Jõudu oli Kallel palju, sest kogu üksikvangistuses oldud aja ei saanud ta ennast muudmoodi unele väsitatud, kui harjutusi tehes. Jõud kasvas ja kaal kadus esimese aastaga. Korralikku võhma polnud, aga jõud ja rüht olid tagasi, peaaegu tippaegade tasemel. Mõneti töötas hea füüsiline vorm needusena tema vastu: ei lasknud kambrikaaslastele võitluseta alistuda.
Vitali jäi seisma enne tuttava kongiukse juurde jõudmist. „Kuule, püüa seekord seal kauem vastu pidada, kui kolm minutit, eks?” Ta võttis Kallel käerauad maha, rikkudes sellega jämedalt vanglaeeskirja. „Kuula nüüd, ma rääkisin Petjaga läbi. Tema on siin kambris puutumatu staatuses. Lähed sisse, saad paar korda vastu lõugu, siis astub Petja vahele ja sind jäetakse rahule. Saad aru?”
„Miks sa seda teed?” küsis Kalle.
„Kurat, kahju hakkas, sinust, sitakotist. Millegipärast arvavad paljud, et vanglas on vaja kõigil lambid kinni lüüa. Tegelikult jõuad valesid mehi tümitades kukeks. Ja see sa küll olla ei taha.”
Kalle noogutas jonnakalt. Juba nüüd teadis ta, et kõik lõppeb nii nagu varem. Polnud temal isu alla vanduda. Isegi kongi kodurahu nimel mitte. Vitali vaatas teda ja tajus jonnakust, rehmas käega ja ütles: „Ise tead, raisk, võta arvesse, et Petjaga on räägitud ja ta on sinu poolt.”
„Milline see Petja on?”
„Selline lühikest kasvu ja jässakas. Ah, tead küll, see, kelle voodi on kohe akna all.”
Kongi uks avanes ja Kalle astus üle läve. „Ma ei hakka parem üldse ära minemagi,” pomises Vitali talle järele.
Publik juba teadis, et Kallet on oodata, ja seisis justkui juhuslikult püsti. Tegelikult tahtsid nad ukse sulgudes Kallele ligi hüpata enne, kui tal käerauad maha võetakse, see plaan oli aga vett vedama läinud ja nüüd seisid nad pisut ebalevalt. Nad ei kartnud, lihtsalt nende esialgne plaan oli luhtunud. Neid näris mõte, miks ja kuidas Kalle käed vabad olid. Selline olukord polnud tavapärane, siin taga võis rohkemat peituda – kas või vanglate erirühm koridoris, kes olid valmis iga kakluse kohe maha rahustama ja igale vangile pisut kumminuia maitsta andma. Kalle seisis rahulikult, käed kõrval, vältides silmavaatamist. Milleks esimesena rünnata. Julget silmavaatamist loeti jalaga perse löömiseks. Vähemalt mõjus täpselt samamoodi.
„Noo, tropp, tulid siia jälle tüli norima?” küsis üks vangidest. Ta üritas oma ütluse peale kohe ka pisut irvitada, oodates, et teised temaga kaasa tulevad, aga sünge vaikus kestis. Ikka veel ei teatud täpselt, mis toimus kongist väljaspool.
Kalle otsustas seekord ise otsa lahti teha ja astus pika sammu kõige lähema vangi poole, kes kohe osavalt kõrvale astus ja ümber pööras, et selja tagant rünnata, aga Kalle tormas pika sammuga edasi nii kaugele, kui sai. Betoonsein püüdis ta kindlalt kinni. Kalle rammis seina ja kukkus vedelalt pikali. Viimane, mida ta nägi, oli Petja nägu, imestusest pikerguseks veninud.
Kalle põrnitses hooletult värvitud plekklauda. Kokkupõrge seinaga oli talle õnnelikult lõppenud, sellistes asjades tal ikka vedas. Pea oli katki, vajas kolme õmbluspistet ja tuikas kuratlikult, aga muud polnud viga midagi. Arst ütles täie tõsidusega, et ta peaks nädalaks tuppa jääma ja rahulikult voodis lebama. Nagu tal olekski võimalik midagi muud teha. Kohe peale pea kinnisidumist viidi ta ülekuulamisruumi. See ei olnud tavapärane, muidu oleks vanglaülem ta oma kabinetti lasknud toimetada, ju siis oli oodata külalist väljastpoolt vanglamüüre. Mõnda uurijat, ülekuulajat, kes tahab talle veel midagi kaela määrida. Ega tal kiiret pole. Mõte, et varsti istub ta jälle kurdistavas üksinduses, karistades ennast oma mõtetega ja nägudega, kes viimasel ajal tema lühikestest ja rahututest unedest läbi lippasid, tegid ta nukraks. Jah, Kalle teadis, et käitudes pähetambitud sõjaaja määruse järgi, peites jälgi, proovides ennast tagajärgede eest kaitsta, tappis ta süütu kõrvalseisja. Konflikt kogus tuure. Ta teadis, et oli tegutsenud õigesti, ja ta teadis, et oli teinud kõik lootusetult valesti. Tapmist sai lubada ainult siis, kui kuskil sõda kuulutati ja keegi vaenlaseks määrati – ja see oli peen poliitika.
