JAGAMISE AEG
REISIKIRJAD. AMMUSED LOOD, mis aastatega aina ammusemaks muutuvad. Mõttemaailma ehituskivid. Mida koolitustelt, seminaridelt, kursustelt ja muudelt sedasorti kogunemistelt kaasa eriti ei saa.
Kuidagi nii võiks käesolevat valimikku lugeda ja mõista.
Enamasti on need lood varem kuuldud ja loetud. Siin on nad reas nii, et varasemad enne ja hilisemad pärast, seal vahepeal aga tänavu kirja pandud Siberi-päeviku märkmed 1984. aasta sürrealistlikult meteoriitikaekspeditsioonilt Tunguskale, kuhu nüüd vabast Eestist pääseda on küllap keeruline, kui mitte päris võimatu.
Tekste ei ole muudetud, sest kunagi võõrsilt kodumaale avanenud vaadet ei ole võimalik ega vajagi enam muuta. Tarvilikud selgitused leiduvad joone all.
Möödunud sajandi retked ja rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Sajand oli teistsugune, rändajast ärme parem räägi. Kunagiste reisikogemustega ei ole temal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.
ÜHEL ILUSAL KEVADEL
ÜHEL ILUSAL KEVADEL AVASTASIN VAEVALT TUNNISE RONGISÕIDU kaugusel oma kodulinnast maa, kus iga puu ja põõsa taga on midagi leida. Seal nägin esimest korda põtra ja kuulsin esimest korda taevahoidjate vilehääli. Seal õppisin laukarabal liikumise ja metsaperedesse öömajale rääkimise kunsti ning sain teada, et maailmas on olemas tedrekuningad ja kahe sabaga sisalikud. Esimene mälestus mõtusekuke laulust, esimene näsiniine õis, esimene pilt kotkapessa. Öisel lõkkel oli seal salapärane kuma ja isegi kuu paistis kuuskede tagant teistmoodi kui mujal.
Hiljem sain teada, et seda toredat maad kutsutakse Kõrvemaaks. Ja ikka, kui on kevad, kui tahan, et mu ümber oleks midagi teistmoodi kui iga päev, istun rongi ning tunni aja pärast olen Kõrvemaal.
ÜHEL ilusal kevadel sain tuttavaks Eediga. Praegugi veel, ligi kakskümmend aastat hiljem, kui matkateed mind Kõrvemaa armsaks saanud metsadesse viivad, tulevad alati meelde õhtud Eedi juures: soe tuba, petrooleumilambi lõhn, põrandal ringutav kass, päratu suure ahju peal kuivavad kummisäärikud ja klaasides aurav köömnetee.
Need olid vaiksed ja mõnusad õhtud.
Eedi ei imestanud kunagi selle üle, et mis need poisid küll asja eest, teist takka metsi mööda ringi luusivad. Tal oli alati meie jaoks metsauudiseid. Eedi oskas meile igal kevadel ikka ja jälle juhatada midagi uut, mis ta talviste tööde aegu oli avastanud: oli see siis kanakulli pesa, huvitavalt murdunud puu või rebaseurud. Vahel rääkis ta meile oma jahilugusid, aga alati, kui metsast tulime, pidime Eedile jutustama omi uudiseid. Siis kallas perenaine Juuli meile kuuma köömneteed ja meie jutustasime. Eedi kuulas ja noogutas, ainult mõnikord ütles vahele kas „nonoh“ või „jajah“.
Õhtuti enne puhkama heitmist käisime üheskoos õue peal taevakaart vaatamas ja kuulamas, kas metsast ehk öökulli huikeid ei kosta. Seepeale andis Eedi meile suure sületäie kasukaid ja saatis lakka magama, sest ta ju teadis, et nii on kõige mõnusam. Aga hommiku poole ööd kobis taskulambiga üles ja näpistas meid kõiki ninast, et me varast rongi maha ei magaks ja kooli hiljaks ei jääks.
Niisugune mees oli metsavaht Eedi, kelle sagedaseks külaliseks olin ühtejärge kümme aastat.
ÜHEL ilusal kevadel kolis Liivoja äärde õõnsa kase sisse elama karvasjalg-kakk. Sel kevadel istusin pikki õhtuid oja kaldal või lagendiku serval ja ootasin, et väike isand endast märku annaks. Kui lõpuks kostis hämarusest ta huikamine, siis teadsin kindlalt, et Kõrvemaa metsadesse on jõudnud kevad.
Karvasjalg-kakul on hääletu lend, suured kollased silmad, seljas siidpehme kuub ja jalas sulelised sukkpüksid – ainult tillukesed mustad küünised paistavad välja. Eesti metsade öökullidest on karvasjalg-kakk vahest kõige lihtsameelsem ja usaldavam. Kui tema huikamisele vilega vastata, hüüab ta tingimata veel ja veel, vahel aga satub segadusse ja saab koguni pahaseks. Siis lendab ta üsna juurde, mõnele oksatüükale, ja laseb tulla kõik, mis südamel. Karvasjalg-kaku muidu nii hoolikalt silbitatud vile läheb nüüd sassi ja kui kakku mitu tundi järjest peibutada, hakkab ta hääl vahel naljakalt kõhisema. Kevadõhtutel on need väikesed öölinnud muidugi kodu küljes kinni ega lase end kaugele ära petta, aga sügisel, septembris, võivad nad öist teelist mitu kilomeetrit saata.
