Kuldjuustega kaunitar. Charles Perrault

on>

      KULDJUUSTEGA KAUNITAR

      Elas kord printsess, kes oli nii ilus, nii ilus, et temast ilusamat ei olnud kedagi siin ilmas, ja kuna ta oli nii ilus, siis kutsuti teda Kuldjuustega Kaunitariks, sest ta juuksed olid peenemad kullast, imeliselt blondid, üleni lokkis ning ulatusid maani. Ta jalutas ringi, lokkis juuste peal lillevanik, seljas teemantide ja pärlitega tikitud uhked riided. Ta oli nii ilus, et kõik, kes teda nägid, teda ka armastasid.

      Naaberriigis elas noor kuningas, kes ei olnud abielus, kuid oli kauni välimusega ja väga rikas. Kui ta kuulis, mida räägiti Kuldjuustega Kaunitarist, keda ta ise ei olnud eales näinud, armus ta neiusse niivõrd, et talle ei maitsenud enam söök ega jook, ning ta otsustas teele lähetada saadiku, et too tema nimel printsessile abieluettepaneku teeks. Ta laskis saadikule uhke tõlla valmistada, andis talle üle saja hobuse ja üle saja teenri kaasa ning luges veel sõnad peale, et printsess kindlapeale kohale toimetataks.

      Kui saadik oli teele lähetatud, ei kõneldud õukonnas enam millestki muust, ning kuningas, kel ei tulnud mõttessegi, et Kuldjuustega Kaunitar võiks keelduda, tellis talle juba kauneid kleite ja uhket mööblit. Sel ajal, kui meistrid kõike seda valmistasid, jõudis saadik Kuldjuustega Kaunitari lossi ja tegi teatavaks oma käskija soovi, printsess aga, kas halvast tujust, mis rusus teda tol päeval või siis ettepaneku vastumeelsusest, vastas saadikule, et ta on kuningale ettepaneku eest tänulik, kuid et tal polevat kavatsust abielluda.

      Saadik lahkus printsessi õukonnast kurvana, kuna ei suutnud pruuti kaasa viia; tal tuli kuningale tagastada ka kõik Kuldjuustega Kaunitarile ettenähtud kingitused, sest neiu oli hea kasvatusega ja teadis, et tütarlapsed ei tohi vastu võtta kõike, mida poisid neile kingivad. Seetõttu ei võtnudki ta vastu teemante ega muid ande, ning et kuningat mitte solvata, piirdus vaid potitäie Inglismaal tehtud vedrunõeltega.

      Kui saadik jõudis oma kuninga suurlinna, kus teda kärsitult oodati, saadi seal ääretult kurvaks, et tal Kuldjuustega Kaunitari kaasas polnud, ja kuningas hakkas nutma nagu väike laps. Kõik püüdsid teda lohutada, aga tulemusteta.

      Õukonnas oli keegi noormees, kes oli ilus nagu päike ja ka kehaehituselt ei leidunud terves kuningriigis temaga võrdset. Tema käitumise ning ka vaimsete võimete tõttu kutsuti teda Armsaks. Ta meeldis kõigile, välja arvatud kadetsejaile, kes panid pahaks, et kuningas tema vastu nii lahke oli ja talle iga päev kõik oma asjaajamised usaldas.

      Armas oli ka üks neist, kes rääkis saadiku tagasituleku puhul, et too polnud Kuldjuustega Kaunitari kohaletoomiseks teinud kõike, mida teha oleks saanud; ta ütles veel, ilma et ta oleks oma sõnu ohtlikeks pidanud: „Kui kuningas oleks mind printsessi juurde läkitanud, toonuksin ma neiu kindlapeale kohale.“

      Otsemaid kandsid kurjad keeled kuningale edasi:

      „Majesteet, kas te ka teate, mida Armas räägib? Ta räägib, et kui te oleksite hoopis teda Kuldjuustega Kaunitari juurde lähetanud, oleks ta neiu siia kohale toimetanud. Kas te siis ei näe nende sõnade taga kavalust: ta on surmkindel, et on teist ilusam ning et temasse oleks printsess sedavõrd armunud, et järgnenuks talle kõikjale.“

      Nüüd sai kuningas vihaseks, nii vihaseks, et läks endast välja.

