1. peatükk
“TERE!” ÜTLES MARTA naabertooli nihutades. “Näed suurepärane välja!”
“Tere. Sina samuti.”
“Oh, ära valeta. Ma ei tundnud sind kohe äragi, läksin juba mööda. Siis mõtlesin – ei, see on ikkagi Justine!”
Ta riputas oma vihmavarju toolileenile ja võttis istet.
“Mis tuuled sind meie saarele tõid? Poodlemine?”
Ta osutas minu teisele toolile asetatud pakkidele.
“Enam-vähem. Allahindluste aeg ikkagi… Aga kuidas sina siia said?”
“Ma elan siin vastasmajas.”
Ta osutas käega.
“Seitsmendal korrusel. Ainult aknad on teisele poole. Need on vaatega Notre Dame’ile.”
“Tõesti?”
“Loomulikult. Kas sa pole kunagi minu juures käinud?”
“Ei. Samuti nagu sina minu juures.”
“Imekspandav…”
Marta kergitas kulmu.
“Tunneme ju teineteist nii kaua!”
“Aastat kaksteist kindlasti!”
“Kuule, lähme õige minu juurde? Muide, ma sain täna honorari. Kahekümne viienda raamatu eest! See on ju meie ühine lapsuke. Kui poleks olnud sind, poleks olemas ka kirjanik Marta van Bojiki.”
“Mis sa nüüd, Marta, ma olen ju ainult toimetaja, oleksid ka minuta…”
Ta lõi käega.
“Ära ole nii tagasihoidlik! Sina uskusid mind kõigepealt. Sina veensid kirjastust vastu võtma minu esimese abitu käsikirja, sina õpetasid mind kirjutama, süžeed üles ehitama, parandasid mu grammatikavigu, vähendasid ohtraid mõttekriipse… Sa oled minu muusa!”
“Braavo, Marta, aga sa liialdad. Ma tunnen end ebamugavalt.”
“Lähme!”
Ta sikutas mind varrukast.
“Korraldan sulle “ekskursiooni lossis”. Mul oli väga hea disainer. Valmistame midagi maitsvat, keedame tõelist kohvi. Cezve’s! Mul on tõeline hõbedane Türgi cezve. Joome konjakit või Amarettot! Ma ju tean, et sa armastad Amarettot! Me joome alati kirjastuse vastas olevas kohvikus Amarettot, kui ma honorari olen saanud. Tulin täna, kui honorari sain, mõttele, et kutsuksin sind õige…”
“Vabanda, Marta, et ma sind katkestan, kuid üldiselt oleme me praegu kohvikus. Võime Amarettot juua ka siin. Ja kohv on siin täiesti normaalne. Ma olen juba kaks tassitäit joonud. Loomulikult mitte hõbedases Türgi cezve’st… Muide, aga mis kell on? Ma unustasin kella käe peale panemata.”
Marta kissitas kavalalt silmi, sirutas käe ja näitas oma kella numbrilauda.
“Viie minuti pärast kolm. Kui täpsem olla, siis seitsme, mul käib kell pisut ette. Aga miks sa kohe ei ütelnud? Me oleme ju täiskasvanud inimesed ja siin pole midagi häbeneda. Ma siis ei sega. Muide, näed tõepoolest jalustrabav välja!”
Ta hüppas laua tagant püsti.
“Kui rumal ma ikka võin olla…”
“Ei!” Haarasin tal käest. “Jää siia!”
Marta tegi suured silmad.
“Aga sul on ju kohtamine!”
“Mitte minul. Istu. Palun!”
Kohviku uksele ilmus ettekandja. Andsin talle märku ja ta tuli meie juurde.
“Ma ei saa millestki aru,” pomises Marta.
“See tähendab?” täpsustas ettekandja.
“Palun kaks Türgi kohvi, kaks firmakooki ja klaasike Amarettot,” ütlesin mina.
“Kakskümmend viis grammi või viiskümmend?”
“Pudel,” ütles Marta ja vaatas mulle otsa. “Mina kostitan. Ja kummalegi lõhesalat. Neil on väga hea salat. Žuljen on neil ka väga maitsev. Kas võtame veel žuljeni ka? Tahaks midagi sooja.”
“Ehk daamid astuvad sel juhul sisse?” Ettekandja lasi silmad üle täiesti tühjade laudade. “Õues on üsna jahe ja pealegi võib iga hetk sadama hakata.”
