Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari "Sündmuste horisont". Jim Butcher. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Jim Butcher
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949661961
Скачать книгу

      Jim Butcher

       Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari «Sündmuste horisont»

      Jim Butcher

      Death Masks

      Copyright © Jim Butcher, 2003

      Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2021

      Tõlkinud © Iris-Barbara Jeletski, 2021

      Toimetanud Eva Luts

      Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski

      ISBN 978-9949-661-95-4

      e-ISBN 9789949661961

      1. peatükk

      Mõned asjad lihtsalt ei ole määratud kokku käima. Nagu õli ja vesi. Apelsinimahl ja hambapasta.

      Võlurid ja televisioon.

      Prožektorid lõõskasid mulle silma. Nende kuumus ähvardas tuua näole higitriibud isegi läbi paksu grimmi, mille tülpinud lavatööline oli mulle mõne minuti eest peale plätserdanud. Tuled kaamerate peal süttisid üksteise järel põlema, jutusaate tunnuslaul läks käima ja stuudiopublik hakkas skandeerima: „La-RRII, La-RRII, La-RRII!”

      Stuudio tagaseinas olevatest ustest ilmus Larry Fowler, lühike mees laitmatus ülikonnas, ja hakkas lava poole kõndima, välgutades portselannaeratust ja surudes möödudes kätt tosinal rea otsas istuval inimesel. Publik vilistas ja hõiskas, kui ta seda tegi. Ülal laval pani müra mind istmel võpatama ja ma tundsin, kuidas higinire valge ülikonnasärgi ja pintsaku all üle ribide alla voolab. Mõtlesin korraks, kas mitte karjudes põgeneda.

      Mitte et mul tuleks rambipalavik või midagi sellist, saate aru. Sest mul ei tule. Seal üleval oli lihtsalt tõeliselt palav. Lakkusin huuli ja käisin pilguga kõik tagavaraväljapääsud üle, lihtsalt igaks juhuks. Ei või kunagi teada, millal on vaja kiiresti välja saada. Tuled ja kära raskendasid veidike keskendumist ja ma tajusin, kuidas loits, mille olin endale ümber kudunud, võbisema lõi. Sulgesin viivuks silmad, kuni sain selle jälle stabiilseks.

      Kõrvaltoolil istus viiekümnele lähenev jässakas kiilanev mees, seljas ülikond, mis nägi välja minu omast palju parem. Mortimer Lindquist ootas rahulikult, viisakas naeratus näol, aga pomises suunurgast: „Oled kombes?”

      „Mulle on mõnikord põlevas majas ka rohkem meeldinud kui siin.”

      „Sina palusid seda kokkusaamist, mitte mina,” ütles Mortimer. Ta kortsutas kulmu, kui Fowler pikalt ühe noore naise kätt surus. „Eputis.”

      „Arvad, et see võtab kaua aega?” küsisin Mortylt.

      Ta vaatas ühte tühja tooli enda ja teist minu kõrval. „Kaks üllatuskülalist. Sellega võib vist üksjagu aega minna. Nad filmivad rohkem materjali ja monteerivad kokku kõige paremad osad.”

      Ohkasin. Ma käisin Larry Fowleri saates vahetult pärast detektiiviks hakkamist ja see oli viga. Mul andis vaeva näha, et saatega seotud halvast kuulsusest lahti saada. „Mis sa teada said?” küsisin.

      Mort kiikas närviliselt minu poole ja sõnas: „Suurt midagi.”

      „No kuule, Mort.”

      Ta avas vastamiseks suu, aga vaatas siis üles, kui Larry Fowler mööda astmeid lavale sörkis. „Mitte praegu. Oota reklaamipausi.”

      Larry Fowler kepsles meie juurde ja raputas võrdselt liialdatud innukusega algul minu ja siis Morti kätt. „Tere tulemast saatesse,” ütles ta käsimikrofoni ja pööras siis näoga lähima kaamera poole. „Meie tänane teema on „Nõidus ja võlukunst – võlts või vapustav?”. Meiega on oma vaateid jagamas kohalik meedium ja ülemeeleline nõustaja Mortimer Lindquist.”

      Rahvas plaksutas viisakalt.

      „Ja tema kõrval on Harry Dresden, Chicago ainus elukutseline võlur.”

      Seekord kaasnes aplausiga naerukihin. Ei või öelda, et oleksin rabatud olnud. Tänapäeval ei usu inimesed üleloomulikke asju. Üleloomulikud asjad on hirmutavad. Palju mugavam on kindlalt ja turvaliselt teada, et keegi ei saa võlukunsti abil sinuni küündida ja sind vaikselt ära tappa, et vampiirid on olemas vaid filmides ja deemonid on vaid psüühilised häired.

