Armastuse veski. Barbara Cartland. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Barbara Cartland
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные любовные романы
Год издания: 2015
isbn: 9789949205790
Скачать книгу

      Autori märkus

      Biarritzi võlu avastas üks Hispaania ülikudaam, kui see oli veel väike tähtsusetu küla. 1838. aastast hakkas krahvinna de Montijo oma tütre Eugénie’ga seal igal aastal käima. Kui Eugénie’st sai Prantsusmaa keisrinna, veenis ta Napoléon III-t Baski rannikut külastama ning talle sinna Villa Eugénie nimelist residentsi ehitama. Biarritz sai kuulsaks ning oli eelmise sajandi alguses Edward VII armastatuim puhkekuurort.

      6. oktoobril 1889. aastal avas Pariisis uksed Moulin Rouge ning tegi kankaani maailmakuulsaks. Kankaan sündis Teise keisririigi ajal ning see oli töölisklassi tantsuks olnud le chahut’ variatsioon. Kuid Moulin Rouge’is sai sellest „üleannetute üheksakümnendate” sümbol.

      Põgus pilk või paar sentimeetrit paljast ihu sukkade vahel ja satsilised püksikud mängisid „üleannetu Pariisi” müüdi levikus elulist rolli.

      Peale tantsu, mis oli Pariisis kõige vaatamisväärsem meelelahutus, oli programmis ääretult erootiline tantsijanna, keda tunti kui La Goulue’d. Ta oli nii ebatavaline ja fantastiline, et Pariisi ajakirjanikud ja kroonikud pühendasid 1890. aastail tema kirjeldustele palju lehekülgi.

      Üks kirjeldab teda nii: „…värisevate, kannatamatute sõõrmetega nina, armastuse järel nuuskija nina, sõõrmed kastanipuude ja brändiklaaside rammestava buketi mehelikust lõhnast suured.”

      Ta oli osa suurejoonelisest ajajärgust, mil Moulin Rouge terves maailmas Montmartre’i ja Pariisi võrdkujuks sai. Tegelikult oli see naudingu sünonüüm.

      Esimene peatükk 1891

      Netherton-Strangewaysi krahv trummeldas oodates sõrmedega lauale. Ta oli hea väljanägemisega tähtis õukondlane ning tal oli aristokraatide seas kõrgeim positsioon. Nethertonide perekond oli läbi ajaloo tähtsat rolli mänginud. Seitsmendal krahvil oli kavas seda traditsiooni jätkata.

      Kerge ärritusega mõtles ta, et tema poeg, vikont Strang, oli kasutu. Too oli keskendunud rohkem nautlemisele kui oma kohustustele. Samas oli krahv piisavalt arusaaja, mõistmaks, et poisid jäävad poisteks ning et ta ei peaks oma atraktiivselt pojalt liiga palju ootama.

      Teisalt leidis ta, et tema tütar Valeria oli lisaks oma kaunidusele erakordselt intelligentne. See polnud ka üllatav, arvestades, et ta ema oli olnud Londoni suuremaid iludusi. Krahv pidi tunnistama, et krahvinnal oli olnud ta prantsuse esiisadelt päritud sarmi. Ta oli olnud pooleldi prantslanna, kuna ta isa, Melchesteri markii, oli abiellunud de Chamois’ hertsogi tütrega.

      Isegi mõte oma kaks aastat tagasi surnud naisest tõi krahvi silmadesse kurbuse. Esimest korda oli ta abiellunud endale päritolult võrdsesse perekonda. See oli korraldatud abielu, mis sarnaselt paljudele teistele valmistas pettumust nii pruudile kui ka peiule. Kuigi krahv ei soovinud seda tunnistada, oli kergenduseks, kui naine pärast ta pojale ja pärijale elu andmist suri.

      Vähem kui kaks aastat hiljem abiellus ta uuesti, sedakorda armastusest. Windsori lossis toimunud ballil esimest korda leedi Yvonne Chesteri nägu nähes oli krahv hämmastusest täiesti tummaks löödud. Ta armus kõrvuni. Samas kartis ta, et võib kaotada ainsa naise, keda ta oma elus tahtnud oli. Kuulujuttude järgi abiellusid nad „ebasobiva kiiruga”.

      Kohtumishetkest saadik olid nad idülliliselt õnnelikud. Ainsaks mureks oli see, et Yvonne tõi ilmale vaid ühe lapse – nende tütre Valeria. Kuid praegu mõtles krahv, et Valeria oli rohkemgi kui väärt kõiki lapsi, kes neil oleks võinud olla. Ta oli ilus, hea ratsutaja ning sarnaselt emale oli tal karisma, mis kõiki tema ligi tõmbas.

      Uks avanes ning Valeria astus tuppa. Näis, nagu oleks ta endaga päikesepaiste kaasa toonud.

      Ust sulgedes lausus ta: „Andesta, papa, kui sul oodata lasin, aga ma olin tallides ning mind ei leitud mõnda aega üles!”

      „Ma oleksin võinud arvata, et sa seal oled,” ütles krahv, „ning arvatavasti ütled sa mulle, et Crusader hüppas veelgi kõrgemale kui eile!”

