Eessõna
Missugust tundmusrikast inimest ei kohuta mitte ühe saatus-kurbmängu (Schicksalstragödie) wägiwaldne hirmus lõpp, olgu ta ka kes teab kui kenaste kunsti nõudmisi mööda tehtud! – Wäristades pöörab tänane inimene kuristiku serwalt tagasi, kus raudne saatus niisama raudse, ülekeewaist tundmustest ärritatud ja eksiteele weetud inimese tahtmisega kokku põrgates inimesele lahtise haua awab, kuhu ühe langemine teise ilmpeastmata järele kisub. – Troostita lahkub waataja näitemajast. Kõige paremal korral imestab ta kindlaid laadisid (karakterist), kes ennem murduwad kui painuwad.
Seesuguste laadide kindluse juures wõib aga sagedaste õigusega kahkleda, sest tihti on see kindlam, kes ränga saatuslöökide järele weel eluga edasi wõitleb, kui see, kes kõigile wiletsustele enesetapmisega otsa pääle teeb. Sellepärast armastatakse nüüd ka saatus-kurbmängusid wähem kui enne. Inimesed jõuawad ikka enam selle tundmisele, et kõige ilusam on, auusat inimese loomu loomuliselt kujutada; mitte üksikuid, pea inimese loomusest ülekäiwaid imetükka. Meie aeg ei lähe sellepärast mitte kaineks ja luulewastaliseks, nagu mõni kardab, waid haridus on mõtteid luule üle muutnud. Laps armastab puhas teistmoodi luulet kui wana inimene.
Eesti muinasjutt Endlast ja Jutast käib oma lõpu poolest just eelnimetatud saatus-kurbmängude wastu. – Saatus-kurbmängud, nagu ülepea suurem jagu kurbmängust lõpewad terawa dissonanziga, kuna Juta lugu terawatest toonidest kaeblisteks, kaeblistest kurblik-ilutsewateks akkordideks sulab. Endel saab küll surma, aga Jutat trööstib imeline kuldsilmawari, luulewägi, mis tema rõhutud mõttelennule uut hoogu annab, seda minewikku wiib, kus neiu õndsaist aegadest ilutsedes kurba tõsidust unustab ja eluga uuesti lepitatud saab. Need lihtsad sõnad Juta luos on kõige suurem kiitus luulele ja kõige kunstile (sest Ilmarine, kuustijumal, tegi warju); luule tehakse siin ainsaks, kõige suuremaks rohuks, mis murtud südamesse uut eluwaimu walab. Niisugune suur lugupidamine kunstist, mis nii ilusas kujus meie ette astub, näitab aga selle rahwa kõrget luulelist andi, kelle süles säärane jutt on sündinud. Ta tunnistab aga ka ühel hoobil tema iseäralist, walmind mõttewiisi, mis mitte tume, tormiline ei ole, waid sügaw ja tasane. – Armastust ja luulet, mõlemaid ülendab nimetatud Eesti muinasjutt; armastuse kadumisega kaub elu ilu – üksi luule wõib teda silmapilkudeks tagasi nõiduda, tema, kes armastusest wõsunud, jälle armastusesse wiib.
Juta laenab oma liinikut wahel ka inimestele, – see on Eesti luule sündmus. Mis siis imeks panna, kui Eesti rahwalauludel kõige rõõmu kõrwal kaeblik mõnu juures on! Nii kui Juta oma armukest Endelt kurdab, nii kurtis Eestlane oma kadunud armukest, wabadust taga. Nii kui Jutal luule üksi langenud elujõuudu alal hoidis, nii seisis ka kõigest wiletsustest hoolimata Eesti rahwa iseloom ja rahwuslik woorus rahwaluules alal, kuni ta lahkemal ajal uue jõuuga wõis ärgata.