      Täiesti vale, aga palju mugavam.

      Mu nägu hakkas hõõguma, olenemata tunnete eitamise suhtelisest tasandist. Mulle ei meeldi, kui minu üle naerdakse. Vaikne vana haavumine segunes närvilisusega ja ma pingutasin, et summutusloitsu alal hoida.

      Jaa, ma ütlesin loits. Vaadake, ma olen tõepoolest võlur. Ma teen võluvärki. Ma olen kokku sattunud vampiiride ja deemonite ja mitmesuguste vahepealsete elukatega ja mul on sellest armid ette näidata. Probleem oli selles, et tehnoloogia ilmselt ei naudi eksisteerimist koos võlukunstiga. Minu läheduses jooksevad arvutid kokku, pirnid põlevad läbi ja autoalarmid kukuvad põhjuseta joobnud häälel lõõritama. Olin välja töötanud loitsu endaga kaasa kanduva võlukunsti summutamiseks, vähemalt ajutiselt, nii et mul oleks mingigi võimalus jätta stuudios lambid ja kaamerad läbi põletamata või tuletõrjehäire tööle panemata.

      See oli juba olemuselt peenike värk ja äärmiselt keeruline paigas hoida. Esialgu oli kõik hästi, aga ma nägin, kuidas lähim kaameramees võpatas ja peakomplekti kõrvast eemale rapsas. Peakomplektist kostis plekiselt vinguv tagasiside.

      Sulgesin silmad ning ohjeldasin oma ebamugavustunnet ja piinlikkust, keskendudes loitsule. Tagasiside vaibus.

      „Olgu siis pealegi,” ütles Larry pärast pooleminutilist lõbusat loba. „Morty, sina oled nüüd mitu korda saatekülaline olnud. Kas sa räägiksid meile natuke sellest, millega tegeled?”

      Mortimer ajas silmad pärani ja sosistas: „Ma näen surnud inimesi.”

      Publik naeris.

      „Aga tõsiselt. Peamiselt korraldan ma seansse, Larry,” ütles Mortimer. „Teen, mida suudan, et aidata neid, kes on kaotanud armsa inimese, või kellel on vaja lähedasega teispoolsuses ühendust saada, et lahendada maa peal tegemata jäänut. Pakun ka ennustamisteenust, et aidata klientidel otsustada ettetulevate probleemide üle ja püüda neid võimaliku ohu eest hoiatada.”

      „Tõesti,” lausus Larry. „Võiksid sa meile oma oskusi näidata?”

      Mortimer pani silmad kinni ja toetas parema käe sõrmeotsad silmade vahele. Siis ütles ta õõnsal häälel: „Vaimud ütlevad mulle… et peatselt saabub veel kaks külalist.”

      Publik naeris ja Mortimer noogutas neile lahedalt naeratades. Ta teadis, kuidas rahvas konksu otsa saada.

      Larry naeratas Mortimerile leplikult. „Ja miks sa täna siin oled?”

      „Larry, ma tahan lihtsalt suurendada üldsuse teadlikkust ülemeelelise ja paranormaalse valdkonnast. Peaaegu kaheksakümmend protsenti hiljutisse uuringusse kaasatud Ameerika täiskasvanutest väitis, et usub surnute vaimude, kummituste olemasolu. Ma lihtsalt tahan aidata inimestel mõista, et need on olemas ja leidub teisigi, kellel on olnud nendega kummalisi ja seletamatuid kokkupuuteid.”

      „Tänan sind, Morty. Ja Harry – kas ma tohin sind Harryks kutsuda?”

      „Ikka. Sina maksad,” vastasin ma.

      Larry naeratus muutus pisut rabedaks. „Saaksid sa meile natuke rääkida, millega sina tegeled?”

      „Ma olen võlur,” laususin. „Ma otsin kadunud asju, uurin paranormaalseid juhtumisi ja treenin inimesi, kes satuvad hätta oma ootamatult tärganud võimetega.”

      „Kas on tõsi, et sa nõustad ka Chicago politseiameti erijuurdluste osakonda?”

      „Vahetevahel,” ütlesin. Kui võimalik, tahtsin vältida erijuurdluste osakonnast rääkimist. Larry Fowleri saates reklaami saada oleks viimane, mida Chicago politseiamet tahaks.