„Vabandust, ma poleks pidanud seda ütlema,” sõnasin, kui ta juba uksel oli. Olin talle järele läinud. Ma ei tahtnud, et me tüliga lahkuksime.
Guido naeratas. „Pole midagi. Ma ei solvunud. Pealegi ma saan endale tõesti iga naise, keda tahan. See on tõestatud.”
Mu suu vajus ammuli, tema aga astus uksest välja.
Kui Guido oli lahkunud, läksin elutuppa tagasi ja püüdsin mõelda, mis toimub. Mis minuga toimub? Miks ma olin terve õhtu tühiste asjade pärast närvi läinud? Miks ma Guidoga nii nõmedalt käitusin? Ma ei teadnud. Ma ei teadnud, miks see juhtus. Vihkasin end sel hetkel. Olin enda jaoks kogu oma peo paari tühja asja pärast ära rikkunud.
Viimaks otsustasin teistele järele minna. Oli see ju ikkagi minu sünnipäev. Ma ei tahtnud üksi kodus konutada ja tunda kogu aeg seda kipitust oma abaluul, kohas, kuhu ma enam vaadata ei söandanud. Keeldusin uskumast, et midagi on valesti. Seepärast ei saanudki ma endale kauem oma mõtetega üksi jäämist lubada.
Kui klubisse jõudsin, oli seal kõik nagu tavaliselt. Mulle tegelikult rahvarohked kohad ei meeldinud, kuid vahel tegin erandi ning hetkel mulle suisa meeldis, et muusika tõttu ei olnud võimalik iseenda mõtteidki kuulda.
Vaatasin rahvasummas omale teed rajades otsivalt ringi.
Viimaks märkasingi oma klassikaaslasi. Nad istusid kõik tantsusaali tagumises nurgas ühe laua ümber ja naersid. Neil oli nii lõbus. Tundsin korraga, et ma ei kuulu siia. Tajusin enda ja nende vahel teravat, ületamatut vahet. Äkitselt tundus soov koos sõpradega pidutseda naeruväärne.
Kadusin kiiresti inimeste vahele tagasi, et keegi neist mind ei märkaks. Tundsin tohutut kergendust. Ja tühjust. Tundus, nagu oleksin just purustanud köidiku, mis mind maise maailmaga sidus. See oli absurdne, aga just seda ma tundsin.
Ööklubist välja jõudnud, hingasin natuke aega öö karget külma õhku kopsudesse, alles seejärel hakkasin liikuma. Mul polnud aimugi, kuhu ma lähen, kuid hakkasin vapralt astuma. Ma ei kartnud midagi. Ja mul polnud kuhugi kiiret. Teadsin, et ükskõik, kuhu ma ka ei läheks, pole need kohad minu jaoks. Seega võisin lihtsalt niisama astuda ja vaadata, mis juhtub.
„Kas öösiti väljas jalutamine on su hobi?”
Tume kogu, kellest ma ööklubi nurgal mööduma hakkasin, oli Andreas.
„Kas sa jälitad mind?” Mul oli tegelikult uskumatult hea meel, et ma teda kohtasin.
Ta naeratas. „Ei, kuid ma teeksin seda kindla peale, kui julgeksin.”
Tundsin, kuidas iselaadne judin must läbi käis. Selline judin, mis tekib siis, kui poiss, kes sulle meeldib, on just tunnistanud, et sa meeldid talle ka.
„Mida sa tegelikult siin teed?” Püüdsin oma elevil ilmesse veidi tõsidust manada.
„Tulin paari sõbraga peole. Nad jäid veel edasi pidutsema. Ja sina?”
„Umbes sama.”
„Kas tahad koju minna või veidi jalutada?” küsis Andreas.
Jalutada! Loomulikult jalutada! Kehitasin ebalevalt õlgu. „Võiks ju veidi ringi hulkuda küll,” sõnasin mõtlikult. Nõmedad paaritumismängud, mis ei lubanud otse ütelda, mida keegi tegelikult mõtleb.
Ta naeratas ja mul oli kahju, et olin talle nii pika hambaga vastanud.
Ostsime Andrease ettepanekul lähedal asuvast kiirsöögikohast kakaod ja suundusime mere äärde. Korraga tundsin uskumatut rahu. Tajusin, et hetkel ei taha ma midagi rohkemat, kui Andreasega lihtsalt mööda kaldajoont kulgeda ja vestelda. Soovisin, et see öö kestaks igavesti. See polnud veel alanudki, kuid ma juba teadsin, kuidas see mulle meeldima hakkab.
Korraga jäi Andreas seisma ja otsis midagi taskust.
„See ei ole midagi erilist, aga mul polnud just palju aega ettevalmistusi teha. Palju õnne!” Nende sõnade saatel asetas ta mu peopessa väikese roosaka pooleldi läbipaistva kivikese.
