Kinnitasin endale, et mina nende hulka ei kuulu, ja panin viimaks arvuti kinni. Ma ei uskunud, et ükski ingel suvatseb minu eest järgmisel päeval kooli minna ja tunnikontrolle kirjutada.
Veel paari tunni eest ma arvasin, et see algas kolm kuud tagasi. Aimdus sellest, millal see päriselt algas, ajab mulle judinad peale.
2
Ülejärgmisel päeval tuli Eva ühel vahetunnil minu juurde ja ütles, et tahab rääkida. Seisin parasjagu koridori akna all ja vaatasin, kuidas koolihoovis mingid nagad kaklesid. Keerasin end vastumeelselt ringi. Olin terve eelmise päeva Evat vältinud, kuid nüüd oli ta siin ja ma ei saanud põgeneda. Okei, põgenemine oli tegelikult üks väheseid asju, mida ma oleksin teha saanud, kui see poleks tundunud naeruväärne.
„Ma lugesin seda, ausalt,” poetasin kiiresti. Lootsin tast lahti saada. Mul polnud selliseks jutuajamiseks mingit tuju. Olin tegelikult klassist välja tulnud, et saaksin segamatult keemia valemeid tuupida, kuna pidin peale tunde üht tööd järele vastama minema.
„See ei veennud mind kahjuks,” lisasin, kui Eva polnud ikka veel midagi lausunud.
Ta kehitas mu üllatuseks õlgu, nagu see ei huvitaks teda eriti. „Ma ei rääkinud sulle eelmine kord kõike,” sosistas ta, kuigi me läheduses polnud ühtegi hingelist.
Ma ei öelnud midagi. Taipasin, et targem on ta ära kuulata. Ja võimalikult kiiresti.
„See on muidu saladus, aga…” ta otsis õigeid sõnu, „ma kuulun nimelt ühte rühma. Ja me seal…”
Sulgesin silmad, nagu võiksin seda endast eemale tõrjuda.
Ma ei tahtnud kuulda, mida nad seal rühmas teevad. Ja ma ei kuulanudki. Keskendusin keemia valemitele ja oma üllatuseks suutsingi need oma peas peaaegu olematusest esile manada. Aga see mind ei päästnud. Kui silmad avasin, rääkis Eva edasi. Ja see, mis ma kuulsin, ületas kõik ta seniöeldu.
„Nad tahavad sind näha. Ma pean su nende juurde viima,” sõnas Eva ja jäi mulle tungivalt otsa vaatama.
Just seda mul vaja oligi. Absoluutselt.
„Mis iganes, Eva,” pomisesin viimaks. Panin oma häälde maksimumkoguse irooniat, kuid ta ei saanud sellest aru.
„Sa oled siis nõus?” Ta hääles kajas üllatus.
„Sa teed nalja?” küsisin vastu. Sain aru, et see vahetund oli raisus, ja mind haaras kerge paanika – keemiatööni oli jäänud vaid kaks vahetundi ning mata ja inka, mille ajal muuga tegelemine oli välistatud. Mind ähvardas häving.
Eva raputas pead. Mõistsin, et ta ei kavatsegi mind rahule jätta. „See on su enda huvides,” sõnas ta.
Just sel hetkel saabus mu pinginaaber Brita.
„Noh, mis toimub?” küsis ta talle omase entusiasmiga. „Loodan, et ma praegu mingist heast klatšist ilma ei jäänud.”
Raputasin pead. „Me niisama rääkisime,” valetasin totakalt.
Eva noogutas, kuid sain aru, et ta oli sisemiselt ärritunud, et Brita meid segama tuli. „Ma lähen vaatan korra veel inka sõnad üle,” pomises ta hetke pärast ja lahkus.
„Oh, needus! Sõnade töö!” pomises Brita ja muutus kraadi võrra tõsisemaks. „Millest te tegelikult rääkisite?” Brita polnud loll. Kaugeltki mitte.
„Ei millestki erilisest. Päriselt.”
Ma ei viitsinud talle rääkida. See polnud seda väärt.
Siis ma just seda arvasingi. Hiljem tundus see viga ja veel hiljem olin selle üle rõõmus. Praegu mõtlen ma, et oleksin pidanud sel hetkel oma kodinad kokku pakkima ja põgenema. Ükskõik kuhu. Ma ei tea ainult, kuidas ma oleksin seda emale seletanud.
Andreas liigutab läbi une. Ta on kõhuli voodil ja kallistab kahe käega patja. Ta tuhkblondid juuksed on põsele kleepunud ja aeg-ajalt ta veidi nohiseb. Võiksin öelda, et ta on armas, kuid ma ei saa.
