1. osa
Tuba on enamasti poolkorras-poolsegamini. Mõned hilbud siin-seal, mõned raamatud ja muu. Vahel hakkab segadus närvidele käima. Siis võtad ennast kokku ja teed kõik kihku-kähku korda. Koristamise juures ei tohi venitada, välja arvatud erandjuhud, kui tõesti midagi väärikalt sentimentaalset ette tuleb. Toa segadus ja enda sisemine segadus on kuidagi seotud.
Mis on iseloomulik. See, et ei ole ruumi. Enamik elab vanemate juures ja vanematega on enamikul sarnane suhe. Kellel viisakam, kellel vähem viisakas. Kas tahetakse või ei taheta üksteisele järeleandmisi teha. Ema annab süüa ja peavarju ja tülitseb minuga, aga mina saadan teda pikalt. Ehkki armastan. Kes ütles, et ei armasta? Aga käigu ta oma jamaajamisega persse ja jäägugi sinna. ärge hakake jälle südant pahaks ajama jutuga, et ma olen emale midagi võlgu ja mul on tema ees kohustusi. Minu meelest annab ta kõike, mida annab, heast tahtest ja hea meelega, aga kui ei anna lihtsalt niisama, siis ärgu andku üldse, käigu kus kurat, eks siis näe, mis edasi saab. Võimalik, et jant ongi selles, et vanad kogu aeg veel peal hoiavad, nii kestab see vegeteerimine aina edasi – kodus käid vahel magamas ja söömas, palga jood maha ja päevast päeva nikud niisama ringi. Ega see paha pole. Arvatavasti ei tea ma midagi paremat.
“Mitte kunagi,” kuulsin üsna selget ja tigedat häält. Toetasin maja seina ja vaatasin bussi tulemise suunas. üks tüdruk tuli hea hooga nurga tagant. Kott käevangus tilpnes siia ja sinna. Ta oli omaette valjusti rääkinud. Nüüd märkas ta mind ja taipas, et olin ta viimaseid sõnu kuulnud. Püüdsin küll nägu teha, et mina ei tea midagi. Tüdruk pidi ka bussi ootama. Nägin ta hoiakust, et kuni bussi tulekuni mõtles ta sellest. Et oli nii lollisti valjusti rääkinud.
Seisin Moskva sees telefoni juures. üks mutt rääkis parajasti. Toetusin seinale, vaatasin välisust ja tundsin, kuidas ei viitsinud mitte midagi teha. Isegi taskust kahelist otsida. Uks oli juba sneprisse lastud. Kurat teab, miks. Enamik laudu oli tegelikult täis küll. ühed tõmblesid ukse taga. Jõllitasin neile tuimalt vastu. Ei teadnud isegi, olid need mingid tuttavad või mitte. “Kurat, tee lahti,” ütles üks neist. Sihuke otsene kõnetamine ajas mind liikvele. Tõukasin end seinast lahti ja vajusin üle pooleteisemeetrise vahemaa ukseni. Snepper tuli mulle pihku. Keerasin snepri lahti, aga ei saanud ukse eest ära astutud. Nad tõmbasid ukse koos minuga lahti. Tundsin, et vaatan neile lolli pilguga otsa. Kõik oli kuidagi arusaamatu. Ma polnud eriti purjus. Asi oli muus. Enne istusin üleval ja tundsin, kuidas olemisse tekkisid augud. Aeg-ajalt taipasin, et ma ei kuulnud, mis räägiti, olin kuhugi eemale ära vajunud. Ei tea, kuhu. Siis tulin jälle tagasi. Veidi aega püüdsin siinsest kinni hoida. Siis lõin jälle käega.
Surusin käe taskusse, et kahelist õngitseda. Kopikad olid tasku põhjas, rublased jäid ette. Püüdsin kopikad üles kraapsata, rublased kippusid kaasa tulema. Tundsin, et midagi pudenes maha. Vaatasin alla. Maas vedeles käkrus rublaline. Pidin ennast sundima, et seda üles võtta. Toppisin ta taskusse tagasi. Ei hakanudki uuesti kahelist otsima. Valisin numbri. Lootsin ähmaselt, et äkki õnnestub ilma rahatagi rääkida.
Nägin teda ühes kaugemas lauas istumas. Ta oli mu poole küljega ja ei teadnud, et ma teda vaatasin. Tal oli väga tavalises tujus nägu, nagu istuks ta päevad läbi restoranis, nagu see oleks tema põhiline paik, kodu.
“Ma siis helistasingi.”
“Mis sa räägid.”
“Veetsid sa eile veel kaua aega.”
“Kuule, üsna kaua, või mina ei tea, mis see kaua on.”
“Täna ei viitsi midagi teha.”
“Eriti ei viitsi.”
