Nagu ma selles raamatus selgitanud olen, ei kavatsenud Ida-India kompanii liikmed valitseda Indiat, vaid seal lihtsalt raha teha.
See õnnestus neil väga edukalt kogu 18. sajandi vältel.
Kui britid võimu üle võtsid, otsustasid nad oma eesmärke muuta, eriti Thagi suhtes.
Jumalanna Kalit kummardav Thag oli julm kägistajate vennaskond, kes oli Indias reisijaid sadu aastaid terroriseerinud.
Neil oli oma hierarhia, traditsioonid ja rituaalid.
Nad uskusid, et kui nad teedel võõraid kägistavad, teevad nad seda Kali nimel.
Thagil oli tähtsate indialaste tugev salajane kaitse. Kuna see oli briljantselt organiseeritud salasekt, oli nende vastu äärmiselt raske võidelda.
Väljakutse võttis vastu kapten William Sleeman, kes saabus Indiasse 1809. aastal.
Esmalt hakkas ta thagide võika saladuse vastu huvi tundma kohtuniku ja politseinikuna Kesk-Indias.
Kannatlikult ja järjekindlalt uuris ta sekti kohta nii palju kui võimalik.
1820. aastaks oli tema elueesmärgiks saanud sekt hävitada.
Thagid tegutsesid täiesti salaja, kuid nad olid maanteemõrvarid.
Leides teel rändajate rühma, poetasid nad end meelitava jutuga nende seltskonda ning reisisid tihti koos nendega päeva või paar.
Kui aeg ja koht tundusid sobivad olevat ja ended head, tapsid nad oma reisikaaslased.
Nad kägistasid inimesi selja tagant kollase silmusega, mida nimetati rumal.
Sleeman hindas Kesk-Indias turvaliselt reisimise võimalust peaaegu kaks ühele.
Arvati, et thagid tapsid aastas 40 000 inimest.
Sleeman andis endast parima ning 1833. aastaks oli thagism oluliselt vähenenud.
Samas ei suutnud keegi iga kadunud rändaja jälgi ajada ning Thagi mõrvadest tuli teateid veel 1904. aastal.
Esimene peatükk
1886
“Ja kõik ülejäänu, maja, raha ja valdused jätan tingimusteta oma naisele Lucyle.”
Advokaadi ühetooniline hääl vaibus.
Tema ees istuvad inimesed vaatasid proua Lonsdale’i poole.
Mõni oli kade, mõni kaastundlik ning oli selge, et ühelegi teisele sugulasele ei olnud midagi jäetud.
Enne kui keegi midagi öelda jõudis, sõnas advokaat: “Kuus kuud tagasi tehti testamendis muudatus.”
Mitu inimest, kes oli toolidelt püsti tõusnud, istus tagasi.
Advokaat luges: “Oma vennatütrele Mavina Lons-dale’ile jätan tingimusteta viissada naela.”
See tuli üllatusena ning sellele järgnes häältesumin.
Mavinale tundus, et ta ei võinud õigesti kuulda.
Kui pärast matuseid öeldi, et advokaat loeb testamendi ette, ei olnud ta hetkekski kujutlenud, et onu talle midagi jätab.
Mavina arvas, et onule oli vastumeelne olnud, et tüdruk tema juurde elama asus, kui tal kusagile mujale minna polnud.
Ta oli end alati tundnud lastekodulapsena, kes peab olema tänulik katuse eest pea kohal.
Kui tema isa Indias tapeti, ei suutnud Mavina sellega leppida, sest kõigile arusaamatuil põhjustel oli kogu tema raha haihtunud.
Ilmselt oli isa raha Inglise pangast kaks kuud enne surma välja võtnud.
Kellelgi polnud aimugi, mis rahaga edasi juhtus.
Kolonel Richard Lonsdale teenis rügemendiga Indias, kui ta oma naisega kohtus.
Mõne aasta pärast viidi ta enda palvel üle Inglismaale ning ta jätkas armeeteenistust välismaa asemel kodumaal.
Pisut hiljem suunati ta tööle sõjaministeeriumi eriosakonda.
Ta ostis kauni maja Londoni läheduses.
Nii sai ta igal õhtul koju naasta, et olla koos oma naise ja väikese tütre Mavinaga.
