Jo Nesbø
Macbeth
Originaali tiitel:
Jo Nesbø
Macbeth
Aschehoug
2018
Eestikeelse raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud NORLA
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ene Mäe
Copyright © Jo Nesbø, 2018
First published in English as Macbeth by Hogarth, an imprint of Vintage.
Vintage is part of the Penguin Random House group of companies.
© Tõlge eesti keelde. Sigrid Tooming, 2020
ISBN 978-9985-3-4962-5
e-ISBN 9789985350553
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda Greif OÜ
1. peatükk
Läbi pimeduse kukkus taevast all värelevate sadamalinna tulede poole helkiv vihmapiisk. Jäised loodeiilid längutasid seda paakunud jõesängi poole, mis lõikas linna pikuti, ja mahajäetud raudteeliini poole, mis lõikas linna laiuti. Neli ruutu, milleks linn jagunes, olid nummerdatud kellaosuti liikumise suunas ja muud nime neil polnud. Vähemalt niisugust, mida linnaelanikud mäletaksid. Ja kui juhtusid kodunt kaugel mõnd selle linna elanikku kohtama ja küsisid, kust ta pärit on, võis ta vastata, et ei mäleta ka linna nime.
Vihmapiisk määrdus helkivast halliks, kui pressis end läbi tahma ja mürgi, mis kattis linna püsiva kaanena, kuigi tehased olid viimastel aastatel järjepanu kinni pandud. Kuigi töötutel ei olnud enam raha, et kütta. Hoolimata vingest tujukast tuulest ja lakkamatust vihmasajust, mis oli kuulu järgi alanud veerand sajandi eest, kui kaks aatomipommi viimasele maailmasõjale lõpu tegid. Ühesõnaga siis, kui Kenneth linna politseiülemaks määrati. Oma peakorteri ülemise korruse kabinetist oli politseiülem Kenneth linna kakskümmend viis aastat raudse rusikaga kiiva juhtinud, ükskõik kes ka linnapea toolil ei istunud või mida pealinna Capitoli suured saksad ei öelnud või teinud, et riigi suuruselt teine ja kunagi tähtsaim tööstuslinn ei vajuks korruptsiooni, pankrottide, kuritegevuse ja kaose mülkasse. Kuue kuu eest oli politseiülem Kenneth oma suvilas toolilt maha kukkunud ja kolm nädalat hiljem surnud. Pärast diktaatori väärilisi matuseid olid linnavalitsus ja linnapea Tourtell toonud uueks politseiülemaks Duncani, laia laubaga piiskopipoja ja organiseeritud kuritegevuse osakonna juhi Capitolist. Ja see süütas üllatunud linnaelanikes lootusesädeme.
See oli olnud kummastav valik, sest Duncan ei kuulunud vana kooli pragmaatiliste politseinike hulka, vaid oli haritud politseijuhtide uuest põlvkonnast, kes erinevalt linna valitud poliitikute enamikust pooldas reforme, avatust, ajakohastamist ja võitlust korruptsiooniga.
Ja linnaelanike lootus, et nad on saanud sirge seljaga, ausa ja visionaarse politseiülema, kes suudaks linna mülkast välja tirida, sai kinnitust asjaolust, et Duncan vanad politseijuhid enda valitud meeste ja naiste vastu välja vahetas. Noorte plekitute idealistide vastu, kes tõesti ihkasid, et linnast saaks parem elupaik.
Tuul kandis vihmapiisa üle 4. rajooni läänes ja linna kõrgeima punkti, raadiomasti, mille all oli stuudio, kus linna käriseva häälega, üksik ja alati moraalselt nördinud raadiohääl Walt Kite väljendas lootust, et linn on saanud päästja. Kennethi eluajal oli Kite olnud ainus, kes julges politseiülemat avalikult kritiseerida ja süüdistada nii mõneski kuriteos, mille too oli sooritanud. Sel õhtul ütles ta r-ide raginal, et linnavolikogu teeb, mis suudab, et saada tagasi volitused, mille Kenneth oli endale krahmanud, selleks et kaaperdada politseiülemana tegelik võim linnas. Ja et see ümber-pöörd tähendab paradoksaalsel kombel, et tema järglane, tubli demokraat ja politseiülem Duncan, saab vaevalt küllalt võimu, et viia läbi reforme, mida ta õigusega teha soovib. Edasi väitis Kite, et eelseisvatel linnapeavalimistel seisab „… Tourtell, istuv ja seetõttu riigi tüsedaim linnapea, vastamisi eikellegagi. Absoluutselt eikellegagi. Sest kes suudaks konkureerida kilpkonn Tourtelliga, keda kaitseb närvidele käiv rahvaliku joviaalsuse ja moraalse plekituse kilp, kust igasugune kriitika tagasi põrkab?”
