1
Olen mõelnud, et maailmas on ikka tohutult palju eri liiki armastust. Mina armastan näiteks oma ema ja isa ja väikest venda Albertit, ehkki viimane on sageli üks igavene tüütus. Samuti armastan oma poissi Sveni, kellega plaanime sügisel koos elama hakata. Armastan oma parimaid sõbrannasid Laurat ja Elisabethi – tunnen neid mõlemaid juba esimesest klassist saadik. Ma armastan lugeda, eelkõige häid krimkasid, ja igasuguseid CSI-laadseid seriaale. Armastan kirjutada ning armastan unistada elust kuulsa ja heal järjel tippajakirjanikuna näiteks mõnes majanduslehes. Armastan hot dog’e, küpsisetorti ja jäätisekokteili ploomimahlaga.
Ja kogu südamest armastan ma Dreamblued. Dreamblue ei ole mu sõber ega sugulane, samuti mitte mõni hea raamat või film ega ka mingisugune peene nimega maiuspala. Ei, Dreamblue on hoopis bänd. Totaalselt parim bänd terves maailmas, vähemasti mina olen selles küll päris veendunud.
Ma olen nende fänn olnud juba seitse aastat, seega sellest ajast saadik, kui olin vaid üheteistaastane pägalik. Juhtusin täiesti kogemata nägema VH1 pealt nende loo „Roses” videot ja jäin selle lummusse. Asusin YouTube’ist nende teisi lugusid otsima ja kuulasin, suu ammuli, terve õhtu. Mäletan seda nii hästi – ema sai mu peale kurjaks, sest ma ei saanud kuidagi õhtust sööma tuldud, ja kui lõpuks siiski laua äärde jõudsin, oli toit ammugi jahtunud. Ja õhtul, kui ema oli mulle head ööd soovinud ja mu toa ukse kinni tõmmanud, ronisin salamahti voodist välja ja lülitasin arvuti taas sisse. Ma lihtsalt pidin Dreamblue kohta veel lugema ja uurima, et teada saada, kes need ometi on, kes seda kirjeldamatult imelist muusikat teevad. Järgmisel hommikul kooli minnes olin nagu uimakana, kõigest paar-kolm tundi maganud, aga see-eest jube õnnelik ja õhinas. Teadsin juba siis, et mina, Lisann, olen avanud ukse mingisse lummavasse teise maailma ja et nüüdsest muutub mu elu põhjalikult. See kahest mehest ja ühest naisest koosnev rootsi bänd oli täielikult ja lõplikult võitnud mu südame.
Olen oma sõprade järgi aru saanud, et vaimustus mõnest bändist või lauljast või näitlejast möödub üldjuhul kiiresti. Ollakse andunud fänn, kleebitakse plakateid seinale, otsitakse internetist igasugust infot ja pilte oma iidoli kohta, aga see kõik on kuidagi nii ajutine. Väga kiiresti tulevad uued iidolid, uued plakatid, laulud ja pildid, siis jälle uued ja jälle … Ma tundsin juba algusest peale, et minuga on lood teisiti. Dreamblue oli oma lugudega mu hinge puudutanud nii sügavalt, et tundus ilmvõimatu neid unustada või kellegi teise vastu vahetada. Pealegi sai mulle aastatega üha selgemaks, et asi ei ole ainult muusikas. Mida rohkem ma Dreamblue liikmete kohta uurisin ja neist teada sain, seda lähedasemaks nad minu jaoks muutusid. Varsti oli mul tunne, justkui kuuluksid nad mu pere või lähimate sõprade hulka. Kuidas siis muidu? Ma ju tundsin ja teadsin neid nii hästi. Ja mitte ainult ei tundnud ega teadnud, vaid hakkasin neid ka armastama.
Jah, ma armastan neid. Armastan Xanderit kogu tema edevuse, vihmahirmu ja karja kasvatamatute Inglise buldogitega. Armastan Lars-Erikut, kelle juuksepiir iga aastaga üha enam hõreneb ja keda kõige paremini iseloomustab tema pöörane vaimustus luksusautode vastu. Aga kõige rohkem armastan Ulrikat.
Ulrika Kristina Lindquist. Suurem osa Dreamblue fänne nõustub, et just tema on bändi süda ja hing, kes annab kõigile nende lauludele selle seletamatu „miski”, tänu millele nad on juba ligi kolmkümmend aastat niivõrd edukalt tegutseda saanud. Dreamblue albumeid on nüüdseks müüdud üle seitsmekümne miljoni ja ükskõik kui palju ma Xander Haglundi ja Lars-Erik Amundseni ka ei imetleks, ei usu ma eladeski, et nad oleksid suutnud ilma Ulrikata seda kõike saavutada. Ulrikas on kõik kuidagi nii päris. See on uskumatu, kuidas ta on võimeline igasse laulu sisse elama ja edastama selle sõnumit nii tõeliselt, et publikul on teda kuulates pisarad silmis. Ja see hääl! Ulrika suudab laulda nii kõrgelt kui ka madalalt, võimsalt ja jõuliselt kui ka õrnalt, pehmelt ja võrgutavalt. Vahel on teda kuulates tunne, nagu satuks kuskile teise maailma, sest on raske uskuda, et üks tavaline inimolend võiks osata niimoodi laulda.