Juba koolipoisina kodumaa tundmist õppides tõmbas see ülikaunis jutt minu tähelepanemist suurel mõõdul oma peale. Ma ootasin alati, kas mõni laulik ehk wanaaja uurija seda sisurikast jutukest mitte mõne kirjatöö ehk arutuse aluseks ei wõtaks, aga siiamaale on see ootus asjata olnud. Küll on Kuhlbars kena laulu „Ma kõndsin kord Endla wee ääres”, luuletanud ja Eisen „Juta leinamise” loonud, aga mõlemad laulud lähewad paljalt puudutades jutust mööda, ei ulata tema südamesse ega seleta pikemalt jutu iseloomu. Kuhlbars’i laul annab jutule koguni wõeriti tähenduse, kui ta ütleb, et Juta end Endlasse on heitnud „ja Endlas on uinunud”.
Küll kartes wõtsin ma sule kätte, et seda lühikest, aga tähendusrikast juttu tema õiges põhjusmõttes laiendada ja uues kujus ilma saata. Kui hästi ehk halwaste see mull korda läinud, selle üle tehku sõbralik lugeja sellepeale waadates otsust, et ta üks esimistest seda tõugu töödest Eesti keeles, ka wäljaandja esimene töö on. Kui hea meelega oleksin ma selle töö mõne kangema, wanema kirjaniku käest wastu wõtnud, kui selleks praegusel ajal wähegi lootust oleks olnud. – Et seda aga naljalt ei olnud oodata, siig julgesin – jacta alea est!
Arwustajatele, resp. karwustajatele wõin ma tõendada, et ma sellest eksimõttest hoopis eemal olen, kui oleksin ma eesolewa kirjakesega midagi täielikku sünnitanud. Ma olen juba õnnelik, kui minu tööst mõnigi ülwal arutatud mõtetest leida on, kui lugeja mõnestki kohast weidikene lõbusat ajawiidet peaks leidma, mis teisi künklisi kohti unustada aitab. – Sell põhjusel tohin ma siis asjalikku, kriitikat loota.
Orajal, lehekuul 1885.
Osalised:
Wanemuine.
Juta, tema kasutütar.
Ilmarine.
Endel, Ilmarise poeg.
Sarwik, kurat.
Kalamees oma armukesega.
Näkineitsi
Esimene järk
Esimene etendus
Endla järwe ilusal kaldal.
Waikne, waga järwekene,
Rikkumata rahurand!
Teretan sind, salgukene,
Kes mull kasutütre annd.
Siit ma leidsin leinamasta
Noorukese, nuttewat,
Kase alta kaebamasta —
Pühkisin ta pisarat.
Siin ta sirgus, silmatera,
Mängis muru mättalla,
Siit ta ilu ilmakera
Laseb kuulda lauluga. —
Palju on mull elupaiku
Taara taewa ruumi sees;
Waatan ilma käekäiku,
Laulan kõrgel trooni ees.
Ülewal seal hiilgus, sära
Kandli keeli kiigutab,
Unustades kõik muud ära,
Hõiskeheal neid liigutab.
Laulan seal, kuis ratasringil
Ilma kehad keerlewad.
Igawesel armukingil
Ehatähed elawad. —
Aga lausa rõõmulugu
Igaweste lukuta,
Kiita jumalate sugu,
Nende wägi lõpmata:
Ei see tõsist luulerinda
Igaweste waigista,
Kiita üksi õnne hinda,
Murest, walust waikida.
Kalewide kangel sugul
Sündimisest südamest
Heliseb ka ärda heal
Põrrnuliste põueksest.
Kui kord ilmaneiu ilu
Wõttis wangi igawest,
Siis ju Kalewide elu
Algas armu leekidest. —
Jumalik sest meie sugu,
Waba aja woolusest,
Aga ema leinalugu,
Neitsi kadund noorusest,
Pesitas ka poja põuue,
Elab hellalt edasi,
Meeliteleb wende õuue,
Alla ilma alati.
Siit ma leian leinalaulul,
Kurwal lugul kuulajaid,
Siin ma ise niiskeil silmil
Walan pärli pisaraid.
Siin ma wahel waluwendel
Rõõmurikkaid wiisa loon,
Rõõmusädet sekka nendel
Taara telgilt maha toon.
Kui on päewapaistet, wilu:
Õnnistatud suwe siis;
Siis on laulul õige ilu,
Hõiskab, kaebab tema wiis.
Järweke,