama polikliinikut ja migratsiooniametit, jälitas mind kogu tee tunne, et olen kusagil Porsgrunnis või Bergenis või et näen vaid und, nagu kõnniksin oma vanas kodukandis ning – nagu unenäos tihti juhtub – ei tunne seda ära. Polikliinikus imestati mu üle kõvasti: viimane märge minu haigekaardile oli tehtud peaaegu kümme aastat tagasi. Sügisel 1996! Mind vaadati otsekui Laatsarust. Migratsiooniametis esitati liiga palju küsimusi. Ei viitsinud miskit välja mõtlema hakata. Tagasiteel eksisin ära. Hulkusin ringi ja näppisin ähmis olles taskus retsepte. Teel apteeki pudistasin pabereid, mis migratsiooniamet mulle välja oli jaganud, viskasin neid tasapisi ära ja kui taskud tühjaks said, rahunesin maha.
Meie kanti käisid nüüd teised bussid. Neid oli mitu, nad nägid veidrad välja ning ma ei teadnud, kuhu nad sõidavad. Ei tahtnud kelleltki küsida ka. Bussipeatusedki olid mujale viidud. Kogu aeg näis, et olen maha tulnud vales kohas. Nii juhtuski: buss viis mu raudteejaama. Mul polnud soovi kesklinna sõita (polnud valmis). Kuid buss muudkui sõitis ja sõitis. Vahtisin kohmetult läbi häguse akna välja. Majad olid üle värvitud, teed teise suunda pööratud. Ümberringi käisid koristustööd. Paplijäänukid sirutasid oma könte nagu lombakad kerjused. Snelli parki olid kasvanud laternapostid, need hõõgusid nõrgalt. Omaenese mutta uppunud tiik valas kallaku ja pajud üle sinirohelise värviga. Vanad kastanid olid kringliks paindunud. Ei ühtegi tuttavat pinki! Kõndisin Toompea müürini välja, tegin suitsu ja tatsasin tagasi. Otsustasin kevadeni edasi lükata (päikeseprillidega on lihtsam).
Kuid siiski ei pidanud vastu, ronisin talvel välja, kapuuts peas. Olin kasvatanud habeme ja vuntsid. Vaatasin oma peegeldust vaateakendelt ja rõõmutsesin: kuivõrd ma küll iseenda moodi ei ole! Olin naerust lõhkemas. Mida vähem ma sarnanesin selle ülbe noore mehega, kelle kaela saadeti kümne aasta eest mõõkhambulised pätid ja väärakad mendid, seda enam kasvas rinnus rõõm. Mõtlesin tookord, et oleksin nõus olema kääbus, kui mind vaid ära ei tuntaks. Vahet pole, millisena sa elad, põhiline, et elad! Kes sellest aru ei saa, ei taipa miskit ka elust enesest!
Jah, sihukese vatsa ja põskedega olin täitsa teistsugune. Silmadki helkisid teisiti: mitte väljakutsuvalt, vaid küdesid valvsalt, harva lahvatasid üksikud sädemed. Aastate jooksul pealispinna alla ladestunud hirm kustutas lõplikult nende läike. Ja nüüd oli minust saanud üks neist habemesse kasvanud tüüpidest, kes kõnnivad töötute radu, kellele piisab paarist-kolmest õllest, kes imevad pargis suitsu oodates, et keegi kutsuks neid kolmandaks pudelit tühjendama, unistades, et keegi juhtub tulema, keegi helistab, keegi kutsub kusagile, paneb mingit parklat või majakarpi valvama, palub pesumasina ära parandada ja andub eriliste jamadeta, pakib kokku ja saadab ära mingitele saartele …
Lohutasin ennast: nüüd on mind lihtne ükskõik kellega sassi ajada, kuid mitte ära tunda.
Ostsin õlut. Pugesin peitu mingi tehase varemetesse, mis olid lammutamist oodates Meritoni hotelli, peapostkontori ja Plaza-kino vahele varjunud. Ronisin justkui vaim mööda pudenevaid astmeid teisele korrusele ja silmitsesin katkilöödud klaasiga aknaorvas seistes Narva maanteed.
See oli imelik.
Mõne hetke vältel näis mulle, et varemed vaatavad linna läbi minu silmade. Lipud laperdasid tuules. Peegeldused Tallinki hotelli klaasides venisid naeratuseks ja tegid silma. Tohutu kraana kriuksus ja liikus. Äkki tekkis mul meeleheitlik soov linnale endine ilme tagasi anda. Kujutasin ette rohelisi tähti kaubamaja katusel, kauplust Tallinn; amputeerisin kraana, hotelli, kino ja muude arhitektuuriliste europeletiste siluetid, mis udust välja paistsid. Minevikupilt püsis mõne hetke silme ees, siis hakkasid foorid vilkuma, mõlemalt poolt valgusid peale autod, rebisid selle tükkideks – ja mul läks süda pahaks.
Kesklinnas ma enam ei liikunud. Hakkasin rohkem mere ääres suitsetamas käima. See näis külmunud peast endine: tumesinine valgete rantidega tasandik. Jäine kõrb ja täpselt samasugune taevakõrb selle kohal. Kuulasin, kuidas jää hingab. Sulgesin silmad: pilliroo kahin, tuule pekslemine männiladvus, lõhede nagin ja vee nuuksumine. Kujutluspiltide killud, jäälahmakate tükid. Tuul. Pudi jalge all. Jäätunud jäljed. Haukumine.