“Mul on sinuga nii hea ja rahulik. Ma tahaks, et sa istuks mul toanurgas. Siis ma ei peaks kuhugi minema. Võiks kodus olla ja kogu aeg oleks rahulik.”
“Jah.”
“On sul minuga hea olnud.”
“On küll.”
“Tule kuhugi.”
“Oled sa muidu purjus.”
“Veidi olen.”
Paus.
“Mis me vaikime.”
“Sa ei tule siis kuhugi.”
“Ma olen väsinud ja ma pean tööd tegema ja ma tahan kodus olla. Mõni teine kord.”
“Jumal teab, missugune teine kord, millal see tuleb.”
“Ei tea.”
“Kurat.”
“Mis on.”
“Oh, kurat.”
“No mis.”
“Kas ma ei võiks sinu poole tulla ja vaadata, kuidas sa tööd teed.”
“No ei, tead.”
“Ma siis lähen ja joon ennast täis, või mis sina arvad.”
“Kust mina tean, mis sa teed. Ära joo parem.”
“Muidu on nii tühi ja mõttetu. Mul on selline tuju, et ma ei saa nagunii midagi tehtud, ma võin tund aega laua taga vana ajalehte lugeda, ei saa tööga pihta hakata. Parem siis juba juua. Siis on homme jälle tahtmine tööd teha… Las ma sõidan korraks sinu poole, sa teed ainult ukse lahti ja suudleme, ei räägi ühtki sõna, siis ma sõidan kohe ära, ma luban.”
“Ma ei tea, parem ei.”
“Aga kui ma ikka tulen.”
“Ära tule.”
“Miks siis.”
Panin toru hargile, vaatasin veidi aknast välja, siis valisin uuesti.
Jälle sattusin poole numbri pealt nende kõnesse, kostis selgelt. Panin uuesti toru ära. Ootasin.
Laua oli lillevaas, laualamp, mõned raamatud, telefoniraamat ja telefonimärkmik ja tops pastakatega. Kõigil kirjutuslaudadel on enam-vähem samad asjad. Aga see kirjutuslaud oli vana tuttav. Ma ei puutunud ei raamatuid ega pastakaid. Mu käed olid mu ees laual, üks teise peos, ja ma vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud midagi. Kohe pidin uuesti helistama. äkki nad räägivad pikalt. Tõusin ja läksin koridoripeegli juurde. Vaatasin endale otsa. Nägin oma nägu. Kes sa oled? Mis elu sa elad? Miks? Mida sa täna teed? Söön küpsist, joon teed. Uurisin oma hambaid. Kaubanduslikud nad küll välja ei paistnud. Millal katkised hambad moodi lähevad?
Ehk on need oma jutuga valmis saanud? Läksin võtsin torn ja valisin hästi aeglaselt. Keegi ei seganud vahele. Toonid kutsusid. “Kas te kuulate mind pealt,” küsisin keskjaamaneiult. See ei vastanud. Võeti vastu.
“Halloo.”
“Tere.”
“No tere.”
“Kuidas läheb siis ka.”
“Tead nii, üldiselt pole viga, aga sul endal.”
“Ma ei tea. Ei kuidagi. Oled sa täna hõivatud.”
“Õhtul või, ei ole, ma olen täitsa vaba. Et teeks midagi või… mis… kus sa oled… kuule… kuuled sa mind… halloo… O… kuule nüüd…” “Jah.”
“Ära katkes või.”
“Ei, ma lihtsalt…”
“Teed nalja või.”
“Ei, anna andeks, lihtsalt, ma ei tea isegi. Noh, mis saab siis.”
Poiss sõitis jalgrattal maja ees edasi-tagasi. Maja oli aia sees ja selle aia ees ta sõitiski. Tänaval. Siis ta peatus aia ääres, maha ei tulnud, toetas käe aiale. Vaatas aeg-ajalt maja poole. Tegi jalgrattaga kaheksaid. Ta ootas kedagi majast väljuvat. Võibolla see sõi kiiruga või lõpetas siva mõnda kodust tööd, mida tegemata teda välja ei lastud.
Need ajad tulid mulle meelde. Palju ootamisi. Niisama istumisi kellegi pool, matku ei tea kuhu, pahandusi, unistusi. Tagantjärele armas. Ka praegused ootamised, niisama istumised kellegi pool, matkad jumal teab kuhu, pahandused ja unistused saavad pärast armsaks. Mis siis? Praegu on praegu.
Plikad lobisesid ja naersid. ühel ilusal olid katkised ja viltused esimesed hambad. Juurdlesin, palju ta järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma viletsatele esihammastele peab mõtlema. Jumal seda teab. Kõvasti. Ehk kogu elugi. Praegu ta küll naeris, ranits käes, rihmad põrandani rippumas, kaelarätt tumesinisel pluusil, valged lühikesed juuksed. Ilusad