Mu kõht tõmbub hirmust kokku, kui ma teda vaatan.
Kui ma vaatan ta abaluid. Andrease seljal, mõlemal abaluul on väike kaarjas sünnimärk. Või arm. Pole vahet, mis need on. Piisab täiesti, et need on seal. Et need on seal…
Veel pool tundi tagasi oli see olnud mu elu parim õhtu. Kuid hetkel tunnen end samamoodi, nagu oleksin liiga kauaks ujuma jäänud. Mu kehast õhkub külma. Tundub, nagu oleks mu veri jääkülm. Nagu see seisaks mu soontes. Seisaks ja jäätuks. Ja ma ei suuda midagi teha, sest mu keha on külm ja tundetu. Vaid mõte eksleb siia ja sinna. Nagu liblikas, kes segadusse aetult laperdab tiibadega. Nagu…
Hetk tagasi meenus mulle üks unenägu, mida olin alles hiljuti näinud. Nägin unes, et tulin kodu poole ja natuke enne kangialust, kust ma pidin sisse pöörama, peatas mind üks noormees. Ma ei tundnud teda siis. Kuid praegu ma tean, et see oli tema.
Andreas.
„Ma olen sind otsinud.” Unes võivad vestlused ka niimoodi hakata. Vahet pole.
„Mida?” Ma olin sellegipoolest üllatunud ja veidi hirmul.
Kui ma väike olin, siis seal, kus me elasime, seal tänaval pööras üks vanamees aeg-ajalt ära. Ma kartsin teda, sest ta rääkis täiesti jaburat juttu. Tavaliselt ma proovisin teda ignoreerida või kui see ei õnnestunud, siis kuulasin rahulikult, mis tal öelda oli, ja püüdsin esimesel võimalusel edasi kõndida. Tähtis oli jääda võimalikult rahulikuks ja mitte oma hirmu ega midagi muud välja näidata. Ma pidin ka selle noormehe puhul lihtsalt rahulik olema. Isegi kui see kõik juhtus unes.
„Ma olen sind otsinud.” Ta kordas oma sõnu mulle tungivalt otsa vaadates.
Nägin ta silmades peaaegu tervet maailma. Mul oli tunne, et kui ma nendesse liiga kauaks vaatama jään, siis olen kadunud. Siis ta hüpnotiseerib mu ära. Või imeb maailm ta silmades mind endasse.
„Sa ajad mind kellegagi segi.” See oli kõik, mida ma suutsin öelda. Mis tundus selles olukorras igati normaalne vastus olevat.
Ta naeratas põlglikult. „Ma teadsin, et see saab raske olema, aga et see nii kaua aega võttis…”
„Ju see tüdruk, kellega ma sarnanen, ei tahtnud sind siis mõnda aega näha.” See tundus loogiline, kuid ta vaatas mind pilguga, mis mind peaaegu punastama pani.
„Kolm sajandit on selleks liiga pikk aeg. Ta oli su hästi ära peitnud.”
Ma ei saanud aru. Mida ta mõtles peitmise ja kolme sajandi all?
Ta sirutas oma käe välja, et mu nägu puudutada.
Tõmbusin instinktiivselt eemale. Noormees oli kena. Aga ta oli kahjuks hull. Pöörasin ringi ja kiirustasin tuldud teed tagasi. Ma ei julgenud koju minna, kartsin, et ta jälitab mind.
Alles praegu ma taipasin, et see ei olnud uni.
See kõik oli päriselt juhtunud.
Kui ma sel päeval, mil Eva mind enda gruppi, sekti või mis iganes ühingusse kutsunud oli, koju jõudsin, avastasin, et kodu võtmeid pole kuskil. Oli küll õhkõrn lootus, et need võisid taskust kindaid võttes kooli garderoobi pudeneda, kuid oleksin sel juhul ju kukkumise heli kuulnud. Aga kui veab, siis saan need järgmine päev tagasi.
Kuna ema pidi umbes poole tunni pärast töölt tulema, ei viitsinud ma kooli tagasi minna, vaid istusin trepile, kraamisin prantsuse keele õpiku välja ja hakkasin lugema.
Kui välisuks kümmekonna minuti pärast käis, olin kindel, et see on ema. Kuid sammud ei kuulunud talle. Oh, pagan, jõudsin veel mõelda, ning samal hetkel vaatasingi juba Guidoga tõtt.
„Ma kaotasin võtmed ära,” sõnasin enne, kui ta jõudis midagi küsima hakata.
„Ja sa kavatsed nüüd terve õhtu siin trepil konutada?”