LUGU SELLEST, KES MINA NIISUGUNE OLEN
Tere!
Ma olen hästi väikest kasvu.
Olen nii pisike, et võin mõnel suuremal koeral kõhu alt läbi kõndida. Aga sellest pole midagi, sest ega kõik koerad pole tingimata suured. Mõned on ka pisikesed. Kas või juba sellegi jaoks, et väga suured koerad väikesi vaadates aru saaksid, kui suured nad ikkagi on.
Kustkohast nad seda muidu teada saaksid?
Tänu pisikestele nad nii uhke näoga ringi kõnnivadki!
Ma olen nii väike, et mahun padja peale magama ja ruumi jääb ülegi. Seepärast ütlevad mõned inimesed minu kohta, et ma olevat nagu rotipoeg.
Ma olen valget värvi ja hästi krässus karvaga. Ma olen kohe täitsa lumivalge, kui ma ennast just ära määrinud ei ole. Ainult kõrvaotstes, sabaotsas ja seljal on natuke pruunikaid karvu.
Peale selle on mul veel must ninaots ja roosa kõht.
Ma ei tea, kuidas arvavad teised, aga oma arust olen ma maailma kõige toredam peni. Teist niisugust pole kogu meie planeedil.
Ainult mina.
Kõige vahvamaks asjaks minu juures on mu nimi.
Kutsa!
See nimi pandi mulle juba siis, kui ma hästi väike olin ja ma olen sellega üliväga rahul. Ma ei tea ise ka, miks, aga see meeldib mulle.
Kui ma seda nime kuulen, siis hakkab saba kohe iseenesest liikuma.
Oma nime kuuldes vehin ma sabaga hoolsasti, aga lesides hakkan ma sellega vastu põrandat taguma.
Põnts-põnts.
Imelik on mu nime juures ainult see, et ma ei saa sugugi aru, kustkohast kõik inimesed seda teavad? Isegi võõrad ja sellised, kes näevad mind esimest korda elus. Ometi on neile asi kohe selge.
„Näe, kui vahva Kutsa!”
„Tere, Kutsa!”
Niisugune asi paneb mu tavaliselt tagajalaga kõrvatagust kraapima. Sedasi teen ma alati, kui ma segadusse olen sattunud. Niimoodi on hea oma kohmetust varjata.
Ega inimesed siis seda alati teadma ei pea, kui ma millegipärast segadusse olen sattunud.
Minu koduks on linna kõige vanem maja. Siin on mitmeid kortereid ja neist ühes me kahekesi elamegi.
Mamma ja Kutsa.
Ma olen oma koduga üliväga rahul.
Nagu ma juba ütlesin, on selle hoone näol tegemist linna kõige vanema majaga. Mamma on ka päris vana, aga see maja on temastki vanem. Minu kodu olevat ehitatud juba siis, kui seda linna veel olemaski polnud.
Linna asemel olid siis suured ja paksud männimetsad. Natuke on neist veel praegugi järel, sest kui meie toa aknast välja vaadata, siis teisel pool sood on näha suurt metsa.
Mõnikord käime seal kõndimas. Aga seda saab teha ainult kuivadel aegadel, sest metsaminekuks peame saama kuidagi üle sooäärel oleva oja, aga kevadeti-sügiseti on vesi seal kõrge ja me ei pääse üle. Mina ehk saaksin, aga Mamma ei saa. Tema kardab vettekukkumist.
Meie maja asub kahe linnajao vahel. Ühele ja teisele poole jääb linn, aga kolmandas küljes on soo, mille tagant paistab mets. Neljandas küljes on väike lagendik, mis lõpeb suure sõiduteega. Teisel pool sõiduteed on minu Kodujärv.
Seal me käime Jantsaga kalal ja see meeldib mulle väga. Jantsa on Mamma poeg ja tema kodu on ühe suure maja teisel korrusel, mis asub meie kodust umbes poole kilomeetri kaugusel.
Ma olen siin elanud juba tervelt kuus aastat ja niisama vana ma tegelikult olengi. Koera kohta juba päris soliidne iga, aga Mamma armastab öelda, et mina ei saavatki vist täiskasvanuks. Mul olevat seniajani kutsikakombed küljes.
Ma jooksvat ringi nagu kutsikas.
Ma olevat arg nagu kutsikas.
Ma ehmuvat iga asja peale nagu kutsikas.
Ma tahtvat väikese koera kombel Mamma süles istuda.
Ma ei saa aru, mis selles kõiges imelikku peaks olema, sest ma ju olengi üks väike koer.
