„Kuidas ma seal nii kaua olin?” küsisin viimaks.
Liisbeth kehitas õlgu. „Ütle sina mulle.”
Nägin ta silmades ikka veel ebakindlust. See jahmatas mind. Liisbeth oli mulle ikka tugev tundunud. Kuid nüüd vaatas ta mind segaduses lapse pilguga. Ja mul ei olnud ta küsimustele vastuseid.
Lugesin pärast netist, et inimesed, kes on kohtunud inglitega, väidavad, et nad on tundnud jumalikkuse kohalolu ning et tugeva armastuse allikaga ühenduses olemine on olnud peaaegu valus. Ma ei mäletanud valu. Mäletasin täiuslikkust ja jõudu, mis mind valdas. Samas tundsin ka, et midagi oli valesti. Et olin midagi kahe silma vahele jätnud. Mu hinges oli kummaline rahutus. Tunne, nagu ma poleks kõike mõistnud. Tunne, et mul tuleb sinna veel kord tagasi minna.
Andreas helistas hetkel, kui tundsin sügavat masendust. Lamasin voodis ja püüdsin mitte mõtelda sellele, et kusagil on üks paik, kuhu ma kuulun võib-olla rohkem kui siia. Paik, kus ma tunnen end hästi ja kus mind võib-olla oodatakse. Ühesõnaga, mõtlesin igasuguseid jaburaid asju ja seepärast olin üliõnnelik, nähes Andrease nime oma telefoni ekraanil vilkumas. Ta oleks justkui aimanud ja olin talle selle eest tänulik. Kui ma ainult oleksin võinud talle rääkida! Andreas oli justkui koht, kuhu põgeneda. See, et ma teda petsin, ei teinud mulle eriti muret. See on rohkem rääkimata jätmine kui petmine, lohutasin ennast. Ja ta polnud ju tegelikult küsinud.
Kuuldes, et ema tuleb töölt alles järgmine päev, kutsus Andreas mind enda poole ning juba pool tundi hiljem seisingi ta ukse taga ja andsin kella.
Ta tuli avama koduses T-särgis ja katkistes teksastes, kuid nägi sellegipoolest vastupandamatu välja.
„Sa elad üksi?” küsisin, märgates, et esikus pole rohkem kellegi riideid ega jalanõusid.
„Mu vanemad on välismaal. Tööpuudus,” lisas ta veidi häbelikult.
Ma noogutasin. Olin rõõmus, et ei pea end kellelegi tutvustama. Panin tähele, et Andrease kodu on peaaegu niisama minimalistlik kui Guido oma, kuid vähemalt oli seal värve pisut rohkem. Ta vanemate asjadest ei paistnud jälgegi, millest ma järeldasin, et nad on välismaal juba pikemat aega olnud.
Andreas juhatas mu elutuppa ja ma vajusin peaaegu kohe tumepunasele diivanile. Tundsin esimest korda üle hulga aja kergendust.
Paari minutiga oli ta katnud laua ja kuigi olin arvanud, et ma ei taha süüa, muutusin hetkega näljaseks, kui Andreas endale salatit ja lihalõike taldrikule kuhjama hakkas. Tundsin end korraga jälle elusana.
Kuid peale söömist tuli lootusetuse tunne tagasi. Andreas silitas mu pead, justkui aimates, et midagi on lahti. Naaldusin ta vastu ja surusin samal ajal hambaid huulde, et mitte nutma puhkeda. Siin ma siis olin – koos poisiga, kes mulle hirmsal kombel meeldis, teadmata, mida edasi teha. Hetkeks kujutlesin meie ühist tulevikku – nägin meid vaimusilmas aasta, viie aasta, kümne aasta pärast ja mõistsin, kui loomulik see oleks. Kui ainult kõik nii keeruline poleks. Mulle meenusid korraga mu märk, Liisbethi tehtud hüpnoos ja unes nähtud inglite heitlus. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas must ja raske kardin langeb mu elule. Mu tulevikule.
Mis oleks kui… Mõtlesin seda vist juba sajandat korda. Ja jõudsin iga kord otsusele, et mul on valida, kas natuke õnne või üldse mitte. Arvasin, et olen siiski natuke õnne ära teeninud. Seega pidin tõe rääkimist nii kaugele tulevikku edasi venitama, kui vähegi suudan.
„Kas sa tahad rääkida, mis toimub?” Andreas siiski nägi, et minuga on midagi lahti.
„Ma olen lihtsalt väsinud,” pomisesin. „Koolis on nii palju õppida ja siis veel trennid. Täna ma ei suutnud isegi korralikku soojendust teha.”
Ma olingi tegelikult väsinud. Väsinud mõtlemast, mis toimub. Väsinud kartmast, et minuga on midagi totaalselt imelikku lahti. Väsinud unistamast mingist imaginaarsest kohast, kus ma tundsin end kümneid kordi paremini kui siin.
Vajutasin oma nina vastu ta kaela. Tahtsin kõike unustada. Mul oli sellest jamast nii kuradi kõrini.