“Mis sa arvad?” küsis Marta.
“Siin on suurepärane vari,” teatasin mina, “nii et vihm siin ei hirmuta.”
“Vabandust, daamid, aga mulle tundub, et Amaretto ei sobi hästi lõhesalati juurde…”
“Sobib, sobib!” katkestas teda Marta. “Ja kui võimalik, siis kiiremini, palun. Ja kohvi ka kohe, koos salatiga!”
“Olgu.”
Ettekandja naeratas ametlikku naeratust ja lahkus õlgu väristades siseruumidesse.
“Niisiis, kohting on sinu mehel ja sina tegid kõik endast oleneva, et astuda tema ja rivaali ette üheainsa küsimusega: mis temas on sellist, mida minus ei ole?”
“Marta…” pahvatasin ma. “Kuidas sa taipasid?”
“Kallike, ma olen ikkagi kakskümmend viis armastusromaani kirjutanud, tegelikult oleksin pidanud palju varem taipama.”
Marta tõmbas välja tulemasina ja sigaretid.
“Vabanda, kuid mul on juba nikotiinipuudus.”
“Anna mulle ka.”
“Vapustav!”
Ta sirutas paki minu poole.
“Oleme juba kaksteist aastat sõbrad olnud, aga ma ei teadnud, et sa suitsetad!”
“Ma ise ka ei teadnud!”
Tõmbasin mahvi ja hakkasin köhima.
“Ehk ei tasu?” tundis Marta hoolitsevat huvi, puhudes suitsu minust mööda.
“Ei-ei, kõik on korras.”
Teine mahv läks juba paremini.
“Ma pole pärast üliõpilasaega tõmmanud. Olen juba unustanud, kuidas seda tehakse.”
Marta vaatas kella.
“Niisiis, iga hetk peab sinu truudusetu mees ilmuma kohviku uksele sealpool tänavat. Siit paistab kõik hästi kätte.”
“Ei, siin, selles kohvikus!”
“Aga miks me siis siin külmetame? Lähme sisse!”
“Ei! Seal on inimesed! Ja ma ei tea, kuidas ta end üleval peab. Aga tänaval vaatan ma talle ja armukesele ainult silma. Mõistad, lihtsalt vaatan ja lähen ära!”
“Oletame. Aga miks sa siis tahtsid, et mina ka siia jääksin? Miks sa tellisid?”
“Noh, ma mõtlesin, et niimoodi oleks loomulikum. Sa ainult ära solvu, et ma sind sellesse tirisin! Lihtsalt, saad aru, kui me kahekesi oleme, seda enam, et sa elad kõrvalmajas, tuleb välja, nagu oleksime siia täiesti juhuslikult sattunud. Saad aru? Et mees ei arvaks, et luuran ta järele!
Ütle, Marta, kas ma olen loll? Ma pole veel kunagi sellises olukorras olnud…”
“Kas see on tal esimene kord?”
“Oh ei! Ta on kogu elu kõrvalt vaadanud.”
Marta keerutas sigaretti tuhatoosis ja vaikis. Seejärel tõmbas endiselt vaikides ühe mahvi ja ajas pisut tuhka vastu tuhatoosi äärt maha.
“Saad aru,” püüdsin ma selgitada, “ta on hea isa, teenib hästi, on hoolitsev. Olen kogu elu tema üleaisalöömistesse filosoofiliselt suhtunud. Vanaema rääkis kogu aeg, et kui naine reedab, on kodu kivist, aga kui mees reedab, on kivi kodust väljas. Isa lõi ka üle aisa ja ema lahutas pärast seda üsna ruttu, kuigi hiljem ise kogu elu kahetses, et polnud vanaema kuulanud.”
“Kas ta rohkem ei abiellunud?”
“Ei.” Ma kustutasin oma koni tuhatoosis. “Ta oli ju kooliõpetaja. Millised potentsiaalsed kavalerikandidaadid koolis saavad olla? Ma vaatasin tema elu, tema üksindust, tema abielus sõbrannasid, nende suhtumist temasse, tema lahutatud sõbrannasid, nende igavesi uue mehe otsinguid ja ütlesin endale, et mitte kunagi – mitte kunagi ei hakka ma lahutama sellise pisiasja pärast