Selle juures tegi ta käega liigutuse läbi õhu tütarlapse poole, nagu oleks näidata tahtnud, kui pikk see tee oli.
– Käisin siin ühe koolisõbra pool – ta liigutas jälle käega, – aga suwel elan kodus wanemate juures.
Wiira arwas, et teine nüüd warsti ära läheb, millest tal ühtlasi nagu häämeel, aga wähe kahjugi oli. Ta jäi wait ja waatas kord terawamini talle otsa.
Tal oliwad mustad juuksed, uuema moe järele pikemad ja otsa ette teise poole pääle kammitud, nagu suurtel meestel.
– Siin on wäga ilusaid maakohti, kus teie elate – see jõgi ja järw sääl allpool.
– Jaa. On küll. Mulle meeldib ka wäga see ümbrus. Järwe ääres on õhtu wäga tore waade – niisama jõe pääle mäe otsast, kõrgelt.
– Suwel on maal tuhatkorda parem elada kui linnas. Ega tööd misgit ei taha teha; õppimine ka juba ei lähe. Eks? Wahest harwa loen ka midagi kui misgit huwitawat just käepärast on.
– Linnas oli iseäranis kewade-poole õige halb ja igaw elada. Ma ootasin, millal lahti saan. Kõik talwe aga ootasin kewadet! Kas teie ka ootasite? Wõi oli teil ükskõik?
– Jah. Kuidas siis. Suwel on kõik elu hoopis wabam – parem on ka. Ootasin kewadet.
– Muidugi käite teie tihti wabas looduses, wist õhtul ikka jalutate küll – see on ilus lõbu.
– Jaa. Kunas aga aega saan, enamasti küll õhtul. Siis olen waba ja –
– Õhtul on ka kõige ilusam, iseäranis weel kuskil wee kaldal – paadiga sõita on suurepäralik. Kas teie sõuate ka?
– Mitte wäga palju. Olen siisgi mõnikord paadiga üksinda kaunis kaugele sõitnud.
– Siis teie armastate seda järwe äärt küll.
– Jah. Sääl on tolmust puhas õhk ja –
– Kas täna ka jalutama lähete?
– Ei tea. Wist küll – kui ilus ilm just oleks.
Isa tuli poodi ja nüüd muutis ka wõõras oma seisukorda ja hakkas midagi tasku juures kobama. Ta otsis säält kohmetanult midagi, pani asjade eest minewa summa laua pääle ja tõusis püsti. Siis wõttis ta wäikesed pakid ühte ja kübara teise kätte – pani selle pähe ja pani ka palitu nööbid kinni. Ta tuli Wiira juurde, esiteles ennast ja hoidis siis tema käest wähe aega kinni, talle jumalaga jättes ükskord sügawalt silma waadates. Ka isale esiteles ta ennast ja läks siis hääd päewa soowides minema. Wiira waatas tahtmata wähe aega talle, nagu midagi meelde tuletades, tagant järele ja läks, näost punane, häbelikult tuppa.
Ta kuulis wäljas weranda pääl juba enne wõõraid hääli ja kõnet ning jäi seda ka nüüd wahetewahel kuulama, aga ei wõinud sõnadest õieti aru saada. Oma õe ja kooliõpetaja tundis ta kohe ära. Aga huwitaw jutt pidi neil olema, seda mõistis ta õe heledast, tihti muudetud häälekõlast ja teise mahedusest, millega see oma arwamisi põhjendas. Häämeelega soowis Wiira neid kuulda – suured inimesed huwitasiwad teda, aga ta ei tohtinud ligineda, sest õde, kes otse ukse kõrwal istus ja kelle sinise kleidi äär ukse piida warjust wahel paistis, – põlle enam ees ei olnud – oleks teda märganud ja igatahes pahandanud. Ta ei tahtnud ial, et teda luurati, iseäranis kui ta selle kooliõpetajaga kuskil kohases nurgas istus ja kõneles. Neil oli tihti wahest õige palju üksteisele kõneleda. Need suured inimesed oliwad hoopis salalikumad kui lapsed ja päris weidrad tema meelest. Aru saada tahaks ta nendest küll. Ta ise on ka warsti suur wõi täiskaswanud inimene ja peab nende üle juba otsustama, mis wäga tähtjas oli. Ka arwas ta, ilma et isegi teadnud oleks mispärast, et tema kord, kui ta ka nii wana oleks, mitte niisugune igatahes ei oleks, nagu näituseks see tema õde oma kooliõpetajaga.