„Ära muretse, kõik saab korda.” Andreas vaatas mulle otsa ja ta silmist paistis nii kindel veendumus, et oleksin peaaegu naerma hakanud.
Kui sa vaid teaks! mõtlesin, aimamata, et see, kes ei teadnud, olin hoopis ma ise.
„Ma ei taha ühelegi murele praegu mõelda,” sosistasin Andreasele kõrva. „Ma tahan unustada.”
Ta naeratas ja suudles mind. „Ma tean, kuidas on kõige parem unustada.”
Kui ma ärkasin, siis nägingi seda. Sellest on möödas nüüd vist juba kolm tundi. Olen terve selle aja siin olnud. Taibates, et mul ei ole kuhugi minna. Ma olen terve selle aja ta selga jõllitanud ja tundnud, kuidas veri mu meelekohtades peksab. Olen suutnud mõelda ainult sellele, kuidas ma olen musta ingli poolt osavalt lõksu püütud.
Andreas lükkab mu õrnalt selili ja ma tunnen, et värisen, nagu oleksin surmasuus.
„See pole aus, et sina mind nii kaua vaadanud oled. Nüüd on minu kord.”
Ma tajun, et ta vaatab mind nagu kiskja enne saagi lõhkirebimist, nagu kobra enne salvamist. Näen, kuidas ta suu kõverdub grimassiks, ja olen valmis oma elu eest võitlema. Olgugi et ma tean, et see jääb ilmselt mu viimaseks võitluseks. Olen sellegipoolest äkki tohutult vihane. Ilmselt just sellepärast olengi. Sellepärast, et ta on mänginud minuga terve aeg nagu kass hiirega. Ta on mind osavasti lõksu püüdnud ja et asi kindel oleks, pannud veel endasse armuma. Ja ma olen olnud manipuleeritav ja vagur nagu tapalavale viidav vasikas. Ma ei pööranud tähelepanu sellele, et ta ilmus alati ootamatult, et ma ei leidnud ta nime internetist ja et ta minuga mõttes rääkis. See oli nii jabur, et seda ei oleks lihtsalt saanud tõsiselt võtta.
Järgmisel hetkel ma näen, kuidas ta grimass, kui seda üldse oli, muutub naeratuseks ja ma tunnen ta huuli oma suul. Tahaksin neid hammustada, kuid unustan selle soovi selsamal hetkel. Nüüd tunnen vaid kirjeldamatut naudingut.
Alles siis, kui Andreas ütleb, et ta läheb toob köögist midagi juua, ja ma näen, kuidas ta stigmatiseeritud selg eemaldub, meenub mulle kõik uuesti. Ma haaran oma riided ja sööstan toast välja.
Tormasin majast välja ja jooksin nii kiiresti, kui jalad võtsid. Tänava lõppu jõudnud, taipasin, et mul pole aimugi, kuhu ma niimoodi jooksen. Mul polnud kuhugi minna. Kui Andreas on must ingel, siis leiab ta mind üles. Ta juba leidis. Nüüd jääb tal üle teha seda, milleks ta tuli. Viia mind endaga kaasa või tappa. Ta teadis must kõike – kus ma elan ning millises koolis ja trennis ma käin. Mul ei saanud koduski enam turvaline olla.
Võtsin takso ja sõitsin koju. Ema oli öövalves, seetõttu sain segamatult oma asjad pakkida. Ma teadsin, et pean lahkuma, ja kohe. Kuid mul oli oma asju vaja ja ma pidin selle riski võtma. Pealegi ma uskusin, et ta ei viitsi mind kohe jälitama hakata – küllap arvab, et olen tal nagunii peos.
Panin seljakotti pesu, mõned riided ja arvuti, mõistes, et võimatu on asju pakkida, kui sul on vaid mõni minut aega neid välja valida ja samas peab kott jääma nii kergeks, et sa selle all kokku ei vajuks. Seejärel vaatasin korteris ringi. Oli tunne, et midagi on veel puudu.
Mälestused!
Haarasin elutoa kummutilt ühe pildi, kus ma koos emaga olen. Ühtegi fotot isast nii kähku ei leidnud. Seepärast läksin kirjutuslaua juurde ja võtsin alumise sahtli karbist ta sõrmuse. Ja seejärel ka ühe maastikufoto. Ma ei teadnud, mis koht see sellel pildil on, kuid korraga tundus tähtis see kaasa võtta.
Seejärel tellisin takso ja närisin seda oodates järgmised kümmekond minutit küüsi. See oli mu elu pikim kümme minutit ja tõesti ime, et ma hirmust südamerabandust ei saanud. Kui takso saabus ja ma sellesse istunud olin, tundsin, et olen esimese lahingu võitnud. Algul ma isegi ei pannud tähele, kui taksojuht küsis, kuhu ma sõita soovin. Mul polnud aimugi. Hetkeks kaalusin, et äkki lähen Brita juurde, aga ma ei saanud tema elu ohtu seada. Õigupoolest ei tohtinud ma kellegi elu ohtu seda, kõige vähem ema oma. Ma teadsin,