Kuid ükskord sattus mulle seal ette keegi väga tuttavlikult irvitav tüüp. Hakkasin pabistama ja tegin kähku minekut. Ei saanud kaua und: püüdsin meenutada, kus ma sellist irvet olin näinud. Vähkresin, vähkresin ega suutnudki meelde tuletada. Igal juhul mere ääres ma enam ei käinud.
Valisin inimtühje paiku, püüdsin pea igaüht vältida. Kuid inimesi kiskus minu poole kui magnetiga. Alguses jooksis ligi koer, pärast ilmus välja inimene. Varjasin ennast vanalinnas. Seal olid ümberringi vaid turistid. Mind peeti Norra hilpudes samuti turistiks. Jagati flaiereid.
Ega ma keeldunud. Tüdrukud, kes müüsid postkaarte ja mandleid, pöördusid minu poole inglise keeles. See tegi rõõmu. Rääkisin inglise keelt ka kohvikus (arve väänati suuremaks, isegi see tegi rõõmu!); ennast inimeste eest linnaplaaniga varjates jõin kombekalt teed nagu ämblik oma võrgus.
Ühel sellistest käikudest lasin ennast liialt lõdvaks, tegelesin oma mõtetega, kõndisin kedagi märkamata. Ega kedagi suurt polnud ka. Pimedus oli kõik tornitipud endasse imenud. Katusekividelt tilkus musikaalselt vett. Ojake vulises. Hakkasin unistama. Vajusin mingisse lapsikusse meeleollu. Tatsasin veenires ujuvat kommipaberit jälgides mänglevalt mööda järsult käänduvat tänavajuppi. Ja siis sukeldus pöörde tagant välja – Perepelkin. Nagu kurat mängutoosist! Ma isegi libisesin ootamatusest. Ajasin käed uppi. Komberdasin jääl nagu kloun. Ta vaatas mind, kes ma seal tantsisin, tundis ära, naeratas salapäraselt. Perepelkin kõndis käest kinni mingi neiuga. Too oli niivõrd värvitu, et tema kohalolu polnud üldse tajutav (nagu oleks Perepelkin vaid kujutlenud, et kõnnib koos tütarlapsega, või oleks vaid mõelnud mingist tütarlapsest). Näis, otsekui oleksid nad ühest second-hand’ist riideid ostnud: temake kandis mingeid veidraid hilpe, tema ilmetu värvi ja lõikega mantlit. Tundus, nagu oleksid nad sugulased, astusid aeglaselt ja süngelt, justkui tuleksid matustelt. Vahest seetõttu, et kõndisid mööda üsna järsku ja libedat tänavat ülespoole.
Perepelkin päris mulle altkulmu otsa kõõritades, kuidas käsi käib; vastasin, et tasapisi. Olekski olnud kõik, kuid ta teatas jalamaid, et töötab nüüd politseis. Sedasi tähtsalt, uhkusenoot hääles: „Mina töötan nüüd politseis,” ja mul hakkas kuidagi ebamugav, justkui oleks ühekorraga külmemaks läinud ja valgust vähemaks jäänud, jalad olid kui maa külge kleepunud – paigalt ära ei saanud –, seisin ja naeratasin, kuulasin, tema aga uhkustas: „Raha pole küll teab mis suur, aga vähemalt peetakse lugu, lugupidamist aga osta ei saa ning üldse – soodustused… soodustused… pension…”
Oleksin pidanud kätt andma ja edasi minema, kuid mul polnud üldse jõudu inertsile vastu hakata. Seisin justkui unenäos ja selles unenäos hoidis minust kinni Perepelkin ega lasknud lahti.
Tema oleks muidugi tahtnud minuga suhelda. Kuidas siis veel, selline eriskummaline saak ja pealegi ise sülle kukkunud; kobades mind läbi varruka (justkui üritades veenduda, et ma tõeline olen), nurrus Perepelkin silmi kissitades:
„Tohoh, keda ka vahel näha saab,” korrutas ta. „Kuus aastat…”
„Seitse,” parandasin mina.
„No näed sa… Koguni seitse aastat! Seitsme aasta jooksul uueneb organismis kõik!” lisas ta, pöördus neiu poole ja jättis temaga kuidagi ebaviisakalt hüvasti. Selgitas kohmetudes, sumbuurselt, et pole inimest seitse aastat näinud: „Igasugu asjaolusid tuleb ette, saad aru?” – ja tegi mulle silma, nagu annaks sellega mõista, et teab nendest asjaoludest kõike.
Tõmbusin kössi. Tema sõnades kõlas miskit kabinetlikku, näis, et ta hääl oli muutunud tolmusemaks. Asjaolud, inimene… Nähtavasti tähendas „inimene” Perepelkini jaoks sedasama mis „kannatanu”, „hageja”, „süüalune”, „kahtlustatav”, „tunnistaja” ja muu taoline. Eestis ei saa igaühe kohta „kodanik” öelda ja nähtavasti kasutavad nad seal, kabinettides, sõna „inimene”.
Neiu noogutas mõistvalt, tõmbas ennast kangestunud käevangust lahti ja hajus kuidagi ruttu minema, nagu teda poleks