Armunäljas. Barbara Cartland. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Barbara Cartland
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная классика
Год издания: 2015
isbn: 9789949205516
Скачать книгу
ärkus

      Selle raamatu ajalooline taust on autentne. Lood White’si klubist, lord Alvanleyst ja teistest dändidest ja keigaritest on tõestisündinud.

      Ajalugu võlgneb Harriette Wilsonile palju; tema kuulsast mälestusteraamatust, mis ilmus 1826. aastal ja millega ta teenis nii kuulsust kui ka varandust, anti välja kolmkümmend kordustrükki. Kõik selles romaanis mainitud retseptid pärinevad tolleaegsetest kokaraamatutest.

      Kuninga peakokk Carême viibis Inglismaal lühikest aega. Koduigatsus viis ta peagi tagasi Prantsusmaale.

      Esimene peatükk

      1817

      „Harry, kuidas sa võisid saata korda midagi nii hullumeelset?“

      „Ma tean, Araminta, et miski ei vabanda mind. Välja arvatud ehk see, et ma olin justkui ära nõiutud.“

      „Ja just nüüd… kui meil pole pennigi!“

      „Ma tean, ma tean,“ nõustus Sir Harry Sinclair lootusetult.

      Harry Sinclair oli ülimalt kena välimuse ja hea kehaehitusega 20-ndates aastates noormees.

      Riides oli ta viimase moe järgi, jalas St. Jamesi keigarite ja dändide seas ülipopulaarsed kitsad kollased pantaloonid, seljas hästiistuv lühike mantel, mille kõrge krae teravad nurgad ulatusid tema kandilise lõuani. Harry oli kahtlemata mees, kes pani iga naise südame kiiremini põksuma.

      Aga tema õe Araminta ilme oli kohkunud, kui ta küsis pingutatult ükskõikse häälega:

      „Kui… palju… sa kaotasid?“

      „Kuussada naela!“

      Araminta karjatas jahmunult. Seejärel sammus ta justkui enesega sisemist võitlust pidades akna juurde ja jäi silmitsema rahulikku Bloomsbury tänavat.

      „Ma käitusin nagu hullumeelne, nüüd ma saan sellest aru,“ lausus vend tema selja taga, „aga Wayne võitis terve õhtu. Tal oli saatanlikult õnne. Igasuguse loogika kohaselt oleks ta pidanud selle mängu kaotama.“

      Araminta ei vastanud ja Harry jätkas hetke pärast:

      „Ta istub seal alati neetult üleoleval ilmel, nagu oleks isegi võitmine talle midagi ääretult alandavat. Temas on midagi, mis mind ärritab.“

      „Kellest sa räägid?“ küsis Araminta tuhmi häälega.

      „Wayne’i markiist. Ma ei usu, et sa oled temast kuulnud, aga ta on väga mõjukas seltskonnategelane. Dändid jäljendavad tema kaelasidemeid ja keigarid püüavad tema vägitükke korintlaste kombel järele teha.“

      „Kõlab, nagu ei meeldiks ta sulle.“

      „Ma vihkan teda!“ vastas Harry kirglikult. „Nagu ma juba ütlesin, Araminta, ärritab ta mind kohutavalt. Ta jalutab klubisse, nagu oleks ta selle omanik, kuigi jumal teab, et seal on tunduvalt tähtsamaid liikmeid kui tema.“

      „Ja ikkagi ei mõista ma, miks see sind nii palju häirib, et sa otsustad temaga kaardimängus rinda pista!“

      „Nüüd ma mõistan, et see oli metsik ja hull tegu,“ tunnistas Harry. „Wayne võidab alati! Kõik klubis viskavad selle üle nalja. Aga selles, kuidas ta mind vaatas, kui ma lauda istusin, oli midagi…“

      „Kas sa võiksid selgitada, mida sa sellega… mõtled?“

      „Oh, ma arvan, et see kõlab tobedalt, aga ta pani mind tundma, nagu oleksin ma mingisugune „maakas“ – mingi „algaja“ – mida ma ka kahtlemata olen!“

      Harry Sinclair neelatas.

      „Ma tahtsin ennast tõestada ja vaata, missugusesse ebameeldivasse olukorda see mind viis!“

      „Mitte ainult sind,“ ütles Araminta vaikselt.

      Tema vend toetas selja vastu tooli seljatuge ja tõstis käed näole.

      „Aita mind, Araminta. Sul on täielik õigus minu peale pahane olla, aga taeva pärast, aita mind!“

      Harry ahastav palve sulatas Araminta südame. Niikuinii ei suutnud ta oma armsale vennale kunagi vastu panna.

      Ta jooksis üle toa ja põlvitas venna tooli kõrvale.

