Napoleon põgenes Elba saarelt salakaubavedajate abita, aga on ajalooline fakt, et prantslased pakkusid Tom Johnsonile Napoleoni päästmise eest 40 000 naela. Võimud ei saanud Tom Johnsonit kunagi kätte ja ta jätkas salakaubavedu, kuni 1839. aastal suri.
19. sajandi alguses valvasid Inglismaa rannikualasid 74 kahuriga Tema Majesteedi laev Ramillian ja 42 kahuriga Tema Majesteedi laev Hyperion. Kaks laeva suutsid mingil määral salakaubavedu piirata, aga korralik rannavalve loodi alles 1831. aastal.
Kaks aastat hiljem toimunud Pevensey lahing veenis lõplikult intelligentsemaid salakaubaveo jõukusid, et „otse ründamise” aeg on otsas. Väidetavalt toimus „süstemaatiline” salakaubavedu veel ligi kolmkümmend aastat, aga jõukude hirmuvalitsusele ja brutaalsusele suudeti varem lõpp peale teha.
Wellingtoni hertsogi käe all sõdivad sõdurid kandsid tõepoolest Leopardi nime.
Esimene peatükk
1814
„Milord, kas saan teie heaks midagi veel teha?”
„Ei, ma kutsun sind, kui midagi vajan.”
„Väga hea, milord.”
Ülemteener möödus kolmest külalisest ja lord Cheriton istus laua otsas asuvasse tugitooli ning silmitses oma külalisi.
Toas oli kuus valvsat ja äärmiselt intelligentset meest. Õhtusöök oli oivaline ja vein suurepärane, aga seda ei olnud nii suurtes kogustes kui tavaliselt poissmeesteõhtuks, ja võõrustaja märkas, et tema külalised oskasid veini hinnata ega liialdanud sellega.
Portveini karahvin käis teist korda ringi, aga ükski külalistest oma klaasi rohkem ei täitnud.
Lord Cheriton rüüpas klaasist lonksu ja lausus: „Härrased, ilmselt olete aru saanud, et kutsusin teid siia väga tähtsal põhjusel.”
Külalised ei vastanud selle peale midagi, aga ta teadis, et mehed ootavad ja keskenduvad täielikult tema sõnadele.
Pole kahtlustki, et ta nägi täna ebatavaliselt rabav välja ja eristus selgelt oma eakaaslastest.
Nii mõnigi laua taga istuvatest meestest mõtles endamisi, et kummalisel kombel on ta oma olemuselt täiesti hüüdnime vääriline.
Sõja ajal andis Napoleon käsu, et sarnaselt Moore’i armeele tuleb Hispaania vallutanud Wellingtoni armee ka merele tagasi ajada.
Napoleon pani vaenlasele eriti solvava hüüdnime – ta kutsus teda Leopardiks.
Ta ei valinud Briti mereväe kaptenleitnandi pilkamiseks loomade kuninga lõvi nime, vaid võika ja kõhnunud vapilooma – leopardi.
Hüüdnimi täitis oma eesmärki ja naeruvääristas kõiki kuningalipu all teenivaid sõdureid.
Kõikidele Indias Arthur Wellesley juhtimisel sõdinud sõjaväelastele tegi hüüdnimi ja kujutluspilt sellest suurt nalja.
Tippoo Sahibi jahtivad leopardid tekitasid neis külmavärinaid, aga nad suutsid need hävitada samamoodi, nagu nad hävitasid oma omaniku, ja nad lagistasid naerda, kui kuulsid Napoleoni juhtnööre.
„Hirmuäratav Leopard saastab ainuüksi oma kohalolekuga Hispaaniat,” teatas keiser. „Viime oma võidukad Kotkad Heraklese sammaste juurde.”
Aga kui Wellingtoni kutsuti Hirmuäratavaks Leopardiks, siis kutsuti nii ka tema gruppidesse jaotunud sõjaväelasi. Olid olemas sellised grupid, nagu Raevukad Leopardid, Kõhnad Leopardid, Õelad Leopardid ja Hirmuäratavad Leopardid.
„Õpetame neile, kuidas meid jälestada,” ütles lord Cheriton enne Vitoria lahingut, ja Prantsuse väed taganesid juba enne Hirmuäratavate Leopardide raevukat ja surmavat rünnakut.
Lord Cheritoni juures teenivad sõjaväelased tundsid teda kui karmi ja halastamatut meest, kes nõuab oma meestelt ja iseendalt ülimat vastupidamist.
Lisaks oli ta väga õiglane.
