Nupumees. Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Nupumees

      Kalevipoja päevil elas Kunglamaal väga rikas kuningas, kes iga seitsme aasta järel kesksuvel oma riigi alamatele suured ilupidud laskis valmistada, mis iga kord järjestikku kaks ja kolm nädalat vältasid. Niisugune ilupidude aasta oli parajasti käes ja paari kuu pärast pidude hakatus oodata; aga rahva ootus ja lootus näis sel puhul kahevahelisem kui muidu, sest et kaks korda – neljateistkümne ja seitsme aasta eest – oodatud rõõm nurja oli läinud.

      Ehk küll kuninga poolt küllalt pidude vara oli muretsetud, siiski ei saanud kellegi suu sellest maitsta. Asi näis imelik ja uskumata küll, aga palju inimesi leiti igal pool, kes oma silmaga nähtuse tõeks tunnistasid.

      Mõlemal korral – nõnda räägiti – kui valmistatud söögid ja joogid pidulisi ootasid, oli tundmata võõras mees tulnud kokkade ülema juurde luba paluma söögist ja joogist paar suutäit maitsta, aga kulbipistmine leemepatta ja õllekannu suuletõstmine oli imeväel kõik aidad, käsikambrid ja keldrid tühjendanud, nii et kuhugi riismeid ega piiska järele ei jäänud.

      Kõik kokad ja kokapoisid olid aga nägemist vandega kinnitanud; siiski oli rahva viha raiskuläinud pidude rõõmu üle nii suur, et kuningas neile lepituseks seitsme aasta eest kokkade ülema pidi laskma üles puua, miks ta võõrale mehele maitsmise luba oli andnud.

      Et sellel korral jälle säherdust pahandust ei tõuseks, oli pidusid valmistavale ülemale tõotatud väga rohke palk, ja kui sellegipärast keegi vastutust enese peale ei tahtnud võtta, lubas kuningas viimaks oma noorema tütre valmistajale abikaasaks; aga õnnetuse korral pidi mees kahju eest eluga vastama.

      Riigi rajal, kuningalinnast kaugel, elas nõukas talumees kolme pojaga, kellest noorem maast madalast juba teravat mõistust näitas, sest et Murueit teda kasvatanud ja salamahti mõne korra oma rinnal oli imetanud. Isa nimetas poega nupumeheks, miska1 ta tahtis tähendada, et pojal rohkesti mõistust nupus oli. Ta ütles mitu korda poegadele: „Teie, vanemad vennad, peate keharammu ja kätetööga endile igapäevast leiba teenima; sina, pisike nupumees, võid mõistuse läbi maailmas edasi saada ja ükskord vendadest kõrgemaks tõusta.”

      Enne surma jagas ta oma põllu- ja heinamaad pooleks, mis vanemale ja keskmisele pojale päranduseks said. Nooremale pojale andis ta niipalju teeraha, et ta laia maailma võis minna oma õnne katsuma.

      Kadunud isa keha ei olnud laual veel külmaks jahtunud, seal riisusid vanemad vennad nooremalt viimse kopika, viskasid ta üle läve toast välja ja hüüdsid pilgates: „Sina, kaval nupumees, pead meist kõrgemaks tõusma ja üksnes mõistuse läbi maailmas edasi saama, seepärast võiks raha sulle koormaks olla!”

      Noorem vend unustas vendade kadeduse ja läks mureta teele. „Küllap jumal annab õnne!” oli ta endale troostiks ja saatjaks isakojast kaasa võtnud; vilistas kurvad mõtted tuulde ja kõndis lahkel sammul edasi.

      Kui ta tühja kõhu näpistamist hakkas tundma, sai ta kogemata kahe reisija antvärgi2 – selliga kokku. Nupumehe viisakas olemine ja naljakas jutt oli sellidele meele järgi; nad andsid puhkepaigas talle oma leivakotist süüa. Nõnda ajas Nupumees esimese päeva õnnelikult õhtule. Sellidest õhtu eel lahkudes läks ta rõõmsasti edasi. Täidetud kõht ei lasknud homse päeva muret tõusta, öömaja leidis ta igas kohas, kus haljas muru põrandaks all ja sinine taevas katuseks peal oli; kivi pea all andis pehme padja magajale.

      Teisel päeval lõuna eel jõudis ta ühte üksikusse tallu. Noor naine istus ukse ees ja nuttis härdasti. Nupumees küsis, mis ta südant nii raskesti oli kurvastanud, ja kuulis naise suust:

      „Mul on hullu peaga tige mees, kes mind iga päev peksab, kui ma ta jampse tahtmisi ei jõua täita. Täna käskis ta mind õhtuks enesele kala keeta, kes vees küll elab, aga kala ei tohi olla, ja kel silmad küll, aga mitte pea küljes. Kust ma niisuguse elaja maa pealt võiksin leida?”

      „Ära nuta, noorikukene!” ütles Nupumees trööstides, „su mees himustab vähki, kes vees küll elab, aga kala ei ole, kel ka silmad, aga mitte peas.”

      Naine tänas hea juhatamise eest, andis talle süüa ja veel leivakoti teemoonaks kaasa, millega Nupumees mõne päeva võis elada. Selle kogemata tulnud abiga võttis ta sedamaid nõuks kuningalinna minna, kus tarkus kõige enam peab maksma; seal lootis ta vististi õnne leida.

      Kõigis paigus, kuhu ta tuli, ei kuuldud muud juttu kui kuninga suvistest lustipidudest. Kui Nupumees oli kuulda saanud, missugust palka valmistajale oli lubatud, hakkas ta asja arvama ja enesega nõu pidama, kas ehk võimalik ei oleks ametit oma peale võtta.

      „Läheb asi korda,” ütles ta ise endaga rääkides, „siis olen korraga õnne teel. Mis kartust võiks mul olla? Kõige pahemal korral kaotaksin oma elu, aga surema peame ükskord ometi, olgu varem või hiljem. Alustan asja targast otsast, miks siis see korda ei peaks minema. Ehk on mul parem õnn kui teistel. Ja kui kuningas oma tütart mulle ka ei annaks, peab ta ometi lubatud rahapalga maksma, millega rikkaks meheks tõusen.”

      Sedaviisi mõeldes sammus ta edasi, laulis ja vilistas kui lõoke, puhkas vahel põõsa varjus päeva palavust, magas öösel puu all või lagedal ja jõudis õnnelikult kuningalinna selle päeva õhtuks, millal ta hommikul leivakoti põhja oli tühjendanud.

      Teisel päeval palus ta luba kuninga ette minna. Kuningas märkas ta osavat mõistust ning julgust ja nõnda saadi hõlpsasti kaubale.