      „Kõik saab korda, Harry,“ ütles ta rahustavalt, nagu räägiks lapsega. „Me ajame selle asja korda. Sa tead ju, et sul on perekond, kes sind toetab.“

      „Ema…“ ütles Harry ja võttis käed näo eest.

      „Jah, ma tean,“ vastas Araminta, „aga me ei räägi talle midagi… igal juhul mitte enne, kui oleme selleks sunnitud.“

      Ta tegi väikese pausi, enne kui küsis:

      „Kui palju on meil… raha leidmiseks… aega?“

      Harry hääl oleks nagu kurku kinni jäänud, enne kui ta vastas:

      „Kaks nädalat.“

      „Oo ei!“ karjatas Araminta. „See on võimatu! Kuidas suudame me nii lühikese ajaga niivõrd suure summa kokku saada?“

      Araminta istus rääkides taas oma kandadele ja vaatas üles venna poole, kes omakorda talle otsa vaatas.

      Nende silmad kohtusid ja need pidasid aru! Nad mõlemad teadsid täpselt perekonna rahalist olukorda.

      Kui nende isa, Sir Gilbert Sinclair, suri Waterloo lahingus saadud haavadesse, avastasid nad, et isa varandus ületas vaid veidi tema võlgasid.

      Nende vanaisa, teine baronet, oli olnud kirglik hasartmängija, kes lasi enamuse perekonna varandusest tuulde. Oma vanemale pojale pärandas ta vaid lagunenud härrastemaja Ampthilli lähedal Bedfordshire’is ja paar aakrit maad selle ümber.

      Õnneks sai leedi Sinclair oma isalt elatusraha.

      Isa oli olnud tütre abielu vastu ja keeldunud talle kaasavara andmast.

      „Et sinu mees ei saaks minu raha maha mängida,“ oli ta öelnud, „saad sa minu käest elatusraha, mida ma maksan kvartali kaupa. Ja ma ei anna sulle pennigi rohkem, isegi siis mitte, kui sa rentslis nälgiksid!“

      Leedi Sinclairi väikene varandus aitas neil Bedfordshire’is kokkuhoidlikult, kuid suhteliselt mugavalt hakkama saada.

      Tegu oli vaese maakonnaga ja sealsed kulutused polnud eriti suured, isegi mitte lihtsama rahva jaoks.

      Igatahes, Sir Gilbert ja tema naine olid koos väga õnnelikud. Nad rahuldusid täielikult pretensioonitu seltskonnaeluga, mis koosnes läbikäimisest naabritega, ega tundnud puudust Londoni ekstravagantsuste ja luksuse järele.

      Aga Harry oli teistsugune.

      Harry oli noor ja leidis, et Bedfordshire on äärmiselt igav koht, mida see ka kahtlemata oli. Tema jaoks olid hobused, millega ta isa sõitis, liiga aeglased.

      Harry asus aasta alguses Londonisse elama ja seadis end sisse üürikorteris, mida ta kirjeldas oma perele kui „parimas vormis“ olevat.

      Tänu Bedfordi hertsogi soosingule valiti Harry White’si klubi liikmeks. Araminta mõtles nüüd, et see oligi tema venna languse põhjuseks.

      White’s oli Londoni kõige eksklusiivsem ja peenem klubi.

      See polnud mitte ainult noorte energiliste keigarite ja kergatsite lemmikkoht, vaid ka poliitikute, riigimeeste ja lausa asevalitseja enda meelisklubi.

      Harry oli oma kirjades kodustele lõbustatult märkinud, et Wellingtoni krahv võeti klubi liikmeks alles 1812. aastal – „Seega pole ma,“ oli ta lisanud, „sugugi mitte kõige noorem liige, muidugi vanuse poolest välja arvatud.“

      Kuna klubi asus St. Jamesi tänaval, kuulusid klubisse kõrgema seltskonna säravamad ja teravmeelsemad liikmed, nagu näiteks lord Alvanley ja ka jäljendamatu Beau Brummell, kes oli sunnitud aasta eest oma võlgade pärast Inglismaalt lahkuma.

      Charles James Fox, kelle alamkojas peetud kõned meelitasid kohale enam inimesi kui ühegi teise oraatori omad, oli samuti klubi liige. Seda olid ka Sir Robert Peel, kes esindas Londoni politseid, ja Shaftesbury kuues krahv, kes vaevas kõrgseltskonda jõledate märkustega, mis olid suunatud seltskondlikult kõrgemale rühkivate noorukite vastu, ning õelate naljadega, mis käisid lõbumajade kohta.

      Tegelikult võis White’sis leida iga tüüpi karaktereid ja isiksusi, kes muutsid Londoni kõrgseltskonna säravaks ja kadestamisväärseks