Nad olid üliõnnelikud, kuni kahe aasta eest, kui Mavina oli kuusteist, ema ühel külmal talvel suri.
See juhtus nii kiiresti ja ootamatult, et esialgu oli toimunut raske mõista.
Kolonel Richard Lonsdale leidis varsti, et ei suuda igal õhtul tulla koju, kus pole tema armastatud naist.
Siis hakkas Mavina taipama, et kõik on muutunud.
Veel enne kui ta aru sai, mis juhtunud oli, saatis sõjaministeerium ta isa tagasi Indiasse.
Mavina saadeti eksklusiivsesse ja väga kallisse tütarlaste erakolledžisse.
Isa lubas talle, et niipea kui Mavina on hariduse omandanud, võib ta tulla tema juurde Indiasse.
“See oleks imetore, isa,” ütles Mavina. “Teen kõvasti tööd ja sa võid minu üle uhke olla.”
“Olen alati sinu üle uhke, mu kõige kallim,” vastas kolonel Lonsdale. “Tegelikult kutsuti mind mõneks ajaks tagasi rügementi, kuid ma ei saanud sinu ema juurest lahkuda.”
Ta luges küsimust oma tütre huultelt enne, kui too jõudis selle esitada, ning lisas:
“Jah, ma tean, me kohtusime seal ja ta armastas Indiat niisama palju kui mina. Aga arst ütles, et ta ei ole suures kuumuses vastupidamiseks küllalt tugev, nii tõingi ta tagasi ja jäin siia.”
Koloneli hääles oli tunda kibedust, kui ta lisas: “Kui oleksime Indiasse tagasi läinud, oleks ta võib-olla veel elus.”
Teades millises ahastuses isa on, oskas Mavina vaid oma käe tema pihku libistada ja öelda: “Ma armastan sind, isa, ja loodan vaid, et kuud mööduvad väga kiiresti ja ma saan sinu juurde tulla.”
Kui Mavina teada sai, et isa on surnud, ei suutnud ta seda uskuda.
Kuidas võis ta surra ja tütre maha jätta?
Kui ametlik surmateade saabus, sai Mavina teada, et see juhtus isa “tegevteenistuse” ajal.
Kuigi sõjaministeerium ei täpsustanud üksikasju, oli ta üsna kindel, et isa oli võidelnud loodepiiril.
Ta oli sellest nii tihti rääkinud.
Mavinale tundus, et ta teab India kohta nii palju, otsekui oleks see ta kodumaa.
Kuid seoses isa surmaga oli kõik muutunud.
Tema onu ütles ilmse vastumeelsusega, et ta võib veel üheks semestriks tütarlastekolledžisse jääda.
Siis peab tüdruk tulema tema ja tädi Lucy juurde elama.
“Mis meie majast saab?” küsis Mavina hämmeldunud toonil.
“Pead arvestama,” ütles onu, “et sinu isa ei jätnud üldse raha. Maja müügist saadud rahaga peab mitu võlga ära maksma. Siis ei jää sulle midagi, millest elada, kui muidugi välja arvata see, et mina su eest hoolitsen.”
Tema hääles kõlas halvustav toon, seepärast oleks Mavina soovinud öelda, et saab ilma tema armuandideta hakkama.
Kuid ta teadis, et see pole võimalik.
Tänu oma emale ja isale sai ta hea hariduse, eriti tütarlastekolledžis, kuhu ta pärast ema surma läinud oli.
Kuid sellest ei piisanud endale elatise teenimiseks.
Ta arvas, et võiks olla lapsehoidja.
Aga kes palkaks kaheksateistaastase tüdruku oma laste järele vaatama?
“Peab olema midagi, mida ma teha saan,” mõtles ta meeleheitlikult, kuid tal polnud aimugi, mis see olla võiks.
Pakkinud enda ja ema riided, lahkus ta kodust.
Ta võttis kaasa vaid mõned asjad, mida ta keeldus müüa laskmast.
“Minu majas ei ole mööblile ruumi,” ütles tädi kindlalt.
Onu lisas: “Ma tean, et sa hindad isa kogutud raamatuid, kuid need võtaks ka liiga palju ruumi. Luban sul neist kakskümmend alles jätta, ülejäänud