Wiira wiskas pää selga ja käis suures toas edasi-tagasi ning waatas nagu kiusatuses, wahel silmi teadmata häbenemise pärast kinni pigistades, nende poole ja silmitses iseäranis terawalt kõrwalt õde, kes niisamasugust sinist kleiti – eest kitsast ja pitsidega kaunistatud – ja selle pääl musta uuri kuldketiga kandis. Aga kollakate juuste üle, mis hoolega üles kammitud, oli nagu kogemata pärlinöör wisatud. Wiirale ei meeldinud õe järeltehtud rõõmus nägu ja nii sala ja sunnitud tähelepanelikkus mitte, kuna kooliõpetaja ukse warju jäi, mis pooleni awatud oli. See inimene ei huwitanud teda mitte sugugi. Päälmiselt oli ta ilus peenikene ja hästi haritud, kandis ka näpits-prillisid – musta nööriga. Aga kui ta midagi jutustas wõi millestgi kõneles, siis tundus Wiira meelest ikka, nagu oleks see järel-tehtud. Praegu aga kiitis ta õele, kui see millegist ettekandest õige waimustatult kõneles, järele – wist talle nii üksisilmi otsa waadates – mahedusega, mis temale kassina kohane. Nad wõisiwad pool päewa sääl sedawiisi üksteise ligi aga istuda päälegi ja aega wiita, millest küll suwel puudus ei olnud. Talwel aga käis kooliõpetaja igal pühapäewal nende juures ja westis enamasti ikka õega juttu. Esiti arwas Wiira, et õde wäga hästi ja tähtsalt kõneleda wõib – ja et kooliõpetaja teda ka täie tähelepanemisega kuulab, oli ta selle üle esiti wäga huwitatud. Aga mida rohkem ta neid nägi ja hoolega tähele pani, märkas ta üsna terawasti, et nende kõne sisu enamasti igapäine, tühi ja ilma huwituseta oli, pääle toimepandawate „Lõbu– ja lauluseltsi“ pidude, kus nemad ise ka liikmed oliwad – kuid see tüütas Wiira kõik peagi ära ja see muutus nii hariliseks nähtuseks, et kooliõpetaja nende poole tuli. Siis oliwad toad puhtad hoitud, õde oli iseäranis kiirelt selle juures tegew, ema pani laia põlle ette ja kudus köögis akna all halli poolsukka, aga lapsed pidiwad ka wiisakamalt mängima wõi waikides wäikeses toas õppima. Wiirale just mingit käsku ei antud, pääle selle, et ta wähemasti pühapäewal kingad jalga paneks ja ka pühapäewa-kohasema ülikonna, mis õde talle õmmelnud oli, selga tõmbaks. Aga et ta igalpool ülearu kuulamas oli, pidi ta isegi ilma käskimata kõrwale minema. Ta tegi seda sellepärast parema meelega, et talle kooliõpetaja wastik oli ja õest oli tal aga, ei tea mispärast, kahju.
Ta käis peeglist mööda ja waatles oma nägu, mis tõsine, aga lapselik oli. Ja ta tänas südames iseennast, et ta weel igast tõotusest waba ja ilma ühegi piinawa kahtluseta ja wastikute, ka raskete kohusteta elada wõis. Kuidas suured inimesed neid tundsiwad!
– Aga kui kauaks! Alati nii olla, alati!
Ta hall kleit oli muidu täiesti laitmata lihtne ja ilus, aga tingimata pidiwad selle käiksed uuema moe järele lühikesed olema. Kodus oli see wahest õige hää – kuid põhjusmõttelikult oli ta sarnase asja wastu. Keha on ilusam, kui ta korralikult kaetud ehk alasti – aga miks sarnane häbenemise-wäärt häbelik paljastamine? Kõik need õredad pitsid, mis õe riideid ehtisiwad, oleks ehk ka muidu ilusad, aga Wiira aimas kõige ehtimise põhjuses midagi wastumeelset, libedat ja oma wäärtuse tõsise ärahindamise mahamatmist – sellepärast ei tahtnud ega isegi hoolinud ta suurt riiete ilust ega wälisest uhkusest. Ta arwas, et must ülikond kõige peenem on – selle järele kujunes ta maitse lihtsaks ja weidi isesuguseks. Sarnane ehtimine oli ka päälegi naeselik, koketeriw ja kõigest sellest üle iseenese juurde oli ta jõudnud – aga edenemise arenemisetee on pikk ja waewarikas – täiuseni ei wiiks teda terwe elu. Kes teab, mis ta kõik käest ei pea weel ära andma, määrane õigus teda oma õigusest ei sunni, nagu ta arwab, lahkuma. Parem on surra, kui kahetsemisewäärilise seisukorraga rahul olles asjata elada. Pikkamisi selgiwad mure ja häda, waewarikas elu ja uhked lootuslikud ideed ta hinges. Igapäewsusest, mis enne nagu hall tihe wõrk end tema ümber mässis ja kus mõistus kannatas udu waatepiiril – tungis ta wõidurikkalt läbi uute mõtetega, uude ilma…
Ta nägi meeste– ja naesterahwaid, keda nende oma elu nemad ise õnnetuks teinud. Ja ta nägi wanu inimesi, kes noorelt paljugi lootnud ja ootnud oliwad elust – aga wäsisiwad ja ei teadnud midagi pääle imeliku usu, et see kõik nii just olema peab ja taewas nende päralt on, et jumala-õnnistus kõikidel loota on maa pääl. Wanade päralt on minewik, nemad on kadumise külma surma lapsed, kuna nende mälestus ajajooksul pimedamaks ööks muutub… Aga tulewiku heledatel päewadel nägiwad nemad weel surresgi noori wõitlewat oma elu eest, mis nii, nii suur ja nii lai, wõimus ja igawene on! Wiira meelest oli, nagu