Ühesõnaga – Kutsa, ja ei tea, kellel siis veel peaksid kutsika kombed küljes olema, kui mitte ühel Kutsal?
LUGU KURVAST LAPSEPÕLVEST
Väiksena olin ma oma pesakonnas kõige armetum. Polnud koera nägugi. Olin nagu rotipoeg. Ma olin nii armetu penihakatis, et inimesed üldse ei uskunudki, et ma elama jään.
Olin nõrk ja äbarik, sihuke äpu, et hakkasin teistest kutsikatest palju hiljem kõndima ja haukuma. Mu vennad ja õed jooksid juba ammu ringi, aga mina alles roomasin. Mu käpakesed olid nii nõrgad, et niipea kui ma püsti tõusin, hakkasid need värisema ja siis prantsatasin ma niuksatuse saatel külili.
Mataki!
Niisamuti ei olnud mul pisikesena õiget koerahäält. Nimelt ei osanud ma haukuda. Ja kui proovisingi, siis ei tulnud mu kõrist mitte haukumist, vaid mingit isemoodi viginat. Ning ühe korraliku koera kombel urisemise asemel mõistsin ma ainult piiksuda. Umbes samamoodi, nagu teevad seda hiired.
Seepärast olin ma oma õdedele-vendadele kole kade. Mõnel neist oli hästi jäme hääl nagu suurel täiskasvanud koeral, ja see hääl tuli nagu tõrrepõhjast.
Aga minul? Ainult mingi viiks-viiks.
Oi, ma olin armetu! Ma olin nii armetu, et seda on lausa võimatu sõnadesse panna. Olin oma õdedest ja vendadest palju väiksem ega andnud ühe korraliku penihakatise mõõtu välja ei eest- ega tagantpoolt.
Seepärast, et ma nii pisike ja nõrk olin, kiusasid teised kutsikad mind kogu aeg. See on siin ilmas ikka nii, et nõrgematele tehakse liiga. Ja mulle tehti! Nad olid minust suuremad ja tugevamad ja nad kiusasid mind vahetpidamata.
Napsasid näiteks meie ühisest toidukausist kõige maitsvamad palad endale.
Nad ei lasknud mind kausi ligigi. Ükskõik kuidas ma ka end nende vahele nügida ei püüdnud, keerasid nad mulle oma suured kered ette ja nii ei saanudki ma toidukausi juurde enne, kui kõik teised olid kõhu täis söönud.
Alles siis ja kõige lõpuks tuli minu kord. Kõige viimasena.
Ma olin oma õdede-vendade peale seepärast hirmus solvunud. Õigupoolest polnud ma solvunud mitte ainult nende, vaid kogu maailma peale. Mis see siis olgu! Väikestele tehakse kogu aeg liiga. Kus on õigus? Mida ma teile teinud olen?
Niisamuti oli teiste ülekohtu tõttu probleeme magamisega. Kõik teavad, et väikesed penihakatised tahavad magada nii, et nad on vastu oma ema sooja ihu. Aga sealgi ei jätkunud minu jaoks ruumi.
Teised lesisid ema kõrval ja laiutasid seal, nii nagu vähegi jaksasid, aga mina pidin seda kõike vesise suuga pealt vahtima.
Ma kadestasin neid. Kadestasin ja põlgasin, aga samal ajal ka kartsin!
Mul oli raske lapsepõlv!
Nii raske, et ma hakkan seniajani endamisi urisema, kui see kõik mulle meelde tuleb.
Võib-olla seepärast ma olengi praegu sihuke väheke imelik koer. Vähemalt inimeste arust. Nad peavad mind üliväga arglikuks ja pelglikuks peniks, aga tegelikult pole ma nii pelglik ühti. Ma olen lihtsalt ettevaatlik, sest lapsepõlv on mulle õpetanud: ettevaatus pole iial kurjast.
Kust mina tean, mis kurjad plaanid võivad olla näiteks suvisel ajal minu poole kargleval konnal või siis öösiti toapõranda all krabistaval hiirel?
Ei! Parem hoida, kui oiata. Parem juba ruttu konna juurest plehku panna või siis Mamma juurde voodisse pugeda.
Ja vaat seal tema jalutsis on siis hea ja kindel olla. Seal on maailma kõige turvalisem koht.
Vähemalt minu jaoks.
LUGU ÜHEST TEISEST KOERAST
Enne mind oli Mammal üks teine koer. Aga tema oli hoopistükkis teist sorti. Mina olen bolonka, aga see Mamma eelmine koer oli terjer. Värv