Autori märkus
Dordonge’i koopad olid olnud seal tuhandeid aastaid, enne kui nad avastati.
Üks tähtsamaid leiti 1868. aastal ja selles tulid, lisaks Aurignaci kultuuri tulekividele ja nikerdatud luudele, nähtavale kolm täiskasvanu skeletti.
Neid uuris Paul Broca, kirurg ja antropoloog, kes asutas Prantsusmaal antropoloogiakooli.
Selles, Cro-Magnoni nime all tuntud koopas tehtud avastused olid eelajaloo uurimisel esmase tähtsusega.
Mõned nendest koobastest on erakordselt ilusad, stalaktiitide ja stalagmiitidega.
1901. aastal avastati koobas, mis demonstreeris Madelaine’i kultuuri tähtsust ajal, mil kõik antropoloogid olid eelajaloo uurimise suhtes skeptilised.
Mesoliitikumi ajastu kalju oma koopajoonistustega oli lava, millel eelajalooline inimene esitas oma elu.
Seda võib näha majapidamisjäätmete jälgedest ja Madelaine’i kultuuri inimeste tööriistadest, mis on samuti välja tulnud.
Veel hiljem, 1940. aastal, peeti üheks suurimaks eelajalooliseks leiuks Euroopas Lascaux’ koobast, sest siin oli suur hulk elutruusid seinamaalinguid.
Selle koopa avastasid neli poissi, otsides oma koera, kes oli kukkunud mingisse auku.
Enamik seintel kujutatud loomadest on emased ja tiined, sümboliseerides viljakust – mõned on noolest läbistatud.
Kuristikud, mille poolest Dordogne on kuulus, on nii tohutud, et väga tõenäoliselt on siin varjul veel palju-palju rohkem avastamisväärset.
Esimene peatükk
1876
Tiitliga lesknaised, kes istusid ballisaali lõpus pisut kõrgemal asuvatel diivanitel, tõmbusid kangeks.
Siis panid nad sosistades kähku pead kokku.
Igaüks, kes neid jälginuks, oleks taibanud, et sisse oli astunud leedi Marcia Woode.
„Kas viimast juttu olete kuulnud?” pomises üks leskdaamidest. „Ta ratsutas üksinda võidu lord Ilchesteri raudja vastu kolm ringi ümber Regent Pargi.”
„Ja ta võitis!” hüüatas teine leskdaam. „Kindlasti oli see Ilchersterile hoop, ta ongi liiga ennast täis läinud!”
„Asi ei ole selles,” kinnitas esimene daam. „Ta käitub häbiväärselt ja mina olen otsustanud, et räägin tema isaga.”
„Ma kahtlen, kas krahv kuulab,” vaidles üks tema sõpradest. „Tema jumaldab Marciat kui ainsat last ja kes saab seda talle pahaks panna? Marcia on nii ilus!”
Mitu leskdaami turtsatasid põlastavalt.
Samal ajal ei saanud nad eitada, et leedi Marcia oli silmapaistvalt kaunis.
Kuni neiu ukseavas ebales, otsekui kedagi otsides, tõstsid küünlad hiigelsuurtes kristall-lühtrites esile tema juuste kulda.
Need panid tema suured hallid silmad tähtedena särama.
Tema ilu erines talle eelnenud debütantide omast. Oma esimesel hooajal olid nad tavaliselt saamatud, peale selle ujedad ja neil polnud midagi öelda.
Leedi Marciat oli kasvatanud isa, Grateswoode’i krahv nii, et ta oskaks ennast väljendada mis tahes teemal.
Marcia pidi olema krahvile poeg, keda tal kunagi polnud.
Pärast leedi Marcia sündimist ei olnud krahvinnal enam võimalik rohkem lapsi saada.
Seepärast oli krahv teinud oma parima selles, mis tema jaoks oli äärmiselt halb amet.
Ta oli kohelnud Marciat poisina peaaegu sellest ajast peale, kui tüdruk käima hakkas.
Marcia ratsutas kõige tõrksamatel hobustel, käis isaga jahil igal pool nende suures mõisas.
Ta võttis osa peaaegu kõigest, millest isa oli huvitatud.
Muidugi kuulusid eriti siia isa hobused, kes olid silmapaistvad.
Leedi Marcia julgustükid hobustega olid saanud Londoni jutuaineks peaaegu otsekohe pärast seda, kui ta oli ennast esitlenud Buckinghami palees.
