Depeche Mode. Sergi Žadan

tion>

      SERGI ŽADAN

      Depeche Mode

      Ukraina keelest tõlkinud Riina Roasto

      SA Kultuurileht

      Loomingu Raamatukogu

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      LXIV aastakäik

      2020 / 24–26

      Algupärand:

      Сергій Жадан

      Депеш Мод

      Харків: «Фоліо». 2004

      Toimetanud Katrin Kern

      Korrektuuri lugenud Lauri Eesmaa

      Kujundanud Maris Kaskmann

      Ukrainakeelne esmatrükk ilmus aastal 2004 kirjastuses Folio pealkirjaga „Депеш Мод“.

      © Sergi Žadan 2004

      © Suhrkamp Verlag, Maini-äärne Frankfurt 2007

      Kõiki õigusi kaitseb ja haldab Suhrkamp Verlag Berlin

      ©Tõlge ja saatesõna. Riina Roasto ja Loomingu Raamatukogu, 2020

      © Kaanefoto. Wikipedia

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel: [phone]

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406-0515

      ISBN 978-9949-638-94-9 (trükis)

      ISBN 978-9949-638-95-6 (epub)

      Kohtunik on piider

      Metalist on liider

      15.02.04 (PÜHAPÄEV)

      Kui ma olin neliteist ja mul oli juba oma maailmavaade, jõin ennast esimest korda täis. Sigalakku täis. Oli väga palav ja mu kohal lainetas sinine taevas, mina aga lamasin poolsurnult triibulisel madratsil ega osanud isegi pead parandada, sest olin ainult neliteist ega olnud pea parandamist veel lihtsalt ära õppinud. Viimase viieteist aasta jooksul on mul olnud liigagi palju põhjusi, et seda elu mitte armastada, elu osutus juba päris alguses, niipea kui teda teadvustama hakkasin, alatuks ja tänamatuks värgiks, hakkas mulle kohe ette loopima igasuguseid nõmedaid olukordi, mida ei taha meeldegi tuletada, aga mäletad kaua. Mina omalt poolt pole samas kunagi mingeid erilisi pretensioone esitanud, mu elu on iseenesest tipp-topp, hoolimata selle kliinilisest idiootsusest. Kui just mingeid järjekordseid demarše ei toimu, olen üldiselt olnud kõigega rahul – olen olnud rahul keskkonnaga, milles viibin, olen olnud rahul inimestega, kellega olen suhelnud, aeg-ajalt kokku saanud ja asju ajanud. Üldiselt pole nad mind häirinud, loodan, et mina neid ka mitte. Mis veel? Olen olnud rahul rahaga, mis mul on, tähendab, võib-olla mitte just rahaga, mis mul on, sest pappi pole mul tegelikult kunagi õieti olnud, aga rahul sellega, et seda mu ümber liikunud on – juba lapsena panin tähele, et rahatähed tekivad just siis, kui sul vaja on, ja just umbes sellisel hulgal, et tuled ots otsaga kokku, asi laheneb alati, no laheneb muidugi siis, kui sa ikka mingi inimlikkuse säilitad ja täielikult alla ei käi, no selles mõttes, et pesed ikka hambaid ega söö sealiha, kui oled muslim, siis lendab täiesti suvalisel hetkel kohale mustade raamatupidaja käisekaitsmete ja kõõmaste tiibadega ingel ning kannab su pangakontole kohalikus valuutas viisaka rahasumma, nii et sa ühelt poolt veel susse päris püsti ei viskaks, teiselt poolt ei saaks aga ka mingi lollusega hakkama ega hakkaks oma karmat naftatankerite ja piiritusetsisternide kokku ostmisega ära rikkuma. Ma olen olnud sellega rahul, selle koha pealt olen ingleid mõistnud ja toetanud. Olen olnud rahul riigiga, kus ma elan, olen olnud rahul kogu selle pasaga, mis riiki on täitnud ja mis elu kõige hullematel hetkedel on ulatunud põlvini ja kõrgemalegi. Saan aru, et niisama hästi oleksin võinud sündida ka mõnes teises riigis, kus on veel hullem, kus on näiteks karm kliima või autoritaarne riigikord, kus võimul ei istu mitte lihtsalt värdjad nagu minu riigis, vaid poolearulised värdjad, kes pärandavad võimu oma lastele ühes välisvõla ja sisemise vaimupimedusega. Nii et arvan, et mul on üsna hästi läinud, ja nende asjade pärast pole ma üleliia muretsenud. Üldiselt olen olnud kõigega rahul, olen olnud rahul oma koduakendest avaneva telepildiga ning püüdnud seepärast ka kanalit mitte liiga tihti vahetada, sest olen märganud, et igasugune tähelepanu monteeritud reaalsuselt minu ümber toob alati kaasa mingi juba kaugelt ennustatava jama või mõne väikese nuhtluse igapäevaellu. Reaalsus on iseenesest äge, aga samas ikka totaalselt nõme, kui sa pärast mängu statistikat vaadates ja näitajaid uurides näed, et tema tegi palju rohkem vigu, välja saadeti aga ainult sinu mehi. Kui mind miski sügavalt masendanud on, siis on see telepildi pidev jonnakas püüd astuda minuga loomuvastasesse suguühtesse, ehk siis maakeeli, mulle taha keerata, kasutades ära minu ühiskondlikke õigusi ja kristlase kohustusi. Olen elanud oma viisteist täiskasvanuaastat rõõmsalt, ilma et oleksin osalenud kodanikuühiskonna ülesehitamises, ilma et oleksin käinud valimas, vältinud edukalt kontakti rahvavaenuliku režiimiga, kui saate aru, mida ma silmas pean, mind pole huvitanud poliitika, mind pole huvitanud majandus, mind pole huvitanud kultuur, isegi ilmateade pole mind huvitanud, ehkki ilmateade on selles riigis vist küll ainukene asi, mida usaldada saab, aga sellegipoolest pole see mind huvitanud.

      Nüüd olen ma kolmkümmend. Mis on siis nende viimase viieteist aasta jooksul muutunud? Mitte midagi peaaegu. Isegi see... president pole väliselt eriti muutunud – nii nagu teda retušeeriti portreedel toona, tehakse seda ka nüüd, isegi mina olen seda märganud. Muusika raadios on muutunud, aga ma ei kuula seda eriti. Riietumisstiil on muutunud, ehkki niipalju kui mina aru saan, on 80ndad endiselt moes. Telepilt pole samuti muutunud – see on kleepuv ja tülgastav nagu parketile voolanud limonaad. Kliima pole muutunud, talved on niisama pikad, kevaded niisama kauaoodatud. Sõbrad on muutunud, tähendab, mõned on jäädavalt kadunud, teised on asemele tulnud. Mälu on muutunud, see on muutunud pikemaks, aga pole muutunud paremaks. Loodan, et seda jätkub veel umbes kuuekümneks aastaks, millest iga jumala päev on täis kestvat olmelist pohhuismi ja vankumatut hingelist tasakaalu. Seda soovingi endale. Aamen.