Uks paiskus valla, koridori ere valgus paistis silma. Sisseastuja istus, pani käed lauale ja vaatas otse Kallele silma: „Ma tahan, et sa mind ära kuulaksid.”
Kalle mühatas, pööras pead ja ei öelnud midagi. Vangla kasvatas sedasorti kannatust ja õpetas, et kui midagi pole vaja öelda, siis pole vaja mitte midagi öelda.
Mees ootas pisut ja nügis küünega mansetinööpi. Kalle pani tähele, et käed olid hästi hooldatud ja nukid terved. Ei mingeid võitluskunste, ei mingeid töid väljaspool kontorit. Mingi uurija ikka, jõudis ta mõttes järeldusele. Kinnises süsteemis näeb igasuguseid veidrikke. Võib-olla euroliidu ametnik, kes tuli rahuloluküsitlust tegema.
„Minu nimi on Erki. Ma olen siin, noh, võib öelda, et eraviisiliselt.”
Vaikus.
„Ma olen sind jälginud.” Erki tegi pausi ja näis, et teda Kalle vaikimine ei sega. Ilmselt otsustas ta lõpuks, et kellegagi kontakti loomisel pole hea mõte öelda, et sa oled tal salaja silma peal hoidnud. „Õigemini, ma pole sind jälginud, vaid sinu toimikutega tutvunud. Olen kõigega kursis, millega sa siiani hakkama oled saanud.”
Hakkab tulema, mõtles Kalle ja noogutas julgustavalt.
„No vot, ja mulle kuluks üks abiline marjaks ära.”
Kalle tõusis, toetas kätega lauale ja vaatas Erkile silma ja ütles rõhutatult: „Kitseks ma ei hakka!”
„Oo, ei-ei.” Erki raputas kiiresti pead ja vehkis kätega. „Sellist looma mul vaja pole.”
Kalle istus.
Erki kummardas pisut lähemale sõnas poolihääli: „Vaata, mul on vaja sinu koolitusega meest. Üht-teist on teoksil.”
Kalle istus tuimalt edasi ja uuris oma pahklikke käsi.
„Seal väljas on mees, kellel on vaja silma peal hoida. Mina seda teha ei saa.”
Kalle elavnes pisut, kuuldes sõna „väljas”. „Sul on vastus olemas. Kui see keegi on väljas, siis on asjad kehvasti. Mina olen nimelt sees.”
„Kuule, selle annab ära korraldada,” lubas Erki, „saad pisut puhkust.”
Kalle muidugi teadis, et mõnedele vangidele lubati rohkem kui teistele, kuid tema kaliibriga mehi nii naljalt jalutama ei lastud. Muidugi olenes kõik, nagu igal muulgi alal, vajadusest ja õigetest tutvustest. Kallet segas, et ta ei osanud Erkit kuhugi kategooriasse paigutada. Bandiit ta ei tundunud olevat, kuigi mõned jooned sellele viitasid. Politseinik ta samuti polnud. Äkki keegi prokuratuurist?
„Noh, nõus?”
Erki ettepanekust õhkus pahandust. Aga olla jälle vaba. See oli mõte, millega ta üksikvangistuses oli pikalt mänginud. Mida hakata oma eluga peale siis, kui ta siit ükskord välja saab. Minna lõplikult ära ja ennast rahulikult sisse seada. Tegelikult võis hõredalt asustatud Eestiski rahuliku nurgakese leida. Aga kui nüüd kohe täna välja saaks, mis siis, kuhu ta läheks?
„Mida ma tegema pean?”
Erki muigas. „Midagi kriminaalset siin ei ole. Vähemalt otseselt.”
„Kuradi julgustav.”
„Hästi, mõtle selle peale. Ma organiseerin paberimajanduse ära ja räägime väljaspool müüre,” lubas Erki ja asutas minekule. Uksel ta veel pöördus ja lisas: „Sa ei pea enam sinna kongi minema. Selle ajasin juba korda.”
Enne kui Kalle jõudis selle peale midagi kosta, oli mees läinud. Kõige rohkem pani Kallet imestama, et ta ei suutnud mehe välimusest muud meenutada kui hoolitsetud käsi.
Mõned aastad tagasi peale rattaõnnetust autoteel lebades ja liikumatult