Šoti rahvajutt
Kaua, kaua aega tagasi, kui maailmas oli veel maagiat ja asjad polnud alati niisugused, nagu need paistsid olevat, elas Inglismaa kauges põhjaosas lagunenud lossis ilus tüdruk, kelle silmad olid mustad nagu laukapuu viljad novembrikuus ja nahk sama valge kui selle õied märtsis.
Kord oli tal olnud rikas ja võimas perekond, kelle maad laiusid nii kaugele, kui silm seletas, ja tema loss oli olnud heas korras, täis teenreid ja sõdureid, kes kaitsesid neid kõigi hädaohtude eest. Kuid palju aastaid järgemööda olid neid tabanud sõjad ja õnnetused, nii et uhkest perekonnast oli vaid järel see ilus tüdruk, kelle silmad olid sama mustad kui laukapuu viljad ja nahk valge nagu selle õied, kes kõndis paljajalu ja kandis lapitud ja kulunud siidist ja sametist kleite.
See maalapike, mis polnud veel müüdud, oli võsastunud ja hooletussejäetud, kasvatades täpselt niipalju söödavat, kui vajas üks valge punaste kõrvadega lehm, kaks halli lammast ja kolm tähnilist kana.
Paljude teenrite asemel, kes neiu eest hoolitseksid ja tema järele vaataksid, oli seal vaid üks küürus ja kortsus vanaeit, ja sõdurite asemel, kes teda valvaksid, oli seal vaid ükssarvik.
Ta oli suurepärane olend, valge nagu esimene lumi Chevioti mägedel, ta meenutas noort hirve, kuid sarvede asemel oli tal üks sarv otse ta sametise lauba keskel ja ta silmad polnud mitte pruunid hirvesilmad, vaid sinised nagu külmamailase õied, mis kasvavad vallikraavis.
Kui möödusid aastad, hakkasid rändajad rääkima, et nad olid näinud seda tüdrukut, kes kõndis paljajalu üksildasel mäel ja keda saatis kõikjal lumivalge ükssarvik. Seda kuuldes mõtlesid paljud noormehed, et oleks tore küttida nii haruldast looma ja seda tappa, seejärel aga kosida ilusat neidu ja temaga abielluda.
Nad rändasid läbi roheliste orgude ja üle kanarbikuga kaetud mägede, kuni jõudsid lagunenud lossini, siis peitsid end puude või suurte kivide taha ära ja jäid ootama.
Kui viimaks ilmus neiu koos oma lumivalge ükssarvikuga, hakkasid kõik mehed vibunööre pingutama, mõeldes, et nad pole kunagi küttinud ilusamat looma ega kosinud ilusamat neidu, kuid samal hetkel, kui kütid hakkasid lennutama oma surmavaid hanesuliseid nooli, raputas ükssarvik pead, nii et kõik jahimehed tundsid, nagu oleksid nad kiviks muutunud, ja jäid abituiks ja kõnevõimetuiks, kuni neiu ja loom olid silmist kadunud.
“Kes tahab küll küttida ükssarvikut neis kõledates mägedes?” hüüdsid noormehed vihaselt ja läksid tagasi koju. “Ja see neiu, ta riietub nagu kerjus ja pole üldse ilus. Ükski mõistlik mees ei tahaks teda kosida.” Ja keegi neist ei tunnistanud, kui abitud nad olid olnud, kui ükssarvik oli oma pead raputanud.
Nii leviski kuuldus, et neiu on vaene ja inetu ning ükssarvik pole jahtimist väärt. Varsti unustasid inimesed nad ära ja neiu elas õnnelikult koos vanaeidega oma lagunenud lossis ja hulkus ükssarvikuga mägedes ja orgudes.
Kuid kord juhtus, et ühel kenal kevadhommikul rändasid neiu ja ükssarvik kaugemale kui tavaliselt, ronides otse kõrgetele Chevioti mägedele ja siis alla orgu, kus nõlvadel särasid luudpõõsaste kuldsed õied ja kus kauguses kössitas järsu mäenõlva vastas hall kivimajake.
“Mis hääl see on?” hüüdis neiu äkki peatudes ja ringi vaadates.
“See on vaid tuuleiil luudpõõsastes,” vastas ükssarvik.
“Seda küll, kuid midagi on selles veel,” vastas neiu. “See on äratõugatute kurb, vaikne karje ja see murrab mu südame. Kes sa oled?” hüüdis ta. “Miks sa nii kibedasti nutad?”
Seepeale ilmus väike habemik kortsus vanamees, kes astus välja tema kõrval oleva luudpõõsa varjust.
“Meie oleme Väike Rahvas, ilus neiu,” ütles ta. “Ja me nutame sellepärast, et meil pole kuhugi minna. Sellest ajast saadik, kui ehitati see talu, olen mina, Kõige Vanem Ja Targem, siin elanud koos oma rahvaga – oma lastega, lastelastega ja laste-lastelastega.
Sel kevadel kolis siia uus talumees ja ta naine ütles, et tal pole aega Väikese Rahva jaoks, et tal ei jää üle ei leiba ega piima meie lastele. Ta pühkis meid kõiki kanarbikuluuaga välja, siis lukustas ja riivistas ukse ja nüüd mu rahvas nutab, sest nad on ehmunud, näljased ja kodutud.”