      See oli perekonnanali ning Valeria naeris, enne kui vastas: „Hüppelatte tuleb vähemalt kuus tolli tõsta!”

      „Rumalus!” vastas krahv. „Need on juba praegu piisavalt kõrged. Aga nüüd istu, Valeria, ma tahan sinuga rääkida.”

      Isa hääles kõlas tõsine noot, mis pani Valeria teda teravalt vaatama.

      „Mis lahti on, papa?” uuris ta.

      „Midagi ei ole lahti,” vastas krahv, „kuid ma olen tõsiselt sinu tuleviku peale mõelnud.”

      Valeria tardus.

      Tal oli aimus, et isa temaga varem või hiljem abielust räägib. Ta oli teadnud, et isa sellele mõtleb. Harjumuslikult luges ta oma lähedaste mõtteid. Ta oli endamisi palvetanud, et ta eksiks. Nüüd mõistis ta, et palvetele ei olnud vastatud.

      „Sa tead,” alustas krahv mõningase pompoossusega, „et nüüd, kus sind on õukonnas esitletud ja hooaeg on peaaegu läbi, peaksime sinu abielust mõtlema hakkama.”

      Valeria kangestus, kuid ei öelnud midagi ning krahv jätkas: „Ma olen selle peale päris palju mõelnud ja eile Londonis olles käisin sinu vanaema juures.”

      Valeria naeris ning see oli väga kaunis heli.

      Ta armastas väga oma vanaema, Melchesteri leskhertsoginnat. Valeria teadis, et kuna vanaema temasse kiindunud on, ei laseks too isal panna teda mehele, kes talle ei meeldi või kellega tal ei ole vastastikust tõmmet.

      Kiiresti, nagu kartes, mida isa ütleb, lausus Valeria: „Sa mäletad, papa – ema rääkis alati, et kuna sina ja tema olite koos nii õnnelikud, ei sunniks sa mind kunagi abielluma kellegagi, keda ma ei armasta.”

      „Ma ei ole seda unustanud,” nõustus krahv, „kuid sa ei ole mulle rääkinud kellestki, kellele sa oma südame oled kaotanud.”

      Valeria naeratas. „Ma võin sulle täies aususes kinnitada, et ei olegi kedagi! Ma olen saanud abieluettepanekuid, mida ma ei suutnud vältida, samuti arvukalt lähenemiskatseid, mille ma eos lämmatasin.”

      Krahv naeris, nagu ta ei suudaks naeru pidada. „Ma olen kindel, et sa tegid seda väga kompetentselt.”

      „Ma loodan küll,” ütles Valeria, „ma ei tahaks kellelegi haiget teha ning mehe jaoks peab kindlasti olema väga alandav oma süda naise jalge ette asetada, et sellel trambitaks.”

      „Ma arvan, et tean enamikku su austajatest,” ütles krahv, „ja võin vaid öelda, et ei kiida neist ühtegi heaks!”

      „Ma arvasingi nii,” naeratas Valeria.

      Valitses vaikus, kuni krahv ütles: „Sinu vanaema soovitas ning mina loomulikult nõustun sellega, et sina ja mina peaksime minema Prantsusmaale ning olema hertsog de Laparde’i külalisteks.”

      Valeria oli üllatunud ning kuulutas: „Vanaema on hertsogist palju rääkinud, kuid ma ei mõelnud kunagi… ma ei arvanud, et ta… mõtles… minust kui tema hertsoginnast.”

      „Ma usun, et sa tead juba,” vastas krahv, „et hertsog oli väga noorena abielus naisega, keda mõlema poole vanemad sobivaks pidasid.”

      Valeria noogutas ning krahv jätkas: „Kahjuks avastasid hertsogi vanemad liiga hilja, et tüdruku perekonnas jooksis vaimuhaiguse liin.”

      Ta peatus hetkeks, enne kui jätkas: „Kohe, kui nad olid abiellunud, tuli see kõige ebameeldivamal kombel välja ning see tekitas peigmehes nii vastikust kui ka hämmastust.

      „See oli tema jaoks kindlasti tragöödia,” ütles Valeria tasa.

      „Oli küll,” nõustus krahv. „Lõpuks viidi tüdruk erahooldekodusse, kus isegi tema lähimad sugulased teda külastada ei tohtinud.”

      Ta vaikis, jätkates siis: „Nagu sa just ütlesid, oli see noorele, toona vaid 22-aastasele mehele tragöödia. Keegi ei süüdistanud teda, kui ta Pariisis ja kõikides teistes Euroopa lõbusates paikades meelt lahutas.”

      „Vanaema ütles, et lõpuks ta naine suri.”

      „Minu meelest pärast kahte-kolme aastat,” nõustus krahv, „ning ei olnud üllatus, kui Claudius Laparde kuulutas, et ei abiellu enam kunagi.”

      „Ma mäletan, et vanaema rääkis mulle, kui ärritunud tema perekond oli,” ütles Valeria, „kuid tema tunded on mõistetavad.”

      „Muidugi, muidugi!”