Kui ta ratsutas pargis, mida ta tegi igal varahommikul, oli seal alati trobikond innukaid noormehi valmis teda eskortima.
Tavaliselt olid nad sunnitud temaga liikuma kõik koos.
Siis raputas ta nad naerdes endast maha ja ratsutas ette, galopeerides viisil, mida peeti pööraseks.
Ta suundus Pargi põhjakülge, mis ei olnud nii noobel.
Kombekad noored daamid ratsutasid õige aeglaselt ega galopeerinud mitte kunagi, mida eriti rõhutati.
Polnud kahtlust, et leedi Marcia galopeeris oma teisel Londoni hooajal aga nii, kuidas iganes tahtis.
Paistis, et polnud kedagi, kes suutnuks teda talitseda.
Marcia oli peatunud ballisaali uksel ainult hetkeks.
Sekund hiljem palus pool tosinat meest teda tantsule.
Ta puikles meelega, narris neid provotseerivalt ja valis viimaks oma partneriks Bucksteadi hertsogi.
Leskdaamid ohkasid pisut, jälgides, kuidas nad ümber saali liikusid.
„Ma oletan, et ta kavatseb Bucksteadi vastu võtta,” ütles üks daamidest. „Lõppude lõpuks, vaevalt ta paremat võimalust leiab.”
„Räägitakse, et Buckstead on tema järele hull,” märkis teine, „nagu nii paljud teised mehed. Aga ta annab kõigile korvi.”
„Kui ta nõnda jätkab, jääb ta vanatüdrukuks,” ütles üks naistest sapiselt.
Keegi ei vaevunud vastama.
Oli ilmselge, et seni kui leedi Marcia nägi välja nii kaunis nagu täna õhtul, polnud juttugi sellest, et ta pikalt vallaliseks jääb.
Kohe sellest peale, kui ta esimest korda Londoni seltskonda oli ilmunud, oli ta olnud linnas kõneaineks.
Mitte ainult oma ilu pärast, vaid sellepärast, kuidas ta ennast üleval pidas.
Ta näis nautivat elu peaaegu pööraselt.
Iga päev võttis ta teha midagi uut ja ebatavalist ning lükkas ilma mingi põhjuseta tagasi ühe kosilase teise järel.
Arvati, et kindlasti ootab ta kedagi tähtsamat kui mees, kes oli äsja pakkunud oma kätt, südant ja mõistagi oma tiitlit!
Marcia sugulased olid ammu loobunud noomimast teda või tema isa. Oli päris selge, et kumbki ei kuulanud.
Kuna krahv oli perekonnapea ja äärmiselt jõukas mees, sõltus temast enamik sugulasi.
Sestap ei saanud nad kuigivõrd midagi ette võtta.
Marcia tantsis hertsogiga ümber saali, kuni muusika lõppes.
Siis jalutasid nad, nagu mitmed teised paarid, pikkadest akendest välja aeda.
Devonshire House’i aed oli alati olnud kuulus kui koht armastajatele. Räägiti, et nende puude all oli tehtud rohkem abieluettepanekuid kui kusagil mujal Londonis. Ka oli see kohtumispaigaks paljudele armukestele. Polnud kahtlust, et vähemalt täna õhtul vibreeris õhk armastusest.
Puude otsa olid riputatud hiina laternad ja teeradu ääristasid väikesed vilkuvad haldjatulukesed.
Ainult seal, kus aed laskus kingult alla Berkeley Square’ile, valitses pimedus ning valgust andis ainult kuu.
Marcia läks üle pehme rohelise muru purskkaevu poole. Purskkaevud olid teda alati lummanud.
Ta arvas, et ülespoole paisatud veepiisad olid nagu väikesed palved, mis liikusid taeva poole.
Ta mõtles purskkaevule, mille isa tema pealekäimisel oli lasknud koduaeda ehitada.
Kunstipäraselt pügatud hekkidest ümbritsetuna oleks see ilus. See oli iseloomulik aiale, mille algselt oli rajanud esimene krahv Charles II valitsusajal.
„Te pole mulle vastust andnud, Marcia,” lausus hertsog lausa teravalt.
Neiu oli peaaegu unustanud, et mees on seal, ja tolle hääl pani ta võpatama.
„Palun