Vaatasin seda lummatult. „Kuidas sa teadsid?!” küsisin viimaks ikka veel segaduses olles.
Ta naeratas veidi häbelikult. „Kui sa kaardiga maksid, siis võtsid alguses koos pangakaardiga ID-kaardi ka välja ja ma viskasin sellele pilgu peale. Miks sa oma sünnipäeval siis üksi oled?”
No nii. Kartsin, et nüüd jätan endast mulje kui sõpradeta friigist. Miks ma siis ikkagi üksi olin? Sest mu seljal olev stigma kipitas? Et ööklubis tundus nõme ja mõttetu? Et ma tundsin, et selline maailm, nagu mina seda tundsin, hakkab mulle kitsaks jääma?
„Tehniliselt võttes pole täna enam minu sünnipäev,” laususin viimaks, et aega võita. „Aga tegelikult tundsin, et olen ööklubi ja selle muusika jaoks liiga väsinud.” Ma ei saanud aru, miks ma üldse vabandasin.
Andreas naeratas. „Mina ka ei viitsinud seal kauem olla.”
Veeretasin kivikest käes, see tundus mõnusalt soe. „Ega see ei ole mingi sinu õnnekivi või midagi sellist?” küsisin viimaks kahtlevalt. Ma ei soovinud, et Andreas midagi enda jaoks olulist hetke ajel ära annaks.
Ta raputas pead. „See ei ole minu oma. Kuid ma arvan, et see toob õnne. Võid seda kaelas kanda, kui tahad.”
Märkasin alles nüüd, et kivi ühes servas oli väike auk. Ja et augu juurest oli kivi täpselt niimoodi ära lihvitud, nagu oleks seda juba kaelas kantud. Äkki oli see siiski Andrease oma? Igatahes, kui ta selle mulle andis, siis pidi see ometigi midagi tähendama. Mul oli selle üle korraga uskumatult hea meel.
Ta vidutab uniseid silmi ja näeb isegi padjanäoga kuratlikult hea välja. „Miks sa üleval oled?”
„Ma vaatasin sind.” Püüan värinat oma hääles alla suruda.
Ta paistab päriselt üllatunud. Hetkeks hellitan lootust, et äkki ta ei tea, aga see ei saa ometi võimalik olla. Ta lihtsalt mängib oma osa nii paganama täiuslikult.
Sa magasid süütult nagu inglike, tahaksin talle ütelda, kuid mu keel tõrgub. Ja ma peidan käed teki alla, et varjata nende värisemist.
5
Nägin terve järgmise öö unes painajaid. Erineva suuruse ja kujuga deemoneid ning arutul hulgal ingleid. Valgeid ja musti. Isegi kirjuid. Ingleid, kes tulid mulle järele. Ja ingleid, kes mind kaitsesid. Musti ja valgeid ingleid minu pärast võitlust pidamas, nii et veri ja suled lendasid.
Üles ärgates tundsin, et mul on palavik. Olin ilmselt öösel veidi külmetanud. Ja haigena nägin ma unes tavaliselt ikka igasuguseid luupainajaid. Juba lapsena oli see nii olnud. Seega polnud selles ka seekord midagi üllatavat.
Kuulsin, et ema teeb köögis midagi. See, et nädalavahetus ja ema vaba päev kattusid, oli viimasel ajal midagi nii haruldast, et pidin seda oma silmaga nägema. Tundsin nõrkust, kuid ajasin end siiski püsti ja tuigerdasin kööki. Nii hea oli ema pliidi ees askeldamas näha, kuid pannkoogilõhn ajas mind öökima.
„Ma vaatan, et teil oli eile kõva pidu,” sõnas ema mu loppis välimust nähes. „Mul on hapukurki muidu ka.”
Krimpsutasin vaevatult nägu. „Ma olen haige,” ütlesin laua taha toolile vajudes.
Ema katsus mu laupa ja ta nägu muutus murelikuks. „Mine voodisse tagasi, ma teen sulle kuuma teed. Kas sa külmetasid kuskil?”
„Vist küll. Aga ma ei taha teed. Ma tahan mahla,” soigusin oma toa poole taarudes.
„Okei, mahla siis!” hüüdis ema mulle järele. „Aga ma teen selle kuumaks.”
Ma ei jõudnudki mahla ära oodata, jäin enne magama. Ja unes nägin sedasama inglite võitlust.
Kui ma paar tundi hiljem üleni higisena ärkasin, leidsin telefonist sõnumi Andreaselt.
„Millal me jälle kohtume?”
Naeratasin tahtmatult.
Kohtasin teda paar päeva hiljem juhuslikult Kaubamaja sporditarvete osakonnas, kus ma endale uusi