“Minu lossil pole juba kaua katust olnud,” ütles neiu, “tuul ohkab ja vilistab käikudes ja vihm sajab aknaist sisse, kuid köök on mõnus ja soe. Kui vana naine ja ükssarvik lubavad, võite elada koos meiega ja nii kaua, kui soovite.”
“Mina luban,” ütles ükssarvik.
“Mina luban,” pomises vana naine, kui neiu lossi tagasi jõudis, murelik Väike Rahvas tema ümber. Ja ta otsis köögikapist pisut koort, seadis selle pliidi peale Väikesele Rahvale, lõikas paksu viilu leivast, mille ta oli just küpsetanud, ja asetas selle koore kõrvale.
“Sul ei saa olema põhjust tänast päeva kahetseda,” ütles Kõige Vanem Ja Targem neiule.
“Sul ei saa olema põhjust tänast päeva kahetseda,” nõustus tema rahvas. Kui nad olid koore ära joonud ja leiva ära söönud, seadsid naised ja lapsed oma lauad, toolid, supipotid ja kogu vara pliidi kõrvale nurka, kui mehed kiirustasid vana lossi üle vaatama, uurides, kopsides ja müdistades, päid noogutades ja habemeid silitades, silmad erutusest säramas.
Sel ööl, kui neiu magas sügavasti sealsamas köögis, ükssarvik tema jalge ees ja vana naine köögidiivanil, kostis kõikjalt lossist vilet ja laulu, väikesed saed vingusid ja tillukesed haamrid toksisid. Kui neiu hommikul ärkas, leidis ta oma üllatuseks, et lossile oli tekkinud uus katus ja tuul ei saanud enam sisse puhuda.
Kogu järgmise öö töötas Väike Rahvas samamoodi ja kui neiu ärkas, leidis ta oma üllatuseks, et ees olid uued uksed ja akendel klaasid, nii et enam ei saanud vihm ega lumi sisse sadada.
Kui neiu kolmandal ööl magama jäi, töötas Väike Rahvas kõvemini kui kunagi varem, ja kui ta kolmandal hommikul ärkas, leidis ta oma üllatuseks, et kõik toad olid möbleeritud ja taastatud, nagu need olid olnud siis, kui perekond oli olnud rikas ja võimas. Seintel rippusid eesriided, voodid olid kaetud soojade tekkidega, aga pikal laual suures saalis olid veneetsia klaasist peekrid ja kõige kaunimad hõbenõud.
“Nüüd ei pea me enam köögis elama,” ütles Kõige Vanem Ja Targem. “Kui sa lubad, siis teeksime endale kodu läänetorni tipus olevasse tuppa.”
“Ma luban seda,” ütles neiu. “Kuid ma pean küsima ka ükssarvikult ja vanalt naiselt.”
“Me lubame seda,” vastasid ükssarvik ja vana naine.
Sel ööl magas neiu esmakordselt oma elus suures magamistoas nelja sambaga voodis. Kui ta hommikul ärkas ja aknast välja vaatas, nägi ta oma rõõmuks, et põllud oli küntud ja vili külvatud, ja kui enne oli olnud üks punaste kõrvadega valge lehm, siis oli neid nüüd sada, ja kui enne olid olnud kaks halli lammast, oli neid nüüd kakssada, ja kolme tähnilise kana asemel oli neid nüüd kolmsada.
“Kuidas saaksin ma teid tänada selle eest, mida olete minu heaks teinud?” küsis ta Kõige Vanemalt Ja Targemalt.
“Võttes kuulda meie soovitust, “vastas too. “Sinu loss on parandatud, su maa haritud, su kari ja kodulinnud kosuvad. Sa vajad vaid veel endale abikaasat ja lossile isandat.”
“Isandat,” nõustus vana naine.
“Abikaasat,” sosistas ükssarvik, kummaline pilk sügavsinistes silmades.
“Hästi,” ütles neiu. “Kuidas ma saaksin endale abikaasa ja lossile isanda?”
“Jäta see minu hooleks,” vastas Kõige Vanem Ja Targem. “Saadan lindudega laiali teate, et sinu kosilased võivad esimesel maihommikul siia ilmuda.”
Linnud levitasid lõbusalt teadet, et neiu ootab kosilasi oma lossis üksildastes mägedes, nii et printsid asusid teele nii Jäisest Põhjast kui Soojast Lõunast, nii Idarannikult kui Läänesaartelt.
Kõigepealt saabus Jäise Põhja prints, kena sõjamees, kes rääkis lahinguist ja rõõmsast terasekõlinast lähivõitluses. Neiu mõtles, et mitte kunagi polnud ta kohanud nii suurepärast ja kena printsi – mis polnud üllatav, sest see oli alles esimene mees, kellega ta oli kunagi rääkinud.
“Ma abiellun sinuga,” ütles neiu, “kui sa vastad õigesti ühele küsimusele. Kas sinu lossis leiduks ruumi Väikesele Rahvale?”
“Väikesele