4. rajooni idaosas möödus vihmapiisk Obeliskist, kahekümnekorruselisest klaashotellist ja kasiinost, mis kerkis nagu eretav keskmine sõrm üles mustjaspruunist neljakorruselisest ilmetusest, mis moodustas ülejäänud linna. Paljude silmis oli see paradoks, et mida vähem tööstust ja suurem tööpuudus, seda populaarsemaks sai linnaelanike hulgas mängida linna kahes kasiinos maha oma raha, mida neil ei olnud.
„Linn, mis enam ei andnud, vaid hakkas võtma,” ütles Kite kärinal üle raadiolainete. „Kõigepealt panime kinni tööstuse, siis raudtee, et keegi putket ei teeks. Seejärel hakkasime elanikke uimastama narkootikumidega, mida müüdi seal, kus varem rongipileteid. Nii saime nad rahulikult ja vaikselt paljaks varastada. Ma ei oleks iial arvanud, et võin öelda, et tunnen puudust kasumijanus tööstushaidest, aga nemad kuulusid vähemalt auväärsesse ärivaldkonda. Vastukaaluks kolmele ülejäänud ärivaldkonnale, kus inimesed saavad ikka veel rikkust koguda. Kasiinoäri, narkoäri ja poliitikaäri.
3. rajoonis pühkis vihmast nõretav tuul üle politsei peakorteri, Kasiino Invernessi ja tänavate, kus vihm oli enamiku tuppa kupatanud, aga mõned siiski kas otsides või pagedes ringi tõttasid. Üle keskraudteejaama, kus ronge enam ei käinud, aga mis oli ikka veel täis kummitusi ja trippijaid. Nende kummitusi, kes ehitasid selle linna usuga endasse, töömoraali, jumalasse, tehnoloogiasse ja järeltulijatesse. Trippijad ööpäev läbi avatud narkoturul, et hankida doosi, piletit, mis tõotas taevast ja tagas garanteeritult põrgu. 2. rajoonis vilistas tuul linna kahe suurima, aga hiljuti uksed sulgenud tehase Graveni ja Estexi korstnates. Kumbki oli tootnud ise metallisulamit, aga millest see täpselt koosnes, ei teadnud täpselt öelda ka need, kes olid ahjude ees seisnud, teati ainult seda, et korealased olid hakanud samu sulameid odavamalt tootma. Võib-olla oli asi linna kliimas, mis tegi allakäigu juba nii nähtavaks, või vahest oli asi ettekujutuses, vahest oli asi teadmises pankrotist ja hävingust, mis pani tummad, kustunud tehased seisma, nagu Kite ütles, „… otsekui kapitalismi rüüstatud katedraalid usutaganejate ja uskmatute linnas.”
Vihm triivis kagusse, üle katkiste laternatega tänavate, kus šaakalid nõjatusid majaseintele, et otsida pagu taeva ilmlõpmatu põiepidamatuse eest, ja hoidsid silmad lahti, aga saakloomad ruttasid parema valguse ja rohkema turvalisuse poole. Ühes hiljutises intervjuus küsis Kite politseiülem Duncanilt, miks nende linnas on paljaks varastamise võimalus kuus korda suurem kui Capitolis, ja Duncan oli vastanud, et teda rõõmustab lõpuks ometi lihtne küsimus: eks sellepärast, et töötute arv on kuus korda suurem ja narkomaanide arv kümme korda suurem.
Sadamabasseinis ootasid täissoditud konteinerid ja räämas prahilaevad, mille kaptenid olid kohtunud üksildases paigas sadamavõimude korruptiivsete esindajatega ja ulatanud neile pruuni ümbriku, mis tagas kiirema sissesõiduloa ja punkerdamiskoha sadamas, summa, mille laevafirmad kandsid mitmesuguste lõivude reale, mis pani nad tõotama, et nad ei võta enam iial tööülesannet, mis tooks nad sellesse linna.
Üks neid laevu oli MS Leningrad, Nõukogude laev, mille kerelt vihm nii palju roostet uhtis, et paistis, nagu jookseks laev akvatooriumi verd.
Vihmapiisk kukkus elektripirni vagusvihku, mis siras lambist ühes kahekorruselises puumajas, kus olid ait, sadamakontor ja suletud poksiklubi, langes seina ja roostes laevavraki vahele ning tabas sokusarve. Piisk libises sarve pidi mootorrattakiivrini, veeres kiivrilt maha ja nõrgus edasi mööda nahktagi seljatagust, kuhu oli gooti kirjas õmmeldud „NORSE RIDERS”. Sealt alla punase mootorratta Indian Chief sadulale ja lõpuks aegamööda tiirleva tagaratta rummu keskele, kus seda virutati ringi ja seejärel ringist välja, nii