Ometi on Ulrika igas mõttes täielikult inimene. Tavaelus tundub ta neist kolmest vaata et isegi kõige lihtsam ja tagasihoidlikum. Ma olen tihtipeale mõelnud, et Ulrikas oleks justkui kaks lausa vastandlikku inimest. Laval tunneb ta end täiesti vabalt ja on nii omas elemendis, kui üldse olla saab – jookseb ringi, tantsib, flirdib publikuga, annab endast kõik. Reaalses elus on ta aga pigem endassetõmbunud ja vaikne ning armastab väga privaatsust. See tuleb hästi välja näiteks intervjuudes, kus ta laseb enamasti rääkida Xanderil või Lars-Erikul ja eelistab ise jääda pigem varju.
Lisaks on Ulrika läbinisti boheemlaslik loomeinimene, hajameelne ja lohakas. Ühes intervjuus pidid kõik bändiliikmed nimetama üksteise paremaid ja kehvemaid külgi ning Xander ütles Ulrika kohta, et too jätab oma asju igale poole vedelema. Korraarmastajast Xanderit pidi ta suutma sellega pidevalt endast välja viia.
Ja ta on ilus. Nii kohutavalt, erakordselt, kirjeldamatult ilus. Paljude fännide, ka minu arvates läheb ta vananedes üha kaunimaks ja praegu, neljakümne seitsme aastaselt, näeb ta välja veel parem kui napilt kahekümnesena oma lauljakarjääri alguses. Küpsem vanus kuidagi lihtsalt sobib talle nii imehästi. Ulrikal on lühikesed tumedad juuksed ja pruunid silmad, ta on väikest kasvu ja kõhn, hästi hapra ja natuke poisiliku kehaehituse ja olekuga. Mulle meeldib, et tema ilu on loomulik – Ulrika on öelnud, et ta ei poolda ilukirurgiat. Lähemalt vaadates võib näha ta silmade ümber peenikesi kortse, aga need ainult rõhutavad ja täiustavad tema küpset ilu.
Ulrika on seitsmendat aastat abielus Jonas Bergmani nimelise mehega ja eelmisest kooselust on tal üheksa-aastane tütar Charlotte.
Ma olen võimeline Ulrikast ja tema elust lõpmatuseni rääkima, nii et minult on sageli küsitud, kas teised bändiliikmed ei lähegi mulle korda. Muidugi lähevad, appi, kuidas siis muidu?! Nagu enne mainisin, armastan kõiki kolme, kuid Ulrika on minu jaoks lihtsalt kõige-kõige erilisem.
Nii, nagu poleks Dreamblued ilma Ulrika vapustava hääleta, poleks seda tõenäoliselt ka ilma Xanderi imetabase muusika loomise andeta. Xander nimelt kirjutab suurema osa Dreamblue lugudest, kuid laulab ka ise ja mängib kitarri. Õigupoolest on tema nimi Peter Alexander Haglund, aga ta on juba poisipõlvest saadik oma nime suupäraselt Xanderiks lühendanud. Xander näeb samuti lausa tapvalt hea välja. Ta on pikka kasvu ja heas füüsilises vormis – see pole ka ime, arvestades, kuidas ta vihub jõusaalis regulaarselt trenni teha. Tal on oma isiklik treener ja puha … Jah, Xander on tõeline kompu oma tõmmu jume, meeblondide õlgadeni juuste ja paaripäevase habemega.
Kõige ägedam on Xanderi juures minu arvates aga tema Inglise buldogite vaimustus. Need koerad on tema kirg, nagu ta ise intervjuudes väidab. Praegu on tal neid kodus lausa viis – Patsy, Janis, Bob, Jimi ja Elvis. Tihtipeale on mõned koertest temaga tuuridel kaasas ja siis nõuab Xander nende jaoks spetsiaalset toitu ja tingimata ka madala äärega pehmet magamispesa. Emastele olgu see roosa ja isastele sinine või roheline. Sellistel puhkudel võtab ta kaasa ka oma majapidajanna Ida, kelle ülesandeks on koerte eest hoolitseda.
Ilus, andekas ja loomi armastav mees kõlab igati ideaalselt, eks ole. Täiuslikkusest on Xander sellele vaatamata üsna kaugel, ega ta muidu ei oleks neljakümne kuue aastaselt ikka veel vallaline. Abielus on ta olnud küll, koguni kaks korda, aga mõlemad korrad lõppesid lahutusega. Xander pole seda kunagi küll otse välja öelnud, aga jube palju spekuleeritakse, et need abielud läksid tema truudusetuse nahka. Xander nimelt vahetab kogu aeg naisi ja on isegi tunnistanud, et püsisuhe on tema jaoks üks raskesti teostatav asi. Enamasti on tema see, kes suhte lõpetab, kuid kolme aasta eest purustas mehe südame noor mulatitarist inglanna Emily, kes jättis Xanderi ühe noore poisinolgi pärast maha. Sellest ülesaamine võttis mehel ikka kõvasti aega, kuid inspireeris teda see-eest looma üht Dreamblue parimatest albumitest „For Emily, with Love”.
Esimesest abielust sündisid tal poeg Stefan ja tütar Mikaela, kes on praegu kolmteist ja viisteist. Nad elavad oma ema juures ja minu teada Xanderiga eriti läbi ei käi.
Kõige rohkem iseloomustab Xanderit edevus. Oeh, ta on lausa uskumatult edev. Kõikidel teleesinemistel ja leheintervjuudes võib Xander lausa lõpmatult jahvatada, samal ajal kui Ulrikal ja Lars-Erikul õnnestub heal juhul ehk paar sõna vahele poetada. Need kaks on aga asjade sellise käiguga rahul ja lasevad Xanderil meeleldi seletada. Ja see pole ainus märk selle mehe vajadusest