Ta ei meeldinud meestele, aga kõik austasid teda väga, ja nagu üks sõjaväelane kord ütles: „Ta võib olla väga karm mees, aga lahingusse minnes soovin, et minu poolel oleks pigem tema kui kõikvõimas Jumal.”
Sõja ajal andis legendide levimisele hoogu juurde tõsiasi, et ta nägi tõepoolest leopardi moodi välja.
Nagu Wellington ka ise teadis, oli tal lisaks headele ja vajalikele juhiomadustele olemas kuues meel, mis võis viimasel hetkel kaotuse võiduks pöörata.
„Ainult Hirmuäratavad Leopardid on võimelised sellise asjaga hakkama saama,” kõlas nüüd tihti teiste väejuhtide suust.
Lord Cheriton vaatas laua taga istuvaid mehi ja teadis, et nad kõik on end sõjas tõestanud ja on sama võitlusvalmis kui iga sõdur, kes on aastaid kogenud igasugust ebameeldivust.
Sellel, 1814. aasta suvel, võis näha rikast ja kindlat Britanniat rahu tähistamas ja Euroopat haavu lakkumas.
See tähendab, et tuhanded võidu saavutanud mehed olid oma tuleviku suhtes murelikud ja mõtlesid, kuidas vaba aega sisustada, sest kogu oma noore elu jooksul ei olnud nad teadnud midagi muud peale sõja.
Lord Cheriton asetas klaasi lauale ja lausus: „Kas keegi teist on kuulnud Hawkhursti jõugust?”
Hetkeks valitses meeste näos hämmeldus ja siis küsis kapten Charles Hobden: „Milord, kas nad ei ole mitte salakaubavedajad?”
„Sul on õigus,” vastas lord Cheriton. „50 aastat tagasi terroriseeris Hawkhursti jõuk kogu Inglismaa lõunarannikut. Nad ei olnud mitte ainult kurikuulsad, vaid ka väga võimukad.”
„50 aastat tagasi!” pobises keegi, aga lord Cheriton jätkas:
„Väidetavalt suutis jõuk tunni ajaga kokku ajada 500 relvastatud meest. Nagu te isegi mõistate, ei näita see ainult erilist organiseerimisoskust, aga näitab, et tollitöötajad ei suuda nende vastu midagi ette võtta.”
„See kõlab uskumatult!” märkis keegi.
„See oligi seda mitmel moel,” nõustus lord Cheriton, „aga see näitas salakaubavedajatele, kui nõrk on toll ja seda nõrkust on tänase päevani ära kasutatud.”
Ta nägi, et osa külalistest paistsid olevat umbusklikud, ja küsis: „Kas teil on aimu, kui palju kulda sõja ajal Prantsusmaale salakaubana sisse veeti?”
„Ma olen kuulnud, et tänu sellele sai Napoleon vajaduse korral neutraalsetelt riikidelt kiiresti sõjamoona kokku osta,” märkis kapten Hobden.
„Te võite aimata, kui tänulik Napoleon meie salakaubavedajatele oli,” ütles lord Cheriton, „kui ütlen, et tol ajal tuntud „gini laevad” vedasid hinnanguliselt nädalas 10 000 – 12 000 gini1.”
„See on võimatu!” hüüatas keegi.
„Minu informaatoriks oli peaminister isiklikult,” ütles lord Cheriton külmalt.
„Peaminister!”
Lauasolijad sosistasid peaministri nime.
„See on fakt,” jätkas lord Cheriton, „ja just peaministrilt minule usaldatud ülesande tõttu olen teid täna õhtul siia palunud.”
„Aga sõda on lõppenud,” märkis noor major.
„Nii me loodame,” vastas lord Cheriton, „aga salakaubavedu jätkub ja peaministri arvates isegi kasvab.”
„Aga miks?”
„Sest kui merevägi on laiali saadetud, ei ole meestel tööd ja siis on neid lihtne salakaubaveole meelitada.”
„Ma mõistan seda,” märkis noor major.
„Salakaubavedajad sõlmisid seitsmekümnendatel Prantsusmaaga kokkulepped ja vedu muutus väga võimsaks ja hirmuäratavaks.”
Lord Cheriton vaikis hetkeks, nagu mõtleks hoolega järele, mida öelda.
„Roscoffi, Dunkirki, Fecampi ja Calais’sse ehitatud suured kaubalaod muutsid salakauba ostmise lihtsaks ja Napoleon ergutas Prantsusmaal salakaubavedajatele laevade ehitamist.”
„Kas see võib tõesti tõsi olla?” ahmis kapten Hobden õhku.
„Mõnikord ehitati Prantsusmaa loal Calais’ sadamas korraga 18 sellist galeeri.”
Külaliste