Üks augustikuu öö Kõrvemaal jääb alatiseks meelde. Oli kuuvalge, ja et suve viimast täiskuuööd ei ole lihtsalt sünnis maha magada, kõndisin piki metsaveoteed Jänijõelt Tarvasjõe poole. Aeg-ajalt lasksin karvasjalg-kaku kombel vilet. Vaevalt kilomeetri astunud, sain endale kaaslase. Ilmus metsast, jäi imelikke kurguhääli tehes mu ümber lendlema nagu hiiglasuur suru ega mõelnudki ära minna. Poolel teel Tarvasjõele liitus meiega veel üks kakk. Niipalju kui kuuvalgel näha võisin, said nad omavahel hästi läbi. Aga ka mind ei raatsinud nad millegipärast maha jätta. Alles siis, kui veel ligi pool kilomeetrit kõndinud olin ja põlendiku ääres seisma jäin, kadusid mu kaaslased teineteist taga ajades pimedusse. Küll piiksusin ja vilistasin nii igatsevalt, kui veel oskasin, aga tagasi nad enam ei tulnud.
Karvasjalg-kakk näitab end ka päeva ajal. Kas täiesti juhuslikult või siis pesa juures.
Istub näiteks mõne meetri kaugusel oksal ja vaatab. Inimene võib oma nägu väänata niisuguseks ja naasuguseks, naeratus või tusk paneb särama või varjutab inimnäo tervenisti kõikide ta kortsude, kurdude ja lohukestega. Kaku nägu on liikumatu nagu mask, aga ta silmad on nii väljendusrikkad, et näib, nagu teeks oksal istuv öökull sulle nägusid. Mõnikord vaataks ta nagu igatsevalt tühjusesse, samas on tülpinud ja kurb. Hetk hiljem on su ees blaseerunud isand ja ta vaatab su poole, nagu oleksid kärbatanud seen – pole sul maailmas mingit otstarvet ega mõtet, sa oled pisike ja tühine. Püüad kakule selja taha hiilida, saadavad sind otsekui kaks kollast laternat. Sealjuures võib lind oma pead pöörata keha asendit muutmata julgesti sada kaheksakümmend kraadi!
Sümpaatne lind. Kui püüad tõlgendada ta käitumist ja lahti mõtestada ta pilgu sügavat filosoofiat, on nali omast käest. Ent kui mõelda, et see, mis liigub pisikeses peas nende ilusate silmade taga, on inimesele kättesaamatu nagu tähed taevas, siis tajud äkki aastatuhandete barjääri, mis inimest ja öökulli vaatamata paarimeetrisele kaugusele teineteisest lahutavad. Ja lõbususe asemel sugeneb hinge imelik segu igatsusest, kiivusest ja veel millestki, millele ei mõista nime anda.
Oli talv kuitahes kiire, on kevad kuitahes viril – karvasjalg-kaku hoolega silbitatud „hu-hu-hu-hu-hu…“ ei puudu Kõrvemaa aprillikuiste ööhäälte seast kunagi. Vaikib täna, vaikib homme, aga ülehomme teeb ta kuskil kuusetihnikus ikka oma noka lahti.
Ühel ilusal kevadel astusin viimaselt rongilt väikest rada mööda metsiste mängupaiga poole. Ei mõelnud õieti millelegi. Kuulasin ainult, kuidas seljakotis loksus termospudel kuuma kohviga ja kuidas kummisaabaste sääred teineteise vastu loperdasid; et teerada mitte kaotada, vahtisin ainiti taskulambi valgussõõri enda ees. Ümberringi oli pime ja vaikne mets.
Äkki kostis otse jalgade eest teerajalt vali ja võigas karjatus. Niisuguse kisaga tuleks ehk toime mõni väike peni, aga ta hääle peaks astendama ja laskma läbi mõnest masinast. Jalad võttis nõrgaks! Tead küll, et see on mingi väike loom ja et ta säärde ei karga, aga ikkagi üllatab niisugune karjatus öises metsas ebameeldivalt.
Kui esimesest ehmatusest toibusin, kuulsin enda kõrval männitüvel küünte krabinat. Ja otsekohe oli taskulambi valgusvihus väike metsik lõust: roheliselt hiilgavad silmad, heledad kõrvaääred ja kurgualune, tilluke märg nina, selle all kaks rida valgeid nõelteravaid hambaid.
Nii kohtutakse metsnugisega küll vist üksainus kord elus! Vaatasin loomakest kolm-neli minutit. Nugis hoidis käppadega männitüve ümbert kinni ega liigutanud. Häält ka enam ei teinud – ainult lõõtsutas. Toetasin jala vastu puud ja hakkasin seda kiigutama. Iga kord, kui puud tõukasin, nugis karjatas. Jätsin männi rahule, jäi ka nugis vakka. Taskulampi vahtis nagu võlutu.