      „Või nii!“ ütles ta. „Või siis see ilus poiss pilkab mind minu õnnetuse hetkel! Ta siis peab ennast minust tähtsamaks! Pange ta suurde lossitorni kinni, surgu ta seal nälja ja janu kätte!“

      Kuninga ihukaitsjad tulid Armsa juurde, kes oli tähtsusetud sõnad juba unustanud, viisid ta vangi ja piinasid teda tuhandel moel. Vaese noormehe asemeks oli vaid sületäis põhku, ja ta olekski seal surnud, kui torni ääres poleks voolanud veenire, mis kustutas ta janu, sest nälg oli ta huuled ära kuivatanud.

      Ühel päeval, kui ta jõud oli juba lõppemas, ütles ta ohates:

      „Ei tea, miks küll kuningas nii väga pahandas? Olen tema ustavaim alam ega pole teda ealeski solvanud.“

      Samal hetkel juhtus kuningas tornist mööduma ja kui ta kuulis oma hiljutise lemmiku häält, peatus ta, kuigi tema saatjad, kes kõik Armast vihkasid, talle laususid:

      „Ärge kuulake teda, majesteet! Te ju teate küll, et ta on kelm.“

      Kuningas vastas:

      „Jätke mind rahule! Ma tahan kuulda, mida tal öelda on.“

      Ära kuulanud nooruki kaebed, läksid kuninga silmad märjaks. Ta avas torni ukse ja hüüdis noormeest nimepidi. Armas viskus oma õnnetus seisukorras kuninga jalge ette ja suudles tema kingi.

      „Mida olen ma küll teinud, majesteet, et te mind nii karmilt kohtlete?“

      „Sa pilkasid mind ja minu saadikut,“ kostis kuningas. „Sa ütlesid, et kui oleksin sind Kuldjuustega Kaunitari juurde saatnud, oleksid sa suutnud teda veenda endale järgnema.“

      „See on tõsi, majesteet!“ vastas Armas. „Ma oleksin suutnud teda teie voorustes sedavõrd veenda, et tal poleks olnud põhjust keeldumiseks. Kuid ma pole eales öelnud midagi seesugust, mis võinuks teid mingil moel solvata.“

      Kuningas veendus, et noormehel ei olnud tõepoolest mingit süüd; ta vaatas altkulmu kõiki neid, kes tema lemmikust halvasti kõnelesid, ja viis noormehe endaga kaasa, kahetsedes, et oli sõbrale asjatult haiget teinud.

      Peale oivalist õhtusööki kutsus kuningas ta oma kabinet ja ütles:

      „Armas, ma olen endiselt kiindunud Kuldjuustega Kaunitari. Tema keeldumine pole minu tundeid sugugi kahandanud. Aga ma ei tea, mida teha, et ta minu abieluettepaneku vastu võtaks. Ma soovin sind tema juurde lähetada, et näha, kas sa suudad teda ümber veenda.“

      Armas vastas, et ta kuuletub meeleldi igale kuninga käsule ning et ta on valmis kasvõi otsemaid teele asuma.

      „Oo!“ lisas kuningas. „Ma annan sulle kaasa suure saatjaskonna!“

      „Sellest poleks mingit abi,“ vastas Armas, „vajan vaid head ratsut ja teie kirja.“

      Kuningas embas oma sõpra, rõõmustas, et too on nii kärmesti valmis tema heaolu eest välja astuma.

      Niisiis ühel esmaspäeva hommikul lahkus Armas oma kuningast ja sõpradest, et asuda üksi, ilma igasuguse toreduseta täitma talle usaldatud ülesannet. Kogu tee mõtles ta, kuidas veenda Kuldjuustega Kaunitari kuningaga abielluma. Noormehel oli kaasas väike kirjutamisseadeldis ning kui tal välgatas hea mõte, mis ilustanuks tema kõnet, tuli ta sadulast maha, võttis mõne puu all istet ja pani kirja selle, mis muidu võinuks meelest minna.

      Ühel hommikul, kui ta koidu eel taas teele asus, tärkas tal vaimukas mõte; ta hüppas hobuselt maha ja võttis istet aasa piiravate jõeäärsete pajude ja paplite all. Mõtte üles tähendanud, imetles ta imekaunist loodust, mis teda igast küljest ümbritses.